Mis juhtub siis, kui teaduslepe ei pea ja lisarahastust ei tule?

Professor Toomas Asser: Kui nüüd tõesti rahastamine ei peaks üldse muutuma, sellisel juhul ülikoolid, kes on pärast uue kõrgharidusseadustiku vastuvõtmist valmistanud ette uute karjäärimudelitega edasi minekuks, ja mis on eelduseks, et meie elu siin üldse edasi saaks minna, sellisel juhul need asjad jääksid kõik tegemata, mis kindlasti survestaks seda, et meil ei ole peatselt teadustöötajaid enda akadeemilise struktuuri ülevalhoidmiseks ja kindlasti ühiskonna jaoks ei ole siis ka inimesi, kes suudaksid teadust teha ka eraettevõtluses ja seda sidet ka siis ülikoolide ja ettevõtete vahel hoida. Ma väga loodan, et see ei lähe niipidi.

Teadusrahastusega käib koos ka kõrgharidusrahastus. Kui see ei kasva, kas ülikoolid hakkavad siis vaatama ka erarahastuse poole ehk õppemaksu küsima?

Mõistetavalt nii teadusrahastus kui ka haridusraha ehk tegevustoetuse raha - need on ju sama asja erinevad pooled. Mõlemad on meile hädavajalikud. Me väga loodame, et mõlema osas võetakse ka vastutustundlikke otsuseid, mis siis annaksid avalik-õiguslikele ülikoolidele võimaluse ennast väärikamalt tunda, pakkuda karjäärirajal kohakindlust tippteadlastele.

Aga kui raha tõesti ei ole, siis varem või hiljem tuleb hakata ka erarahastuse peale oluliselt teistmoodi vaatama ja mõtlema.

Mis juhtub Eesti innovatsiooniga siis, kui jääme jätkuvalt sõltuma nii suures mahus Euroopa Liidu rahast ja avalik rahastus ei suurene?

Innovatsioon on osa haridusest ja teadusest. Ka selle juurutamine, et see vajab samavõrd finantstoetust nagu need teised komponendid. Ma arvan, et Eesti kaotab oma positsiooni mitte ainult Euroopas, aga sisemaiselt ja rääkimata siis, et maailma mastaabis. See ei oleks tee, mida me tahaksime valida.  

Sel nädalal esitasid uurimisrühmad järgmise aasta teadusprojektide taotlused. Neid oli ligi 500 ja üle poole neist oli Tartu Ülikoolist. Kui teadusraha ei suurene, siis mis saab neist, kelle taotlus rahastust ei saa?

Arvestades seda, et taotluste hulk on suurem, kui varem, ja juhul kui tõesti rahastamise võimalused on väiksemad, siis see edukuse määr langeb allapoole. Ja see on kindlasti demotiveeriv nii olemasolevatele töögruppidele kui ka alustavatele teadlastele.

Me kõik saame aru, et selline võimalus on olemas.

Mis siis saab, kui nüüd tõesti lisaraha ei tule? Üks oluline aspekt on ka selles, et Eesti on ju taotluslikult, ja minu arust väga õigesti investeerinud teaduse infrastruktuuri. Meil on tõepoolest suurepärased tingimused nii hoonete kui ka aparatuuri osas. Selle potentsiaalne väärtus, mida saaks Eesti majandusse juurde tuua ja loomulikult ka teadusesse – see kõik jääb ju kasutamata või on alakasutatud. See on üks tugev argument, miks tõepoolest on vaja teadusrahastust suurendada.

Iga teadusesse investeeritud euro toob majandusse tagasi kuus eurot

Sel ajal kui teadlased Bioteaduste üliõpilaste seltsi eestvedamisel Tartus haridusministeeriumi ees kõnekoosolekut pidasid, arutasid teaduse, innovatsiooni ja hariduspoliitika arengusuundi Euroopa teadusülikoolide võrgustiku LERU-CE7 rektorid. Võrgustiku juht Jean Chambaz tuletas meelde, et Euroopa Liidu riigid leppisid juba 2000. aastal Lissaboni strateegias kokku, et teaduse rahastus peab aastaks 2010. jõudma kolme protsendini SKPst, millest üks kolmandik peaks tulema avalikust sektorist.

