Kristi Viidingus tekitas teaduspreemia võitmine suurt rõõmu. Tal on eriti hea meel, et pannakse tähele ka väiksemate asutuste tegevust. "Rääkisin just Martiniga ja meil mõlemal on väga hea tunne. Kui oled väikesest asutusest ning ajad suhteliselt väikest asja, mis pole võib-olla ka kõige innovatiivsem, vaid on pigem ajalooline ning lünkade täitmine, siis on ikka väga tore, et sind märgatakse. Nii tunnustatakse väikest asja suurte kõrval," sõnas Viiding. 

Eriti raske on tema sõnul aduda, et hindamiskomisjon tegi otsuse ühehäälselt. See annab talle julgust käsitleda teemasid interdistsiplinaarselt ning vaadata oma valdkonnast kaugemale. "Teaduste akadeemia president helistas mõne hetke eest ja ütles, et komisjoni otsus oli preemia andmisel üksmeelne. Oleme Martiniga seda tööd teinud ju 1990ndate teisest poolest ehk meil hakkab saama 30 aastat täis," sõnas Viiding. 

"Mul on hea meel, et me ei ole märgatud vaid kitsalt oma valdkonna ehk kirjandusteadlaste, germanistide või latinistide hulgas, vaid laiemalt. See julgustab tegelema asjadega interdistsiplinaarsemalt ja vaatama enda valdkonnast kaugemale kui ainult ajaloolaste või kunstiajaloolaste suunas, kellega on nagunii alati olnud hea koostöö," lisas ta. 

Praegu on käsil aadlikirjanduse uurimine

Kristi Viidingu sõnul on neil praegu pooleli viieaastane projekt, mille raames uurivad nad varauusaegset aadlikirjandust. Kui tavaliselt arvatakse, et aadel oli see, kes pidas sõdu, lahinguid ja ratsutas ning kirjutama hakkasid pastorid ja kooliõpetajad, siis on nende uurimistööst selgunud, et tegelikult kirjutas aadel juba 16. sajandil. 

"Nad kirjutasid lihtsalt meie mõistes sahtlisse ega avaldanud oma tekste. Tegeleme 16. ja 17. sajandi kirjasõnaga ning uurime, kuidas ja mida nad kirjutasid. Kirjutati kõike võimalikku. Mitte ainult suguvõsakroonikaid, vaid ka näiteks ennustusi ja käsiraamatuid. Seega huvi kirjanduse vastu oli olemas, nad lihtsalt ei avaldanud seda," selgitas Viiding. 

Ta lisas, et aadli teaduslik käsitlemine on Eesti ajaloos jäänud vaeslapse kingadesse. Enne teist maailmasõda sakslaste, poolakate ja rootslaste tegevus lihtsalt ei kõnetanud. Nõukogude ajal oli eliidi tegevus põlu all ning kui Eesti taasiseseisvus, hakati uurima, mida olid ajaloos teinud eestlased. Seetõttu on eliidi küsimus jäänud kirjasõna vaatepunktist lahendamata. 

Hiljutise huvitava leiuna tõi Viiding välja, et aadel kirjutas ka laulusõnu. "See on asi, mida me ei seostaks üldse aadliga, aga seda nad tegid. Aasta lõpus on meil välja tulemas ka aadliluule valimik, mis on eesti keelde tõlgitud saksa, ladina ja poola keelest," lisas ta.  

Mida annaks humanitaarias parandada? 

Kristi Viidingu sõnul on kõige suurem valukoht küll rahastus, kuid selle kõrval tõi ta välja ka kaks valdkonnasisest tendentsi. "Suur probleem on humanitaaria kõrgharidusega. Selles on toimunud väga olulised nihked eksemplaarsuse suunas. Teemasid käsitletakse näidetena, aga mitte süsteemis ega kontekstis. See valmistab mulle muret. See tähendab, et ajalooperioodide ja kunstiarengute uurimise juurest kaob ära suure pildi nägemine," selgitas ta. 

Teisalt on tema sõnul taandumas võõrkeelte oskus. See tähendab, et räägitakse küll inglise keelt, kuid meie piirkonna uurimiseks vajalike saksa, poola, rootsi ja vene keele oskus on kadumas.