Mart Min: Eesti teadus on liigestest lahti ({{commentsTotal}})

Professor Mart Min.
Professor Mart Min. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Teadus on viimastel aastatel Eestimaa pinnal kõvasti kolki saanud. Pole küll tapetud, aga viga saanud ometi ning asjatundlik ravi kipub hiljaks jääma.

Peale kuldterakeste tassimise maailma tarkusesalve on teadust ikka peetud inimese tervise ja heaolu ning riigi majandusedu vitamiiniks. Teadus on ühiskonna elukvaliteedi väetis. Eesti pole erandiks. Akadeemiline teadlaskond märgib uhkusega, et meie teadus pole kunagi olnud nii tugev ja mõjukas kui praegu, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Mart Min ajalehes Sirp.

Tõepoolest, ühe teadusproduktsiooni kvaliteedi näitaja – teadusartiklitele tehtud viidete põhjal, on Eesti samal tasemel Prantsusmaa ja Iisraeliga ning lähenemas kõikidele Põhjamaadele. Töösturid, tehke järele tõstmaks tööviljakuse Euroopa keskmiseni praeguse 2/3 juurest! Poliitikud hõiskavad: eestlased pole kunagi nii rikkad olnud! Super, lausa lillepidu peaks olema! Aga pidu ei ole. Kas rahva, sh teadlaste, ahne tänamatus summutab rõõmu? Ei, põhjused on sügavamad.

Teadus on viimastel aastatel Eestimaa pinnal kõvasti kolki saanud. Pole küll tapetud, aga viga saanud ometi ning asjatundlik ravi kipub hiljaks jääma. Ehk saab kõige negatiivsemaid protsesse peatada ja pööratagi, kui vaid jaksu jätkub ja toetus ei väsi.

Räägime rahast, sest vaesus väsitab
Jah, meie teadustulemuste publitseerimine üleilmsetes ajakirjades ning teadusfoorumite kogumikes on paari­kümne aastaga jõudnud heale, isegi väga heale tasemele, ütleb bibliomeetriline analüüs. See realiseerub edukusena Euroopa Liidu teadusgrantide taotlemisel, kuid kodumaine vastukaja ei toida. Kolmas teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia "Teadmistepõhine Eesti 2014–2020" võeti riigikogus vastu viis aastat tagasi (22. jaanuaril 2014). Selles nähakse ette tõsta 2020. aastaks teadus- ja arendustegevusse suunatud investeeringute tase 3%-ni sisemajanduse kogutoodangust (SKT), sellest 1% riigieelarvest ning 2% ettevõtlusest.

Groteskse irooniana kujunes tegelik arengupilt sootuks vastupidiseks. Plaanitud kasvu asemel hakkas riigieelarveline rahastamine hoopis vähenema, vajudes toeka 0,88% juurest (2013) järjepanu allapoole kuni haleda 0,5% peale aastatel 2016–2017. Seejärel on protsent küll kukesammul kasvanud 0,6% kanti. Samal tasemel on ka erasektori panus, mis on teaduse kogurahastuse viinud väsinud 1,3% peale SKTst (NB! 2011. aastal oli see 2,3%, 2020. aastaks plaaniti 3%). Mure teaduse pärast on paisumas appikarjeni ning piinlikkuseni riigi vastutustunde puudumise pärast.

Just viimane asjaolu tõi kokku Teaduskoja algatusrühma, mille aktiivne tegevus kutsus teadlaste, erakondade ja ettevõtluse esindajad presidendi juurde Kadriorgu, selleks et alla kirjutada Eesti teaduslepe (18. detsembril 2018), millega nähakse ette tõsta riigieelarveline rahastamine tõesti 1%-ni SKTst. Kuid klausliga: mitte plaanitud 2020. aastaks, vaid järgneva nelja aasta jooksul, s.o 2022. aastaks. Väärib tähele­panu, et tööandjate esindaja soovis siduda eeldatavat riigipoolse rahastamise tõusu panustamisega tööviljakuse kasvu. Märkigem, et EKRE ei ühinenud leppega, pidades meetmeid ebapiisavateks.