Põhjus selleks oli hinnang, et kui teadus- ja arendustegevustesse investeerida pikaajaliselt igal aastal 3 protsenti SKPst, siis kasvatab see Euroopa Liidu SKPd igal aastal kuni 0,5 protsenti ning loob pärast 2010. aastat igal aastal juurde 400 000 töökohta. Selleks aga pidanuks teadus- ja arendustegevuse kulud kogu EL-is igal aastal kasvama keskmiselt kaheksa protsenti. Seda pole sellises mahus juhtunud.

Kas tegu on ehk liiga ambitsioonika eesmärgiga? "Ma ei usu, et me oleme liiga ambitsioonikad. Me näeme, kuidas maailm muutub ja meie ees seisavad tohutud väljakutsed, näiteks digitaalne areng, inimestevahelised suhted Euroopas – kõik see näitab, et me vajame palju rohkem teaduslikke uuringuid, et nende muutustega toime tulla."

Chambazi hinnangul pole tegu mitte liigse ambitsioonikusega, vaid arenguvõtmega, mis vajab nii avaliku kui ka erasektori rahastust.

"Me esitlesime täna uuringu tulemusi, mille kohaselt üks teadusülikooli investeeritud euro toob majandusele tagasi kuus eurot. Ühe ülikoolidesse loodud töökoha kohta toob ühiskonnale ja majandusele juurde kuus töökohta. Seega pole tegu üksnes innovatsiooniga, mida ülikoolid pakuvad teadusavastustena, vaid ka lõpetajate kaudu toetavad ülikoolid ühiskonda ja majandust," rääkis Chambaz.

"Poliitikutel on oluline mõista, et ülikoolid ja teadusasutused ei ole riigieelarvele koormaks, ei ole kulutus, vaid on hoob majandusarengu võimendamiseks," sedastas Chambaz.

Tartus toimunud LERU Kesk- ja Ida-Euroopa ülikoolide kohtumise tulemusena pandi kokku järgmised põhiteemad ja järeldused:

Põhiteemad ja järeldused:

• LERU ja CE7 ülikoolid taotlevad teaduse rahastamise tõusu riiklike rahastajate poolt, aga ka ELi poolt järgmisest Horisondi raamprogrammist.
• Euroopa teadusraha jagamise peamine kriteerium peab olema teaduslik tippkvaliteet (excellence), mitte geograafilised kvoodid.
• Euroopa riikide innovatsioonilõhe ületamiseks on vaja riiklike investeeringute kasvu (näiteks Eesti teadusleppe täitmine, viies teadusinvesteeringud 1%-ni SKP-st). Samuti on vaja suurendada ka ELi Horisondi raamprogrammi rahastust – uute liikmesriikide teadustaseme järeleaitamise eelarve uues Horisondis tõuseb 1%-lt 3,3%ni (nn widening meetmed).
• Ees ootavad Euroopa Parlamendi valimised, mille tulemusi ja mõjusid on populismi kasvu tingimustes keeruline hinnata ja ennustada. Ülikoolid soovivad, et uus Euroopa Parlamendi koosseis toetaks teadusinvesteeringute kasvu – selleks on vaja uute parlamendi liikmete seas teha palju selgitustööd ja luua otsekontakte.
• Kasvava populismi kontekstis on Euroopas järjest olulisem ülikoolide autonoomia ja akadeemilise vabaduse kindlustamine. Samuti avalikkuse veenmine lihtsas keeles, miks teadusinvesteeringud on vajalikud. Valeuudiste ja desinformatsiooni leviku kontekstis on ülikoolid teadus- ja faktipõhise teadmise keskuseks – seega ülikoolide roll ja vastutus on uues olukorras lisaks tavapärasele õppe- ja teadustööle palju olulisem. Ülikoolid ei tohi langeda enesetsensuuri, vaid peavad igakülgselt toetama arvamuste paljusust ning kaitsma akadeemilist vabadust. Eesti ülikoolide autonoomia on rahvusvaheliste võrdluste järgi üks Euroopa laialdasemaid.
• LERU valmistab ette pöördumist uue Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni jaoks, kus rõhutab üle teadusinvesteeringute kasvu vajaduse ning selgitab ülikoolide olulist rolli muutuvas ühiskonnas.
• LERU ja CE7 ülikoolide tihedamaks korraldamiseks pakub CE7 välja oma prioriteetsed teemad (näiteks grandikeskuste tihedam koostöö teadusrahade taotlemisel jm) ja seejärel LERU saab oma ülikoole sellele koostööle suunata.

Järgmine kohtumine toimub sügisel Ungaris.