Juhan Aru teadustöö keskendub juhuslikule geomeetriale – tõenäosusteooria ja matemaatilise füüsika piirivaldkonnale. Ta uurib matemaatiliselt, kuidas mikroskoopilisel tasandil esinev juhuslikkus loob makroskoopilisi geomeetrilisi struktuure.

Aru peamised uurimisteemad on Gaussi vaba väli ja selle geomeetria, Schramm-Loewneri evolutsioon (SLE) ning Liouville'i kvantgravitatsioon (LQG). Ta on avaldanud artikleid ka kombinatoorikas, masinõppes ja teoreetilises bioloogias. Aru artiklid ilmuvad valdkonna tippajakirjades nagu Annals of Probability. Tema uurimistööd rahastab Šveitsi teadusfondi 1,3 miljoni frangi suurune "Eccellenza" grant.

Juhan Aru on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia asutajaliige ja üks "Matemaatika õhtuõpiku" autoritest. Lisaks on ta Eesti Kirjanike Liidu liige ja avaldanud neli luulekogu.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Ei saa parata, tipphetkedest rääkides meenub mulle S. Zweigi "Inimkonna tähetunnid", kus igal lugejal on võimalus kaasa elada inimkonna säravaimatele hetkedele, mil on sündinud märgilised otsused, avastused, suur looming. Sellel skaalal pole mul ilmselgelt veel miskit välja käia, isegi siis kui mõtlen ühe inimese tähetundidele.

Võib-olla ka lihtsalt tajun elu teisiti. Rõõmu, veidi uhkust, elusolemise sädet on mulle pakkunud näiteks mu õpingud üle Euroopa, mõned matemaatilised tähelepanekud, mõistmised ja avastused, loomingulised tunnid üksi ja teistega koos, õpetamine ja "Matemaatika õhtuõpik", mu pere ja tilluke tütar, loodus. Mulle aga tundub, et need on pigem eriilmelised veepinna värelused, mis tulevad ja lähevad, mitte teravad tipud, mis jäävad.

On ühtaegu rõõm ja taak, et mu töö ja elu on sedavõrd läbi põimunud, et kõik õnnestumised ja ebaõnned kanduvad ühelt teisele, puudutavad ühtmoodi nii tööd kui ka isiklikku elu. 

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Esiteks tõstaks vist ikkagi matemaatikaõpetajate palka. See on raske töö ja oluline, matemaatika on meie mõtlemise alustala ja seda õppides tuleb ette hetki, mil on tuge tarvis! 

Ja kui raha jääks veel palju üle, siis minu meelest oleks hiiglama tore, kui Eesti metsade vahel elutseks üks rahvusvahelise tasemega teoreetiliste teaduste instituut – selline, kuhu maailma tipud tahavad aina mõneks nädalaks või paariks kuuks mõtisklema tulla, umbes nagu Institute of Advanced Study Princetonis või näiteks Oberwolfachi Instituut Saksamaal. Eestis on endiselt veel seda vabaduse hõngu, millest head teadust tehakse.

Matemaatikutena ei räägi me üldiselt eriti palju, seda muret vist pole. Aga võib-olla räägime liiga vähe sellest, et järjest enam ei jää noored matemaatilised talendid akadeemiasse kogu inimkonna huve ja teadmisi edendama, vaid liiguvad pigem erasektorisse. Selge see – ka erasektor vajab talente – aga neid vajab sama hädasti ka akadeemia, meie inimkonna teadmiste kants ja tagala. 

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Matemaatiku suur osa tööst on ülesande püstituse kallal. Seetõttu julgengi esmalt vaielda eeldustega – arvan, et tõe avalikustamine ei kahjusta pikemas perspektiivis usaldust valdkonna vastu, isegi kui alguses on valus. Ja ausalt öeldes ei suuda ma hästi ette kujutada tasemel kolleegi, kes teadlikult viga varjaks, juba mõte sellest teeb haiget! 

Aga vigu matemaatikas tehakse, kõik teevad, isegi maailma tipud. Sellest ei ole samas probleemi, sest kui uusi põnevaid asju avastatakse, siis ikka vahel jääb miskit rõõmuhoos kahe silma vahele. Vigadest räägitakse enamasti esmalt privaatselt ja konstruktiivselt, asjad lahendatakse sisule keskendudes ja inimesi arvestades.

Kokkuvõttes on see aga kogu matemaatikute kommuuni ühine töö ja vastutus kindlaks teha, et vigu jääb ajaga aina vähemaks. Matemaatika nagu kogu teadus ei ole ühe inimese vaid kogukonna töö – olulised tulemused töötatakse läbi, olulised vead leitakse. 

Ja õnneks aitab tehnoloogia meid selles aina enam – formaalsed tõestuskontrolli tehnoloogiad nagu LEAN arenevad kiiresti. Ma poleks näiteks üllatunud, kui juba 10 aasta pärast oleks tavapärane, et suuremad ja olulisemad matemaatilised tõestused käivad vähemalt osaliselt automaatsest kontrollist läbi.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud  kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Kogu akadeemiku ja akadeemia töö on suunatud ühiskonnale, seda nii 21. kui ka eelnevatel sajanditel. Teaduse ja sealhulgas matemaatika eesmärk ja ülesanne on inimkonna teadmisi ja arusaamist meist endast ja meie ümbritsevast parandada. Tõsi, meid teadlasi kannustab tihti isiklik uudishimu, aga kogu töö ja tulemused on siiski ühiskondlik hüve.

Teine küsimus on selle töö ja tähenduse kommunikatsioonis – mil määral peaks üks teadlane suutma selgitada ja põhjendada oma ja oma lähivaldkonna teadustöö olulisust ja panust ühiskonnale? Ma arvan, et muidugi võiks, aga ehk on liiast nõuda, et see oleks eranditeta iga teadlase kohustus.

Teadus ei ole minu jaoks individuaalne, vaid pigem kollektiivne ettevõtmine – ka iga tehasetööline ei pea eraldi põhjendama oma väikest rolli tehase töös. Põhjendama peab kogu tehase toodangu olulisust ja selles protsessis on muidugi oma roll nii tööd juhtivatel teadlastel kui osakonnajuhtidel kui "liinitöölistel", aga see roll ei ole kõigil sama ja vastutus on kollektiivne.

See kõik on muidugi põnev ja mitmetahuline teema, aga mind isiklikult hirmutaks ühiskond, mis nõuab, et iga aspekt kunstis ja teaduses oleks kõigile koheselt arusaadav, selgitatav ja kasutoov. Mulle näib, et sellises ühiskonnas ei oleks enam ruumi ja vabadust, mida kunst ja teadus oma arenguks vajavad.

Viimaks – arvamusliidri tiitlit teadlased omavahel ei jaga, see tiitel antakse siiski ühiskonna poolt. Ma ei arva, et sõnapaar "teadlane" ja "arvamusliider" teineteist tingimata välistaks; lihtsalt tunnid päevas on loetud ja neid pole ülemäära palju.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Tunnetuse ja kindluse, et olen jätkuvalt eesti teadlaskonna liige, teatava kuuluvuse ja vastutuse. Tunneksin volitust ja kohustust silma peal hoida mitte ainult matemaatikateadusel Eestis, vaid matemaatikal laiemalt – et ta oleks hästi hoitud koolides, ettevõtetes, kodudes, et mõistetaks tema ilu, haaret ja võimalusi. Ma tõesti armastan matemaatikat ja tunneksin, et seda armastust peaksin siis veel enam Eestiga jagama.