Sotsiaalministri 2. aprilli 2026 käskkirjaga lõpetati Eesti bioeetika ja inimuuringute nõukogu ehk EBIN-i tegevus. Edaspidi täidab EBIN-i ülesandeid Eesti Teadusagentuuri teaduseetika komitee.

Kuue tegevusaasta jooksul kujunes EBIN-ist koht, kus said kokku biomeditsiini, andmekaitse, õiguse, tervishoiu ja ühiskonnateaduste eksperdid. Hinnati sadu taotluseid ning arutati suurel hulgal biomeditsiinieetika ja teaduseetika küsimusi. Panustati nii siseriiklike kui üleeuroopaliste biomeditsiinieetika seisukohtade kujundamisse ja vastati küsimustele, mis ei puudutanud üksnes konkreetseid uuringuid, vaid ka seda, kuidas säilitada terviseandmete ajastul teaduse ja ühiskonna vahelist usaldust.

Nende aastatega kogunes nõukogusse märkimisväärne kogemus teadusprojektide eetika hindamisel ning bio- ja andmeteaduste eetiliste väljakutsete mõtestamisel. See kogemus väärib talletamist. Seepärast panime kirja oma vaimse testamendi – mõtted, millest võiks kasu olla nii tulevaste eetikakomiteede liikmetele kui ka teadlastele, kes taotlevad uuringutele teaduseetilist hinnangut.

Milleks oli EBIN-it vaja?

Vajadus hinnata inimest uurivate teadusprojektide läbiviimise eetikat tõusis teravalt päevakorda pärast teist maailmasõda. Sellest ajast on uuringueetika põhimõtteid pidevalt täpsustatud, kuid vajadus sõltumatu hindamise järele pole kuhugi kadunud.

Teadlase roll on uurida. Kui ta uurib inimest või tema andmeid, saab inimesest uurimisobjekt. Ka parimate kavatsustega teadlane või uuringu tellija ei pruugi märgata, et esmapilgul üllal eesmärgil läbiviidav uuring võib kellegi õigusi riivata või sekkuda liigselt eraellu. Eetikakomitee on partner, kes aitab kaaluda uuringust saadavaid hüvesid ja kahjusid ning minimeerida  riske. Rahvusvaheline kogemus näitab, et parim viis sellise kaalumise läbiviimiseks on kollegiaalne kogu, kuhu kuuluvad erinevate teadmiste ja kogemustega inimesed, kes hindavad uuringut oma pädevuse ja südametunnistuse järgi. Ühine otsus sünnib üksikhinnangute sünteesist ja kindlaid protseduurireegleid järgides.

Kaalumine algab tegelikult juba enne, kui taotlus komitee ette jõuab. Iga uurija peab vaatama oma kavandatavat tegevust uuritava inimese vaatepunktist: mida uuring inimesele tähendab, milline kasu võib sellest sündida ja millised riskid sellega kaasnevad. Eetikahinnangu taotluse koostamine aitab need küsimused läbi mõelda. Hea taotlus sunnib teadlast nägema nii uuringu korralduse kitsaskohti kui ka inimest, kelle andmeid või osalust uuring nõuab.

Teadlase jaoks on eetikakooskõlastuse saamine sageli ajakulu ja vaheetapp uuringu alustamise pikal teekonnal, kus mängus on rahastus, tähtajad ja koostöö tingimused. Pinge tekib siis, kui teadlane tahab kiiresti edasi liikuda, komitee peab aga veenduma, et uuring on piisavalt hästi läbi mõeldud. EBIN-i loomise üheks eesmärgiks oli muuta teadlaste jaoks eetikakooskõlastuse saamine kiiremaks ja lihtsamaks, kus senise kahe, andmekaitse ja eetika taotluse asemel saaks esitada ühe taotluse ja ühele komiteele.

Hea uuring on läbimõeldud uuring

EBIN-i tüüpi nõukogude töö tugineb rahvusvahelistele terviseuuringute eetika juhtnööridele. Need lähtuvad klassikalisest teadusuuringust, mille puhul peab komitee hindama, kas oodatav kasu kaalub üles võimalikud riskid. Teisisõnu: kas uus teadmine ja ühiskondlik kasu õigustavad uuringus osalevale inimesele tekkivat kahju või privaatsuse riivet.