Kas lepe peab? Ei saa kindel olla, kuid Eesti Teadusagentuur (ETAg) koostas kiires korras dokumendi "Teadus- ja arendustegevuse valdkonna rahastamise plaan 2020–2022. a Eesti teadusleppe täitmiseks" (15. jaanuaril 2019). Järgmisel päeval (16. oktoobril 2019) lubas peaminister riigikogu ees teha kõik, et võetud ülesanne saaks täidetud.

Mis on teaduses lahti?
Ei saa olla nii, et 2014. aastal alanud rahastamise järjekindel, monotoonse loomuga langustendents on juhuslik nähtus. Ei, see on laiemas ulatuses välja kujunenud suhtumisviis, kultuurisituatsioon, modus vivendi, mitte ainult mõne poliitilise rühmituse tegu. Juhtisid ju mainitud viieaastasel perioodil riiki paljuski vastandlikud poliitilised jõud. Just seepärast väärib probleem laiemat tähelepanu.

Mis on selle hoolimatuse taga? Kas meie teadus polegi nii äge, kui on väidetud? Või kadumas on lootus, et teadusest võiks meile konkreetne kasu tõusta?

On ühte, on teist. Aastaid olen püüdnud akadeemilistele ringkondadele selgitada, et teaduse arendamine sõltumatuna kohalikust kontekstist viib riigieelarve koostajad paratamatult mõttele: milleks eraldada raha teadusele, kui teadlaste panus elujärje parandamisse on vaevu märgatav? Kahjuks olen seni edutu olnud, kuid Eesti inimesed on suhtunud teadlaskonda alati sügava lugupidamisega. Kuid kiitlemine halvasti arusaadavate numbrite ja indeksitega ei ole veenev, eriti kui hoogsalt idanev pseudo- ja võltsteadus on agar oma fantastiliste klantspiltide loomisega.

Ei aita siin nii lihtsad viisid nagu teavitajate, teadlikkuse tõstjate ja muude teadmussiirde ametnike-spetsialistide töökohtade loomine ja paisutamine. Asjastav tegu on tarvilik. Näiteks riigikogulane Anne Sulling tegi ettepaneku luua eraldi seisev rakendusuuringute keskus (mitte ametnike kogu), mille ülesandeks pole mitte ainult teadustegevuse ja innovatsiooni kokku viimine avalike teadusasutuste ja erasektori vahel, vaid mis samuti teeks ise erasektorile vajalikke rakendusuuringuid ja arendustöid oma koosseisuliste teadlaste ja inseneridega. Rõhutan siin sihipäraselt just inseneride tähtsust teadustulemuste evitamise juures.

Mis vaenab meie edu?
Oleme Euroopa rahastusskeemide sõltlased. Tõepoolest, kui teadlane või teadlasrühm on tugevas üleeuroopalises konkurentsis edukas, siis tagab see talle toeka rahastuse (sajast tuhandest mõne miljoni euroni välja) paariks-kolmeks või neljaks aastaks. Võidule järgneb kohe ettevalmistus järgnevaks ja järgnevaks jne taotluseks, sest õnnestumise määraks on vaid loteriilaadne 10%, aga tulevik tuleb kindlustada 100%. Ettevalmistuste käigus tuleb kirjutada ja publitseerida, otsida selleks kõrge mõjuteguriga ajakirju ja kirjastusi ning mõjukaid kaasautoreid.

Pole just harvad juhtumid, mil ühe artikli autorite arv ulatub mitmesajani. Ikka selleks, et viitamiste arv kõrgeks ajada, sest sellest sõltub teadlase üldtunnustatud väärtus – h-indeks. Märkus: seda indeksit ei jagata mitte autorite vahel osadeks, vaid omistatakse täishindena kõikidele (kuni sadadele) kirjatöö autoritele. Milline efektiivsus (!), ehkki mõnikord tuleb ühe autori kohta vaid paar-kolm tähenduslikku sõna teksti kohta.

