Erakonnad valmistusid 2018. aasta detsembris parlamendivalmisteks ning lubasid tõsta teaduse- ja arendustegevuse (TA) riikliku rahastamise ühe protsendini SKTst. Teadusleppelt leiab teadlaste, ettevõtjate ja erakondade esindajate allkirjad. Ainsana jättis allkirja andmata EKRE esindaja Mart Helme, kes sedastas, et tema erakond peab lepet väheambitsioonikaks ning EKRE tõstab teadusrahastuse vähemalt kahe protsendini.

Kõigi erakondade valimisplatvormides oli sees teadusrahastuse kasv ning ka viide ühele protsendile. 

Pärast valimisi moodustasid koalitsiooni Keskerakond, Isamaa ja EKRE ning riigi eelarvestrateegia koostamise ajaks oli selge, et eelarves on raha vähem kui lubaduste katteks tarvis oleks. 

Nii jäigi riigi eelarvestrateegiasse kirja, et pikemaajaliselt on eesmärk tõsta avaliku sektori TA kulude kasvu ühe protsendini SKPst, ning et järgmise nelja aasta jooksul suunab riik teadusesse 152,4 miljonit eurot, mis teeb nelja aasta kohta keskmiselt 38,1 miljonit eurot. Teadlaste ja ministeeriumi ametnike arvutuste kohaselt aga pidanuks teadusrahastus 1 protsendi eesmärgi poole liikumiseks saama igal aastal juurde 47 miljonit ehk kokku 282 miljonit eurot. Seda tuletasid teadlased meelde ka 20. mail tehtud avalikus pöördumises. Valitsusele tuleb siiski tunnustuseks öelda, et teadus oli neile siiski piisavalt oluline, kuna see oli üks vähestest rahastusvaldkondadest, mida ei kärbitud ning mis sai nominaalselt raha juurde.  

Teadus nõuab üüratult raha (eksliku arvutuskäigu kohaselt)

29. mai riigikogu infotunnis esinedes väitis peaminister Jüri Ratas, et teadusele vajaminevat summat on pea võimatu leida, kuna see summa on väga suur: 591 miljonit eurot. Selgus, et peaministri arvutuskäik oli teadlikult eksitav, näiteks oli selle sisse arvestatud ka 2019. aasta ehk juba eraldatud rahasumma ning üüratu majanduskasv aastal 2023.

Seega püüdis peaminister eksitavalt liialdatult teadusraha summat esitades näidata, miks seatud eesmärgi poole ei saagi liikuda. 

Vastus suve tulnud uudised teadusraha osas panid teadlasi korraldama meeleavaldusi ja streike. 30. mail kogunesid teadlased ja tudengid teadmistepõhise Eesti matustele. 5. juunil toimunud hoiatusstreik toimus paljude tudengite jaoks lõputööde kaitsmise ajal. 

Tüli lisaraha jagamise ümber

Lisaraha siiski tuli, oodatust küll veidi vähem, kuid siiski 12 miljonit eurot. Mõistetavalt vallandus arutelu, kuidas oleks õiglane seda raha jagada. Õigupoolest vallandus see arutelu juba veebruaris, kus ministeeriumide plaani kohaselt läinuks kuni 70 protsenti lisarahast jagamisele hoopis ministeeriumide, näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi kaudu. Selle eesmärk oli suurendada ettevõtete ja teadlaste koostööd.

Kuna sellisel viisil ei läinud läbi teaduse lisaraha vaikimisi ministeeriumidesse lülitamine, asuti selle kallale teist kaudu. 

Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN), mis nõustab valitsust teadus- ja arendustegevuse strateegia küsimustes, arutas 1. oktoobril enda rolli üle strateegiliste valikute ja rahastamisotsuste tegemisel. Leiti, et nõukogu peaks ministeeriumide-ülese teadus- ja arendustegevuse koordineerimise ja strateegiliste valikute üle otsustamise võtma enda kätte. Pealtnäha kantseliitlikult kuiva otsuse taga seisis aga konkreetne plaan tegutseda. 

6. oktoobril sai Eesti Teadusagentuur (ETAg) haridus- ja teadusministeeriumilt suunise pidurdada juba käimasolevat teadusgrantide jagamise vooru, kuna TAN tahab vaadata ümber, milline teadusvaldkond kui palju raha peaks saama. 

Siin on oluline teada, et Eestis on valdkondade vahel raha jagatud nende proportsioonide alusel ligikaudu 15 aastat. Loodusteadused on sellest saanud lõviosa. Mitme ERR Novaatoriga vestelnud teadlase sõnul mõjutas Tallinna Tehnikaülikool ja rektor Jaak Aaviksoo ministeeriume ning nii leidiski ministeerium, et tehnikateadused peaksid saama raha juurde.