Teadusmaastik muutus EBIN-i tegevusajal kiiresti. Nõukogu tegevuse ajal murdis uuringutesse jõuliselt sisse tehisintellekt ja suurandmete kasutamine ning terviseandmete uurimisel tekkisid uut tüüpi eetilised probleemid. See muutis teravamaks ühe esmapilgul lihtsa küsimuse: mis on teaduslik uuring? Kui andmetest otsitakse mustreid ja uurimisküsimused võivad täpsustuda töö käigus, peab teadlane aru saama, kus lõpeb lihtsalt andmete vaatamine ja algab teaduslik uurimine. Teaduslik uuring eeldab süsteemset ja metoodilist tegevust uue teadmise loomiseks ning võimalust tulemusi kontrollida.

Selgus peab jõudma ka eetikakomitee taotlusse. Ideaalset taotlust pole küll võimalik ette kirjutada, kuid hea taotlus näitab, et uuring on põhjalikult läbi mõeldud. Sellest peab olema aru saada, miks uuringut vaja on, millist teadmist otsitakse ja milline on selle laiem väärtus. Kui uuringu peamine põhjendus on teadlase uudishimu, tuleb endalt küsida: miks peaks üle 210 000 geenivaramuga liitunud inimese või kogu Eesti elanikkond oma terviseandmetega selle uudishimu rahuldamisse panustama? Teaduslik uudishimu on teaduse liikumapanev jõud, kuid inimese andmete kasutamine eeldab enamat kui huvitavat küsimust. Vaja on selget eesmärki, põhjendatud andmekasutust ning läbipaistvat selgitust.

Eriti olulised on selgus ja läbipaistvus uuritavate kaasamisel. Inimene peab aru saama, millises uuringus ta osaleb ja milleks tema nõusolekut küsitakse. Sama arusaadavalt tuleb selgitada, kuidas tema andmeid kasutatakse ning milliseid järeldusi nende põhjal teha võidakse.

Soovitus panna end siinkohal uuritava kingadesse pole abstraktne moraalilugemine, vaid praktiline juhis. Kui uuringu infoleht on koostatud nii, et isegi valdkonna ekspertidel on sellest raske aru saada, jääb uuritavale tõenäoliselt ebaselgeks, mida, millal, kus ja kuidas tehakse ning mida temalt oodatakse. Teadlase kavatsused võivad olla head ja õilsad, kuid need tuleb osata arusaadavalt ja argumenteeritult kirja panna. Eetikakomiteele esitatav taotlus on seega omamoodi teaduskeele erivorm. Selles tuleb ühendada teaduslik täpsus, eetiline põhjendatus ja uuritavale mõistetav keelekasutus.

Tehisaru ja suurandmed muutsid küsimusi

EBIN-i lauale jõudsid ka uuringud, kus tehisintellekti abil suurandmete uurimisele läheneti avastuslikult. Sellistes uuringutes võis juhtuda, et algsed uurimisküsimused täpsustusid või täienesid uuringu läbiviimise käigus. Ka sellisel juhul jääb uurijale kohustus sõnastada uuringu eesmärk, põhjendada andmete kasutamist ning kirjeldada, kuidas leitud mustreid hinnatakse, valideeritakse ja tõlgendatakse. Kui uuringu esmased eesmärgid muutuvad, tuleb uuringu võimalikku mõju uuesti hinnata. Seetõttu vajab eraldi läbimõtlemist, kuidas hinnata nende uuringute mõju, mis ei alga selgelt sõnastatud hüpoteesist, vaid andmetest mustrite otsimisest. Selles arutelus peaksid laua taga olema nii eetika hindajad, teadlased kui ka andmekaitsespetsialistid.

Tänapäeval on biomeditsiini ja terviseteaduste valdkonnas üha raskem leida uuringuid, mis oleksid pühendatud ainult ühe või paari konkreetse uurimisprobleemi lahendamisele. Sageli ristkasutatakse metoodikaid, uurimisobjekte ja andmeid. Terviseandmete peal treenitakse tehisaru ja andmemustritest luuakse haiguste ennetamiseks vajalikke ennustusmudeleid.  Mudeli põhjal võidakse luua tervisetoode, näiteks mõni terviseäpp.

