Korraline evalveerimine ehk välishindamine toimub Eesti teadusasutustes iga seitsme aasta tagant. Lihtsustatult hinnatakse selle käigus kohaliku teadus- ja arendustegevuse vastavust valdkonna rahvusvahelisele tasemele. Selleks vajalikke toiminguid teeb välisekspertidest koosnev hindamiskomisjon.

Ehkki väljastpoolt võib evalveerimisest jääda mulje kui tüütust paberimäärimisest, pole see päriselt teps mitte nii. Ühelt poolt saavad teadusasutused selle käigus tagasisidet oma senistele tegevustele eriala tippekspertidelt. Teisalt sõltub evalveerimise läbimisest aga see, kas asutusel on asja riigi rahakoti juurde.

Miks ja mille alusel evalveeritakse?

Eesti Teadusagentuuri strateegilise analüüsi osakonna juhataja Marko Piirsoo sõnul on evalveerimisel laias laastus kolm põhjust: väline vaade, raha ja doktoriõpe. "Minu jaoks isiklikult on kõige olulisem põhjus see, et mingil hetkel on teadusasutustel vaja välist vaadet. Kui sa oled piisavalt kaua teadlase või teadusasutuse juhina süsteemis sees, tekivad sul omad mõtted ja dogmad. Sa mõtled üha vähem kastist välja või proovid järgida uusi trende. Evalveerimine peaks välja tooma nõrgad ja tugevad kohad, mida inimene ise ei märka," sõnas Piirsoo.

Lisaks teadusasutuste tagasisidestamisele on evalveerimisel seadusest tulenevad järelmid. Näiteks oleneb lävendi ületamisest see, kas teadusasutus peaks saama teaduse riigieelarvelist baasrahastust. Ülikoolides sõltub aga hindamiskomisjoni otsusest, millistel erialadel võivad asutused pakkuda doktoriõpet.

Välisekspertidest koosneva hindamiskomisjoni liige Anne Boddington kirjeldab evalveerimist vastastikuse eksperthinnangu (peer review) andmisena: "Oleme oma valdkonna mentorid, kes on omal alal väga kogenud. Peame teadusasutusi kriitiliselt hindama, aga vastama ka evalveeritavate küsimustele selle kohta, kuidas neil mingis valdkonnas läheb. Selle aluseks on üldised kriteeriumid, mis on rohkem või vähem ka rahvusvaheliselt standardiseeritud.".

Sel aastal hinnati teadusasutusi kolme kriteeriumi alusel: teaduslik ja ühiskondlik mõjukus ning teadustegevuse jätkusuutlikkus. Kui teaduse mõjukuse all hinnati Boddingtoni sõnul ennekõike teadustöö kvaliteeti, siis jätkusuutlikkuse all keskkonda, kus teadust tehakse. 

Näiteks huvitas eksperte see, mil moel teadlasi toetatakse, milline on doktorantide tugisüsteem, kas juhtkond kaasab õppejõude piisavalt või kuivõrd kantakse hoolt uue põlvkonna kõrgharidustöötajate pealekasvu eest. "Mind huvitab, kas kogu see süsteem toimib terviklikult. Keskkond on minu jaoks nagu pesa, kus teadustöö toimub," lisas ekspert. 

Ühiskondliku mõju hindamisel pöörati tähelepanu sellele, kuidas toetavad või arendavad teadusuuringud üldsuse arusaamist päevakajalistest teemadest. Selles vallas tahtsid eksperdid näha, kas ja kuidas jõuab teadustöö ülikooli müüride vahelt avalikku arutelusse.

Oluline nüanss, mis eristas Boddingtoni sõnul selleaastast evalveerimist eelmisest ehk 2017. aasta välishindamisest, puudutab eksperthinnangut. Kui varem pidid evalveerijad hindama teadusasutusi kindla skaala alusel, andes neile määratluse "väga hea, hea, rahuldav jne", siis sel korral piirdutakse lävendi ületamise või mitte ületamisega.

Marko Piirsoos tekitas varasem süsteem hämmingut: "Kogu seltskond, kes evalveerimist kavandas, ei puutunud otseselt eelmise evalveerimisega kokku. See oli aga üks asi, mis mulle tundub äärmiselt veidrana – nagu annaks algklassides ülikoolidele hindeid. Samas pole see märk mitte evalveerimise kui sellise muutusest, vaid imestan lihtsalt, et miks niisugune asi üldse eksisteeris.". 

Kuidas evalveeritakse? 

