Võhandu kinnitas, et elutööpreemia saamine tekitab tugevamaid tundeid, kui bridžis seitsme trumbita väljamäng. "Täitsa kindel, et on parem tunne. Kõigega võib rahul olla, kuigi on veidi imelik, et mind sellele auhinnale pandi. Muidugi on minu käe all kaitstud 47 doktorikraadi, olen juhendanud informaatikuid, kehakultuurlasi ja paljusid teisi. Seda on kokku ikka päris suur hulk. Muud ei midagi," sõnas emeriitprofessor.

Matemaatik nentis, et on teadustööle joone all tõmmanud. "Ma olen juba 95-aastane, ega mul siin midagi palju rohkemat teha ei ole. Selles mõttes oli elutööpreemia saamiseks tõesti viimane aeg. Ega siin palju rohkem nalja pole, kes teab, palju vanajumal tahab mulle veel aastaid anda," lisas Võhandu.

Emeriitprofessor oli ka üks neist inimestest, kes aitasid tuua Eestisse esimese tänapäevases mõttes arvuti. "Ülo Kaasikuga sai see ära toodud ja käima pandud. Võta sa nüüd muidugi kinni, kas see oli nüüd hea või halb tegu, kui vaadata, kuidas praegu on igal ühel ekraanid ees. Võib aga öelda küll, et selles vallas sai üht-teist ära tehtud," meenutas Võhandu.

Varasemates intervjuudes on matemaatik märkinud, et küberneetika algusaastatel olid Eestis tegutsevad teadlased endale teadmatult maailma mastaabis kõrgel tasemel. Sama saab öelda praegu tehtava töö kohta. "Kindlasti pole meil enam vaja millegipärast alaväärsuskompleksi tunda," sõnas emeriitprofessor.

Praegu lõbustab Võhandu end peaasjalikult raamatute lugemisega. "Raamatukogus on kriminulle küll ja kodus muidugi ka. Neid ikka jätkub," sõnas matemaatik.

"Muidugi akadeemiat peab tänama, sest ma ise akadeemik ei olnud, vaid vaikne professor. Tehnikaülikooli tuleb muidugi ka tänada, sest olin lõpuks ju mitukümmend aastat professor. See ikka loeb palju," lisas Leo Võhandu.