Tehisintellekti kasutamine ei tee uuringut iseenesest vähem teaduslikuks, aga taoliste uuringute teadusliku idee piire ja ulatust on tihti keerulisem hinnata. Ka sellistest taotlustest peab olema näha, millist teadmist otsitakse, miks sobivad selleks valitud meetodid ning kuidas kontrollitakse tulemuste usaldusväärsust. Kasutatav tehisintellekti mudel ei pruugi olla küll lõpuni selgitatav, kuid uuringu loogika peab seda olema. Teadlane saab ja peab näitama, milliste andmetega mudel töötab, miks valiti just see lähenemine ning kes vastutab, et andmed oleksid kvaliteetsed, kallutatus hinnatud ja järeldused põhjendatud. Vastutus peab jääma inimesele.

Kiirus ei tohi asendada vastutust

Üleilmses teaduses on kiirusest saanud konkurentsieelis. Suurandmetega töötades ei võta kõige rohkem aega mitte analüüs, vaid andmete kokkuviimine, puhastamine ja andmekihtide sobitamine. Seetõttu on eelis uurimisrühmadel, kellel on juba olemas korrastatud ja kasutusvalmis andmekogud. Kui mugava ligipääsuga korrastatud andmepank on loodud, saab märksa kiiremini küsida küsimusi, leida mustreid, uurida haiguste seoseid ja raviteekondi. Säärased alampangad on olemas ka Eestis. Küsimus on, kuhu liikuda edasi.

Üks võimalik arengusuund oleks ühtne ja koordineeritud terviseandmete taristu, kus tervisega seotud andmed oleksid standardiseeritud, ühilduvad ja masinloetaval kujul turvaliselt kasutatavad. Põhjamaade kogemus näitab, et teaduses püütakse terviseandmeid kasutada üha enam ühiste ja turvaliste süsteemide kaudu, mitte iga projekti jaoks eraldi andmekogusid ehitades.

Terviseandmete kasutamine võiks olla paremini kokku lepitud ja korraldatud ka Eestis. Kui iga uurimisteema ümber tekib oma andmekogu, kasvab oht, et nende kvaliteet, turve ja järelevalve hakkavad erinema. Parem lahendus oleks ühine süsteem, mis annaks teadlastele vajaliku ligipääsu, kuid hoiaks selle kontrollitud ja õiguspärasena.

Mida rohkem on ühes süsteemis inimese kohta andmeid, seda suurem on oht tema privaatsusele. Seetõttu on paljudes riikides loodud eraldi andmekomiteed, mis jälgivad kogu andmete kasutamise teekonnal, kas teadlased kasutavad andmeid turvaliselt ja nii, nagu algselt lubatud. Seetõttu ei piisa üksnes uuringust saadava kasu ja kahju kaalumisest. Sama tõsiselt tuleb hinnata ka seda, kes andmetele ligi pääseb, kuidas neid säilitatakse ja mis saab neist pärast uuringu lõppu.

Kui kõik andmed võivad olla terviseandmed

Tervishoid on igale ühiskonnale suur kuluartikkel. Haiguste ennetamisele ja tervisekulude tõhusamale kasutamisele suunatud uuringud vajavad suuri andmekogusid. Vahel soovisid teadlased EBIN-ile esitatud suurte andmekogude uuringutes jätta andmete kasutamise võimalused väga avatuks – kui andmestik on juba olemas, võiks andmetest otsida niipalju seoseid kui võimalik. Eetikakomitee jälle vajab selgust, milliste eesmärkidega millisele tegevusele kooskõlastus väljastatakse. Hindajad ja teadlased peavad ühtemoodi aru saama, milleks andmeid kasutatakse ja milliste piiridega kooskõlastus antakse.

Siinkohal tõstatub aga laiem probleem. Kui täpselt peab teadlane enne uuringu algust ütlema, mida ta otsib? Kui avatud küsimustega võib uuring, mis kasutab inimeste terviseandmeid, olla? Ja kes peaks otsustama, millal on andmete sidumine teaduse ja ühiskonna huvides põhjendatud ning millal muutub see liigseks sekkumiseks inimese eraellu?