Anne Boddingtoni sõnul algab evalveerimine ekspertkomisjoni liikmete jaoks juba enne kohakülastusi. "Loeme nende raamatuid ja artikleid ning vaatame, mida asutus on vahepeal teinud. Teadustöö kvaliteedi hindamine tehakse suuresti ära enne, kui me üldse kohale tuleme," selgitas ta. Kui ekspertkomisjon on Eestisse jõudnud, kontrollitakse peaasjalikud intervjuude põhjal seda, kas teadusasutuste koostatud eneseanalüüsi aruanded vastavad tegelikkusele.

See tähendab, et olulise osa evalveerimisest moodustavad kohtumised eri tasandi töötajatega –  vesteldakse näiteks juhtkonna, professorite, teadurite ja doktorantidega: "Meie ülesanne on välja selgitada, kas kõigi arusaam sellest, mida juhtkond väidab, on ühtlane. Kas doktorante juhendatakse piisavalt? Kas noored teadlased teavad, millised on nende edutamise kriteeriumid?". Boddingtoni sõnul on nende eesmärk saada võimalikult hea pilt sellest, kas asutuse väited vastavad tegelikkusele ning tööprotsess on õiglaselt korraldatud.

Ehkki teadusasutused valivad ise välja töötajad, kellega hindajad kohtuvad, on eksperdi sõnul võimalik õigete küsimustega näha pealispinna alla. Boddington lisas, et inimesed on reeglina küllaltki avameelsed, sest intervjuud on konfidentsiaalsed. 

Ühe olulisema evalveerimise osisena tõi Boddington välja teadusasutuse kultuuri hindamise. See tähendab, et lisaks formaalsetele kriteeriumitele uuritakse seda, kuidas inimesed omavahel töötavad ning oma rolle ja ülesandeid mõistavad. Näiteks peegeldab see tihti, kas väärtused, mida asutus väidab end esindavat, on tegelikult ka igapäevatöös juurdunud.

Iga valdkonna jaoks erinev tööriist

Ehkki teadusasutuste evalveerimiseks kasutatakse kriteeriumeid, mis on valdkondade ülesed, nõustuvad nii Anne Boddington kui ka Marko Piirsoo, et laiemas plaanis on teadustöö hindamine juba pikemat aega loodusteaduste suuna kreeni vajunud. "Nii see on, aga tegelikult proovitakse ka Euroopa Liidus minna seda teed, et erinevaid teadusvaldkondi mõõta erinevalt. Seekord meie seadusandlus seda ei lubanud. Oleme selle probleemi aga tõstatanud ja loodame, et järgmisel evalveerimisel saame erinevatele teadusvaldkondadele tekitada erinevad hindamiskriteeriumid," selgitas Piirsoo.

Anne Boddington keskendub kunstide ja humanitaarteaduste evalveerimisele. Tema hinnangul on enamik tänapäeval levinud hindamiskriteeriumitest loodud teaduslike uurimisprojektide jaoks nende traditsioonilises tähenduses. Humanitaar- ja kunstivaldkonna jaoks on see aga üleilmselt tõsine kitsaskoht. "Eesti on olnud eeskujuks, kuna on liikunud vastutustundlikumate hindamismudelite suunas, kus võetakse arvesse nii kvalitatiivseid kui ka kvantitatiivseid näitajaid ning kasutatakse eksperthinnanguid," lisas ta. 

Näiteks loobus Eesti nüüd toimunud evalveerimistel h-indeksi kasutamisest, mis näitab teadlasele viitamist ja seega tema teadustöö silmapaistvust. Boddingtoni sõnul peegeldavad taolised mõõdikud enamasti vaid mahtu ja viidete hulka, ütlemata samas mitte midagi teadustöö kvaliteedi kohta.

Humanitaar-, aga ka näiteks sotsiaalteadustes, peaks tema hinnangul olema kõige olulisem teadustöö väljund hoopis monograafia, mille valmimine võiks võtta viis kuni kaheksa aastat. Nii nagu on puudulikud toorandmetel põhinevad mõõdikud, ei tasuks Boddingtoni sõnul suuremat tähelepanu pöörata ka teadusartiklitele. Kõrgetasemelises teadustöös pole oluline ega kindlasti mitte määrav see, kui kiiresti suudab keegi artikleid vorpida, vaid sügavus ja kvaliteet, mis nõuavad aega ja rahu.

"Oma tsiteerimiste arvu on väga lihtne üles ajada, kui sul on oma sõprade võrgustik ja siis sina viitad mulle ja mina viitan sulle jne. See on selline mõnusalt hubane tegevus ja me kõik saame raha. Tõsise teadustööga on sellel aga väga vähe pistmist," selgitas Boddington. 

