Akadeemikute valimised 2025: kes on Tanel Tammet?

Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikukandidaadiks tehisaru valdkonnas esitati sel aastal Tallinna Tehnikaülikooli tarkvarateaduse instituudi rakendusliku tehismõistuse töörühma täisprofessor Tanel Tammet (60).
Tanel Tammeti teadustöö põhisuund on tehisintellekti sümbolmeetodite ja loogika ühendamine statistilise ja masinõppe-põhise tehismõistusega. Ta uurib ka matemaatilist loogikat ja automaatset teoreemitõestamist. Tema loodud teoreemitõestaja Gandalf on rahvusvahelise teoreemitõestajate võistluse kuuekordne võitja. Lisaks on ta arendanud andmepõhiseid soovitussüsteeme, näiteks turismikohtade avastamiseks mõeldud SightsMap.
Tammetil on olnud keskne roll Eesti e-riigi tehnoloogiate arengus, olles oluline osaline X-tee, Tiigrihüppe, Infotehnoloogia Kolledži asutamise ja elektroonilise valimissüsteemi loomise juures.
Teda on tunnustatud Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Samuti on Tammet pälvinud ETAGi teaduse populariseerimise auhinna (2021) ning teda on valitud Tallinna Tehnikaülikooli aasta õppejõuks.
Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?
Neid on palju, aga töiseid ja mittetöiseid tipphetki on umbes pooleks. Kõik on samas küll nii piisavalt isiklikud, et ei taha hakata midagi ükshaaval välja tooma. Kui perekond, sõbrad ja inimesed üldse teemast välja jätta, siis on mulle olulised paljud merel toimunud sündmused ühelt poolt ja endaloodud tehismõistuse süsteemide edukas tegutsemine teiselt poolt.
Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, siis mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?
Neid probleeme, mida Eestis IT-valdkonnas – ja konkreetsemalt ka tehisintellekti valdkonnas – oleks hea lahendada, on päris palju. Ülikoolide vaates on ehk valdkonna kõige teravam probleem akadeemiline järelkasv. Meil on liiga vähe ressursse teaduse ja õpetamise aktiivseks tugevdamiseks, nii lühemas kui pikemas perspektiivis. Tehisintellekti osas laiemalt on Eestis praegu liiga palju ettevaatlikkust ja muret ning liiga vähe reaalset toetust ja motiveerimist.
Väga palju räägitakse sellest, kui hämmastavaid kogemusi on kellelgi tehisintellektiga ja mis kõik võiks tulevikus juhtuda. See jätab veidi eksliku mulje, et tehnoloogia on juba supervõimas ja läheb kiiresti iseenesest veel palju võimsamaks.
Samas, kui enda ümber vaadata, siis ei paista ei isesõitvaid autosid ega töid tegevaid roboteid või mistahes töötajate märgatavat asendamist tehismõistusega. Võiksime rääkida rohkem sellest, mida meil endil tasuks teha nüüd ja praegu nii tehismõistuse tugevdamiseks kui juba eksisteeriva võimekuse praktiliseks ärakasutamiseks.
Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?
Mul ei ole sellist kogemust. Ilmselt hakkaksin ma taolises olukorras kolleegi isiklikult veenma, et ta vea ise ära parandaks. Varem või hiljem ta seda ka teeks.
Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõpuks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?
Lõpptulemusena peaks kogu töö olema suunatud ühiskonnale, aga mitte tingimata otse: kolleegidele suunatud töö jõuab nende kaudu omakorda ühiskonda. Milliseid ahelaid ja kuidas prioriteerida? Selle jaoks mingit algoritmi ei ole.
Teadlasest saab ainult arvamusliider siis, kui ta ei tee enam teadustööd, ei õpeta ja ei aita ka teistel sama teha. Selline radikaalne teisendus puhtaks arvamusliidriks on tõenäoliselt väga haruldane. Teadlase n-ö põhitegevused on selleks liiga köitvad.
Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?
Isiklikult annaks see veidi tugevamad hoovad ja motivatsiooni nügida Eesti teaduskorraldust ja ühiskonna vaateid ning suhtumist suundades, mida õigeks pean. Paratamatult tekitab see sisetunnetusliku kohustuse neid hoobasid ja motivatsiooni siis ka tegelikult kasutada.
Toimetaja: Andres Reimann


