Neile küsimustele on üha raskem vastata, sest hägustunud on ka terviseandmete piir. Eestis mõeldakse terviseandmete all sageli arsti juures või tervishoiuteenuse osutamise käigus kogutud andmeid. Kui nendele andmetele lisada näiteks elukoht, töö, haridus, liikumisharjumused või tarbimiskäitumine, saaks inimese tervisest veelgi parema ülevaate. Tehniliselt on juba praegu võimalik inimese kohta käivaid andmekihte siduda üheks suureks tervikpildiks. Seetõttu on ebapiisav üksnes tehnilise võimekuse järgi otsutamine sellistes küsimustes nagu, miks on ulatuslik andmete ühendamine vajalik, kellele see kasu toob ja kes vastutab, et piir inimese eraelu ja teadusliku huvi vahel oleks selge.

Teadlane, ametnik või poliitik võib tegutseda parimate kavatsusteega. Ometi vajab ulatuslik andmekasutus rohkem kui heasoovlikku suhtumist – selgeid põhjendusi, sõltumatut kontrolli ja ühiskondlikku kokkulepet. Kui terviseuuring kasutab andmeid kogu inimese elu kohta, muutuvad biomeditsiinieetika piirjooned paratamatult ühiskondlikuks ning sunnivad küsima: kui palju peab teadus inimesest teadma ja kes seab piirid?

Usaldus ei püsi iseenesest

Eetikakomitee töö tuum ei ole anda uuringule lihtsalt luba või sellest keelduda. Sama tähtis on hoida usaldust inimese, teadlase ja riigi vahel. Uuringus osalev inimene peab tundma, et tema õigused on kaitstud. Teadlase kohustus on läheneda uuritavale kindlustundega, et uuring on läbimõeldud ja ei põhjusta kahju. Riigi asi on omakorda tagada, et inimese andmeid kasutatakse vastutustundlikult.

Teadlase ja riigi vahel oli EBIN-il keeruline roll. Ühelt poolt kutsus riik nõukogu ellu, et see otsustaks terviseandmetele ligipääsu põhjendatuse ja eetilisuse üle. Teisalt oli riik tihti ka peamine terviseandmete valdaja ja teadlastele andmete väljastaja. Riik pidi usaldama EBIN otsuseid. Selles valguses on eriti oluline, et eetikakomitee saaks teha otsuseid sõltumatult ja et tema roll oleks kõigile osapooltele selge.

EBIN-i otsused ei sündinud kunagi kergekäeliselt. Nõukogu lähtus rahvusvahelistest uuringueetika põhimõtetest ja püüdis iga taotluse puhul kaaluda nii teaduslikku huvi kui ka inimese õigusi. Samas jäi meile EBIN-i kogemusest tunne, et nõukogu ekspertiisi oleks saanud rakendada laiapindsemalt. Tehnoloogia areng, terviseandmete kasutuse levik ja Euroopa terviseandmeruumi loomine toovad kaasa küsimused, mida pole võimalik ainult üksiktaotlusi hinnates lahendada. Need vajavad eetilist läbimõtlemist veel enne, kui üksikud projektid eetikakomitee lauale jõuavad.

EBIN-i õppetunnid

Eetikakomiteede töö on keeruline, ajamahukas ja vastutusrikas. See eeldab nii ekspertide pühendumist kui ka vahedat korraldust. Kuue aasta jooksul sai meile EBIN-is selgeks, et hea eetikahindamine nõuab aega, raha, tuge ja osapoolte vastastikust mõistmist. Meie kogemusest õppimiseks panime järgmistele komiteedele kirja kuus põhimõtet:

1. Eetikakomitee peab olema sisuline hindaja. Uuringueetika hindamine nõuab enamat kui vormide täitmist. See on riiklik kohustus, sest andmete, tervise ja teaduse ristteel tekib üha uusi küsimusi. Nende lahendamiseks on vaja pädevaid ja motiveeritud inimesi, kellel on tahtmist ja aega süveneda.

2. Komiteed vajavad ühist praktikat. Sarnaste taotluste väga erinev hindamine muudab teadlaste jaoks süsteemi segaseks. Ühtsem/Ühtlasem praktika parandaks taotluste kvaliteeti ja teeks hindamise tõhusamaks. EBIN-ile pandud lootus luua tugevam side kliiniliste eetikakomiteede ja inimuuringute eetikakomiteede vahel täitus vaid osaliselt. Ühised arusaamad kujunevad järjepideva töö, mitte üksikute koosolekute kaudu.