Veelgi keerulisem on tema hinnangul olukord kunsti ja loovate teaduste puhul, kus võib teadus väljenduda vormides, millega pole kirjasõnale orienteeritud mõõdikutel enam üldse mitte midagi peale hakata. Olgu need siis muusikapartituurid, maaliseeriad või kuraatoriprojektid. "Peame endale alustuseks tunnistama, et teadmised väljenduvad mitmesugustes vormides," rõhutas ta. 

Kunstivaldkonna erilisus seisnebki osalt selles, et seal suudetakse keerukaid ideid edastada visuaalsel ja performatiivsel viisil. Näiteks võib mõni joonistus või skeem "öelda rohkem kui tuhat sõna" ehk olla kirjasõnas väljendamatu. See tähendab Boddingtoni hinnangul, et on viimane aeg ümber mõelda viisid, mille alusel me teadmiste loomist hindame. 

Marko Piirsoo sõnul võib kogu teaduse valdkonniti hindamine olla peagi minevik: "Me räägime üha enam inter- ja transdistsiplinaarsetest teadustest. Teadlastel on õigustatult raske paigutada ennast ühe või teise teaduse valdkonna alla. Arvan, et kogu see evalveerimise loogika mõeldakse lähimate aastate jooksul üsna kõvasti ümber.".

Üleilmsed trendid teaduses, millest tuleks lahti saada

Nii, nagu on murekohti teadustöö hindamismudelitega, käivad mööda üleilmseid kõrgharidus- ja teadusmaastikke mineviku tondid. Anne Boddingtoni hinnangul on selliseid kõigi maade teadusasutusi ühendavaid, peamiselt lihtsalt ajaloost päritud, probleeme päris palju.

Näiteks domineerib teadusmaailmas inglise keel. "Sellest tundest, et teadust saab lugeda ainult siis, kui see on inglise keeles kirjutatud, tuleb üle saada. See piirab väga paljude teadlaste eneseväljendusvõimalusi," märkis ta. Tehnoloogiad, nagu tehisintellekt, võiksid aidata seda barjääri murda, kuid praegune süsteem soosib endiselt ingliskeelseid teadustöid.

Veel ühe kitsaskohana tõi Boddington teadustöö ja õpetamise erineva tempo. Kui õpetamine ja õppimine meenutab tänases akadeemilises maailmas kiirtoitu – tohutus koguses kiirelt sisse ja välja – siis tõsine teadustöö nõuab aega ja pingsat mõttetööd. Ühelt poolt on teadlane nagu orav rattas, kes peab ise õppima ja õpetama. Teisalt on tal vaja rahu, et mõelda ja luua. Siit hargnev konflikt nende kahe kõrghariduse pooluse vahel on aga kõike muud kui produktiivne.

Viimaks tuleks kõrghariduses Boddingtoni sõnul vabaneda millestki, mida ta nimetab 19. sajandi õpetamismudeliks. "See on ilmselt kõige vastuolulisem asi, mida ütlen, aga minu arvates on tõeline probleem kogu teaduse jaoks see, et me õpetame inimestele seda, mida me juba teame. Selle asemel peaksime rääkima sellest, mida me ei tea. Kui me oleme head teadlased,  teame täpselt, mida me ei tea, ja teame ka seda, mille peame välja selgitama," sõnas Boddington.

Tema hinnangul võib end kaunistada kõiksuguste tehnoloogiliste uuendustega, kuid pöördeta õpetamise sisus jäävad uued põlvkonnad avastushimulisi teadlasi lihtsalt välja koolitamata.

Kokkuvõttes tuleks aga Boddingtoni hinnangul süstida tulevastesse teadlastesse julgust põruda ja avaldada ka seda, mis on ebaõnnestunud: "Sa võid seal 100 parima ülikooli võrgustikus olla, aga see on ohtlik. See soodustab halba käitumist, sest seal ei avaldata seda, mis ei toimi. Selle tagajärjel rahastavad valitsused üle kogu maailma jälle uurimistöid, mis ei toimi, sest sina jätsid oma ebaõnnestumised avaldamata.". 

"Igasugused edetabelid on nagunii hea teadustöö surma üks ots, aga nii tekivadki jäämäed, mille veepealse osa moodustavad õnnestumised, kuid ebaõnnestumised, millel need seisavad, jäävad vee alla," lisas Anne Boddington.