Kas sellise rahmeldamise juures jääb aega ka sisuliste väärtuste loomiseks? Peab jääma, sest ilma kaugele ei jõua. Peab alati ilus välja nägema, sest aastake või paar lohakust ja ollaksegi marjamaalt väljas koos oma kaasteadlastega. Ja katsu sa tagasi saada! Karm elu teeb eurosõltlaseks, kellele reaalelu probleemid kipuvad võõraks jääma.

Selline indekseerimine on ilmselt tarvilik hindajatele suures teadusruumis, näiteks Euroopa Teadusnõukogu (ERC) grantide saamiseks. Väikeses Eesti teaduses olgu tal märksa väiksem roll kanda! Indekseerimise ja reitingute omistamise varjukülgede kohta saab lugeda hiljutisest Sirbi artiklist. Mõistan küll probleemi, kuid tunnistan, et paratamatult olen ka ise sõltlaseks saanud.

Absurdsevõitu olukorra leevendamiseks on riik püstitanud eesmärgi eraldada väljaspool grandisüsteemi pool teadusrahast teadusasutustele. See peaks tagama jätkusuutlikkuse. Jah, seda küll, aga kui palju sellest jõuab teadlaseni? Tekib võimalus, et rahvusvaheline granditaotluste ekspertiis kitseneb näljaste ärplemiseks asutuse sees. Määrava tähtsuse saab teadusasutuse juhtimise kvaliteet.

Miks ettevõtlus appi ei tule?
Eesti ettevõtlus on teadust märganud. Lepinguline koostöö toimib. Kuid ettevõtjad kurdavad, et teadlased on aeglased, lähevad kalliks maksma, seejuures pole neid võttagi, kui vaja läheb. Ka riigi esindaja, ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Rene Tammist kurtis 14. jaanuari "Aktuaalses kaameras" teadlaste ja inseneride vähesuse üle ning pidas seda tõsiseks takistuseks tööstuse arengule. Minister leidis lahenduse tööjõu sissetoomises kolmandatest maadest väljaspool valitsuse kehtestatud immigratsiooni piirmäärasid. Kas tõesti on nii, et omadele ei saa loota ning euroliitlastest ja ameeriklastest pole asja?

Kas teaduse abi kasutamine läheb tõesti nii kalliks? Tõepoolest, teaduse vastus ettevõtluse probleemile on aeglane ja aeg on ärile kallis. Kuhu kaob aeg? Ettevõtjate konkreetne soov on teadlasele enamasti võõras, sest ta on süvenenud oma uurimisteemasse. Teadlane süveneb ettevõtluse ülesandesse oma jooksva teadustöö kõrvalt. Ta ei saa loobuda ka publitseerimisest, sest see viiks ta väärtuse teadlasena alla, võib-olla alatiseks. Tema tulemused tööst ettevõtlusega saavad publitseerimisloa reeglina alles paar-kolm aastat pärast loomist. Teadlane visatakse vahepeal teadusreelt maha, ta saab kappavat hobust vaid tagantpoolt vaadata.

Samal ajal on majandusteadlased püüdnud välja rehkendada, kui rikkalikku kasu toob iga teadusele kulutatud rahatükk. Parima tulemuse, 1 euro toob 11 tagasi 25 aasta jooksul, avaldasid Riigikogu Toimetised. Hiljem olen kohanud tagasihoidlikumaid hinnanguid nii 6-7 kui 3-4 euro ringis. Osutasin kullaaugule, kuid äri- ja rahamehed, sindrid, ei uskunud rehkendusi, vangutasid päid ja küsisid: kellele investeeritud rahatükk sellise varanduse toob ehk kes on kasusaaja? Rahuldava vastuse puudumise puhul pole loota ka otsest abi ettevõtluse poolelt.