3. Põhjalikkus vajab aega. Komitee vastutab oma otsuste eest. Sisuline hindamine nõuab aega, keskendumist ja võimalust taotlustesse päriselt süveneda. Põhjalikke otsuseid oodates tuleb arvestada ka sellega, kust tuleb liikmete tööaeg ja vägi.

4. Komitee peab oskama teadlastega suhelda. Eetikakomitee roll hõlmab ka nõustamist ja selgitamist. Vajaduse korral tuleb kohtuda taotlejatega, selgitada ootusi ja kasutada eri suhtluskanaleid. EBIN kohtus just algusaegadel sageli võtmeosapooltega ning seda praktikat tasub jätkata.

5. Taotlejad vajavad tagasisidet. Kui taotlemise kord on paljudele uus, aitab regulaarne tagasiside korduvaid vigu ennetada. EBIN-i algusaastatel oli taotlejate tagasisidest palju kasu ja selle põhjal parandati ka taotlusvormi. Sama loogika peaks kehtima ka edaspidi – komitee ülesanne on seletada ja selgitada, milline on hea taotlus.

6. Tehniline tugi peab sisulist tööd toetama. Turvalisus on oluline ja tehnilised lahendused peavad tegema taotluste lugemise ning hindamise võimalikult sujuvaks. Kui komitee liikmed raiskavad aega tehniliste süsteemidega hakkamasaamisele, kannatab sisuline töö. Samas osutab see alalisele tugiteenuste vajadusele.

Komitee ja uurijad vajavad teineteist

Eetikakomitee ja teadlased teenivad tegelikult sama eesmärki – et uuringutest sünniks ühiskonnale kasu ning et see kasu ei tuleks inimese õiguste arvelt. Selleks on vaja vastastikust austust. Teadlane peab võtma eetikataotlust sama tõsiselt kui uuringut ennast. Komitee peab omakorda nägema taotluse taga teadlast ja töörühma, kes on pannud taotluse vormistamisse suure hulga tööd ja teinud seda oma parima teadmise järgi.

Uuringueetika peab olema teadlase töö loomulik osa. Eetikakomitee jaoks ei saa olla vastuvõetav, et uuringueetika põhimõtetega tutvutakse esmakordselt alles siis, kui projekt on juba valmis kirjutatud ja tähtajad peale suruvad. Teadlikud eetikavalikud peavad sündima palju varem, juba uurimisküsimust sõnastades, andmeid valides, osalejaid kaasates ja tulemuste kasutamist kavandades.

Kui taotlemise protsessis tekivad pinged, on neid õigem maandada enne probleemide kuhjumist. Sageli saab probleeme ennetada sellega, kui teadlane küsib enne taotluse esitamist nõu. See säästab nii taotlejate kui ka hindajate aega ning muudab kogu protsessi pingevabamaks. Seepärast peab ka komitee vaatama otsustest kaugemale. Kui samad probleemid korduvad taotlusest taotlusse, tuleb neist teha järeldused, parandada juhendeid, selgitada ootusi ja jagada häid näiteid. Nii saab eetikakomiteest loaandja asemel laiem teaduskultuuri kujundaja.

Kokkuvõtteks, eetikakomiteede ees laiuva tööpõld on kiiresti muutuvas maailmas vaat et lõputu. Meie töö keskmes oli suunata teadlasi uurimistööd tegema nii, et uue teadmise otsimine käiks sama jalga inimese õiguste, privaatsuse ja väärikuse kaitsmisega. Terviseandmete ja tehisintellekti ajastul muutub tasakaalupunkti leidmine teaduse huvi ja inimese õiguste vahel üha olulisemaks. Eetikakomiteede ülesanne on targalt kaalutleda kõigi osapoolte huve ja suurendada usaldust, ilma milleta kaotavad teadus ja andmetel põhinev tervishoid oma jalgealuse. Selle usalduse hoidmine oligi EBIN-i töö põhjus ja väärtus.

Kõik kirjutajad on olnud EBIN-i nõukogu liikmed.