Teised ülikoolid sellega siiski päris nõus ei olnud ning pärast arutelusid teaduspoliitika komisjonis ja TANis jõuti järeldusele, et juba käimasolevas teadusgrantide voorus proportsioone ei muudeta ning erinevate proportsioonide alusel jagatakse ära hoopis lisaraha. 

Ja selle tulemusena läks hoopis nii, et tehnikateadused said juurde 6 protsendipunkti jagu, loodusteadlaste rahastus vähenes kahe protsendipunkti jagu. Enim kaotasid hoopis sotsiaalteadlased, kelle esitatud projektide edukusmäär oli kõige madalam: viimases taotlusvoorus olid edukad vaid 11 protsenti esitatud taotlustest.

See tekitas sotsiaalteadlastes põhjendatult küsimuse, kas salamisi ei jagatud hoopis ümber ka sotsiaalteaduste raha, mitte vaid lisarahastust.

Seega teadlaste hulgas tehtud rahajagamise otsused jätsid ikkagi mõne valdkonna teadlastele justkui võrdsetest võrdsema positsiooni ja mõne teise valdkonna teadlastele jäi ebaõiglaselt koheldute tunne. 

Üsna suurt ebaõiglust teadlaskonna suhtes tajus kogu Eesti ühiskond ka augustis, kui tuli ilmsiks Tallinna Tehnikaülikooli nn tööajatabelite skandaal ehk eurorahaga maksti palka ka inimestele, kes konkreetses teadusprojektis tööd ei teinudki.

Kas ja milline mõju võib sel olla tulevikus Eesti teadusprojektide taotlustele välismaal või Eestis, on veel ebaselge. Selge on vaid see, et taoline skandaal teadlaste kuvandit ühiskonna kindlasti paremaks ei muutnud ning mõnigi maksumaksja võib küsida, kas korruptiivselt käituvatele teadlastele tuleks ikka raha anda. 

Kõrghariduses napib samuti raha

Suvel tõstatasid ülikoolid järjest teravamalt teadusraha kõrvale ka kõrghariduse rahastamise küsimuse. Rektorite Nõukogu esitas kulude kokkuhoiuks isegi plaani saata osa töötajaid mõneks ajaks palgata puhkusele või loobuda regionaalsest tegevusest. Avalikkuses tekitas kõige enam arutelu mõistagi Tartu Ülikooli välja pakutud õppemaksu teema. 

Õppemaks aga ei sobitu kuidagi tasuta kõrghariduse ideega, mis siis, et ülikoolid on praegugi leidnud viise, kuidas õppuritelt raha küsida (nt ingliskeelsetel õppekavadel, kaugõppevormides või osakoormusega õppijatelt võtavad ülikoolid tasu). 

Muide, kõrghariduse rahastuse osas on riik samuti andnud lubaduse, et see kasvab viis protsenti aastas, kuid seda lubadust ei ole viimastel aastatel täidetud. 

Oktoobri lõpul tuli Riigikontroll välja tasuta kõrghariduse auditiga, millest ilmneb, et tasuta kõrgharidus ei ole suures osas oma eesmärke täitnud: üliõpilased käivad õppimise kõrvalt sama palju tööl kui enne reformi ning tasuta haridus pole ärgitanud ülikooli astuma ka vähekindlustatud peredest tulevaid õppureid. 

Aga tuleme tagasi teadusleppe juurde – mis siis selle aasta jooksul teadusleppe tõttu muutunud on? Õigupoolest kõik ja mitte midagi. 

• Juba teadusleppe ettevalmistamise ajal sai selgeks, et teadlaskond on võimeline organiseeruma, koostööd tegema ja enda eest seisma. Streigid ja avalikud meeleavaldused tõstsid teadusraha ja kõrgharidusrahastuse teemad avaliku tähelepanu alla. 
• Ühed teadlased räägivad avalikult, kuidas raha ei ole, samas teiste teadlaste puhul tulevad ilmsiks teadusraha väärkasutamise juhtumid – tavalisele inimesele jätab see teadlastest tervikuna silmakirjaliku mulje. 
• Edu tooks ilmselt see, kui teadlaskond oleks omavahel solidaarsem ja rohkem ühise eesmärgi nimel väljas, sest praegu on iga ülikool valmis teist ülikooli 30 hõbeseekli eest hülgama. 
• Praeguste valikute järgi ei saa Eesti teadus SKPst ühte protsenti niipea, vähemalt mitte selle valitsuse ajal. Samas vähemalt ei kärpinud praegune valitsus teadusvaldkonna rahastust ning pisku tuli raha isegi juurde. 
• Kuigi teadusleppest pole tervikuna kinni pidanud ükski osapool, siis mõne muutuse ja arengu on ta siiski teaduspoliitika ja -rahastuse mõttes kaasa toonud.