Kas välismaine ettevõtlus on etem? Jah, on küll, saan vastata oma kogemuste põhjal. Olen teinud koostööd suurte ja edukate Fortune 500 hulka kuuluvate USA meditsiinitehnoloogia firmadega, samuti ka väiksemate Põhjamaade firmadega, nt alustav Soome start-up Injeq Oy või siis juba pikema ajalooga Taani firma Carometec A/B. Küpse ettevõtluskultuuriga ühiskondades on teaduse ja ettevõtluse koostöö majandusedu loomulik ja hädavajalik osa ja selle juurde käib ka loodud intellektuaalomandi määratlemine ja kaitse patentide näol ning omandi litsentseerimine vastava tasu eest.

Kas tehnikateadus lunastab patud?
Teaduse õnnetuste ning majanduse määramatuse juures on patuseid mitu: teaduse isoleeritus oma ringi, ettevõtluse nõrkus ja ahnus, riigi võimetus mõista majandusprotsesse ja teaduse arengut.

Kas on lootust edukamale tulevikule? On, muidugi on. Näen siin esmajoones tehnikateaduste erilist rolli tärkavas mõistlikus teaduskorralduses, mis on suunatud koostööle ettevõtlussektoriga. 2019. aasta teadusgrantide taotlemise juures oli tehnikateaduse ja tehnoloogia valdkonnale kokku eraldatud vaid pisut üle kümnendiku ulatuv osa – energeetikast ja mehaanikast alustades ning meditsiinitehnika ja nanotehnoloogiaga lõpetades.

Hindamise aluseks olid ikka needsamad publitseerimise indeksid, mis loodusteaduste juureski. Isegi esmane katselahenduse valmistamine on osutunud taunitavaks, selle patentimine loetud aga vähetähtsaks. Selge see, et niisuguse sisendi puhul ei saa tulem olla oluliseks toeks ettevõtlusele ja majandusedule.

Kindlasti avaldab lähitulevikus publitseerimisele mõju (loodame, et positiivset) 4. oktoobril 2018 Euroopa riikide teadust rahastavate organisatsioonide ühenduse Science Europe ja Euroopa Komisjoni ühisavaldus plaani S näol – Euroopa maksumaksjate raha toel saadud teadustulemused peavad juba alates 1. jaanuarist 2020 olema kõigile tasuta kättesaadavad.

Muutuste tuuled on Eestisse pärale jõudnud. Plaanitakse ajutiselt tööstusse läinud teadlase tagasipöördumist, räägitakse valdkondlikest prioriteetidest. Arvan, et tehnikateadusele tuleb eraldada vähemalt kolmandik teadusrahast senise kümnendiku asemel. Eesti teadusagentuuri (ETAg) uus välkplaan teadus- ja arendustegevuse rahastamise kohta aastatel 2020–2022 sisendab lootust arukale tulevikule.

Näiteks just kuulutas ETAg välja uue granditüübi teadustulemustel põhinevate rakenduste väljatöötamiseks. Käesolevaks aastaks küll veel tagasihoidliku osana (600 000 eurot), kuid seejärel progresseeruvas mahus. Tööandjate Keskliit on oma nõudmistega aktiivselt sekkunud teaduskorraldusse. Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) on avaldanud asjalikke seisukohti teadus- ja arendustegevuse rahastamise plaani (2020–2022) suhtes.

Patte ja patuseid on palju olnud, tehnikateadus saab lunastada küll hulga möödapanekuid, kuid mitte kõiki ja kõike. Esmalt pean silmas neid küsitavaid tegusid, mis kuuluvad meie ühiskonna juhtimise valdkonda. Selles osas on värske, kuid vaieldava globaalvaatelise arvamuse avaldanud sotsiaaldemokraatide juht Jevgeni Ossinovski.

Lõpetuseks: kas teadlane olla on uhke ja hää? On! Ning peab olema ka Eestis.

Artikkel ilmus ajalehes Sirp.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: