Pianist ja klaveriprofessor Ivari Ilja on Eesti muusikakultuuri üks rahvusvaheliselt tuntumaid interpreete. Tema aastakümnete pikkune loominguline tegevus hõlmab soolokontserte ja pikaajalist koostööd maailmakuulsate lauljatega, nagu Irina Arhipova, Dmitri Hvorostovsky ja Maria Guleghina. Ta on esinenud maailma mainekaimatel lavadel, sealhulgas Milano La Scalas, New Yorgi Carnegie Hallis ja Londoni Wigmore Hallis.

Alates 2017. aastast on ta EMTA rektorina tugevdanud akadeemia teadus- ja loomepõhist arengumudelit ning süvendanud rahvusvahelist koostööd. Ta on rahvusvaheliselt hinnatud klaveriõppejõud ja vokaalkammermuusika ekspert, juhendanud kümneid noori pianiste ning osaleb regulaarselt rahvusvaheliste pianistide konkursside žüriides. 

Teda on tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgi, Eesti Vabariigi kultuuripreemia, Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali preemiate, Eesti Muusikanõukogu interpretatsioonipreemia ja Tallinna linna aukodaniku tiitliga.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Usun, et suur osa neist tipphetkedest on seotud tööga. Kuna interpreedi töö on suuresti seotud soorituse õnnestumisega ehk muusikateose ettekandmisega võimalikult kõrgel tasemel, kuulajat kõnetavalt ja tema hinge puudutades, siis tagantjärele mõeldes on need tipphetked ilmselt seotud nende kordadega, kui on tekkinud tunne, et see on õnnestunud.

Aisting, et saalitäis publikut mitte ei vaata ega kuula, mida sa laval teed, vaid mõtleb ja tunneb koos sinuga, võttes sind oma teejuhiks parajasti kõlava muusikateose imemaalimas, on kindlasti tipphetk. Või kui suudad kontserdil ajal muusikas tekkinud pausi luua pingelisemaks, sügavamaks ja vaiksemaks kui vaikus ise, siis on ju ka see omamoodi tipphetk.

Kuid praeguseks elatud pikast elust on mõnd üksikut konkreetset elu tipphetke keeruline välja tuua: olgu selleks siis raskest haigusest paranemine koos arusaamisega, et oled aega juurde saanud või mõni ere kokkupuude looduse iluga, andeka õpilase või targa inimesega – kõik see kokku viib mõtteni, et elu ise ongi meie igaühe tipphetk.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

See on küll raske küsimus. Esmapilgul tundub, et kui raha ja bürokraatia poleks enam probleem, siis nagu ei olegi enam midagi soovida... Kuid, kui bürokraatiat ja halduskiusu enam poleks, siis esimese asjana tuleks Rahvusooper Estonia juurdeehitus kohe valmis ehitada, et ka Eesti inimestel oleks kultuurrahvana võimalik muusikateatrit kaasaegsel tasemel teha ja nautida ning saaksime meie kasvavale muusikute ja tantsijate põlvkonnale pakkuda lootust, et neil on tulevikus kuhu tööle minna, mille poole pürgida ning mille nimel õppida ja vaeva näha. Raha piisava hulga ja bürokraatia puudumisel saaks teha veel väga palju häid asju, kuid küsitud nii-öelda ühe asja olengi juba ära kasutanud.

Mis puutub küsimuse teise poolde, siis pööraksin selle meeleldi pahupidi. Järjest vähem räägitakse sisust, faktidest ja sellest, mis ja millisel tasemel tegelikult toimub. Loomulikult on nii-öelda suur suu edukaks toimetulekuks oluline, kuid ehk oleks aeg hakata taas rohkem tegema ja vähem rääkima?

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Muusika interpretatsiooni valdkonnas on subjektiivsusele palju rohkem ruumi kui teaduses. Siin on piir vea ja erineva lähenemisviisi vahel tunduvalt hägusam. Vaatamata sellele oleks taoline olukord valulik. Kaunite kunstide puhul liigume tihti tõlgenduste, tõe ja subjektiivsuse piiride hallis alas, kuid igal juhul on suur erinevus lihtsalt eksituse ja teadliku moonutuse vahel, mida tuleb kahjuks ka ette. Kui avastaksin, et keegi on teadlikult eksitanud või valetanud, siis olenemata olukorrast või kontekstist, pole vaikimine kindlasti parim tee, mida valida.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Usun, et teadlase töö, ükskõik kui nii-öelda oma mullis see mingis vaates ei tundu olevat, on igal juhul suunatud ühiskonnale. Inimkonna areng, nii vaimne, materiaalne kui tehnoloogiline on ju toetunud ja toetub ka edaspidi eelkõige teadlaste panusele. Kindlasti oleks ühiskonnale veelgi parem, kui väljapaistev teadlane leiaks võimaluse oma tegevust ka laiemalt selgitada ja üldsusele arusaadavalt mõtestada, olles lisaks ka oma valdkonna arvamusliider ühiskonna silmis.

Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider? Küllap siis, kui soov olla avalikkuse jaoks esil ja nähtaval kaalub üles tungi teha teadust, saata korda või avastada midagi sellist, mis veel kellelgi teisel pole õnnestunud.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Sellele pole etteulatuvalt just kerge vastata, sest ega ma ju täpselt ei tea, mida akadeemik olemine tähendaks. Üks aspekt, mida kindlasti soovin rõhutada on see, et esimest korda on Eesti Teaduste Akadeemia väärtustanud ja võtnud oma vaatevälja muusika interpretatsiooni kui valdkonna. Juba ainuüksi selle üle on väga hea meel ning olen kindel, et see aitab anda kaalu nii interpretatsiooni valdkonnale kui rikastab ka akadeemiat.

Mulle annaks valituks osutumine võimaluse ja kohustuse olla muusika interpretatsiooni eest seisja tunduvalt laiemas tähenduses kui seni ning tuua kaunid kunstid lähemale teadlastele ja vastupidi.