Akadeemilise vabaduse indeksi (Academic Freedom Index) kohta koostatud värskest aruandest selgub, et viimase kümnendi jooksul on akadeemiline vabadus vähenenud 50 riigis ja kasvanud vaid üheksas. Teisalt on suurenenud ülikoolide autonoomia tähtsus. Sõltumatumad ülikoolid suudavad oma teadlaste ja õppejõudude tegutsemise vabadust paremini kaitsta, autonoomia vähenemisega käivad aga sageli kaasas ka piirangud akadeemilisele vabadusele.

Akadeemilise vabaduse indeks hindab kõrghariduse ja teaduse olukorda viies kategoorias: uurimis- ja õpetamisvabadus, võimalus vabaks liikumiseks, ülikoolide institutsionaalne autonoomia, teaduseetika ja heade tavade järgimine ning akadeemiline ja kultuuriline väljendusvabadus. Eesti on püsinud aastaid edetabeli tipuosas, ka sel aastal hinnati akadeemilise vabaduse olukorda paremaks vaid Tšehhis.

Eesti Teadusagentuuri juhi Kristiina Tõnnissoni sõnul on Eesti suure akadeemilise vabaduse taga palju põhjuseid. "Eesti üldine poliitiline süsteem ja riigi ülesehitus toetavad akadeemilist vabadust. Need on klassikalised märksõnad, nagu "tugev õigusriik", "sõltumatu kohtusüsteem", "läbipaistev avalik haldus" ja "madal korruptsioon". Akadeemiline vabadus ei eksisteeri eraldi, vaid on osa laiemast demokraatlikust kultuurist," selgitas Tõnnisson.

Tõnnissoni sõnul on Eesti mõistes oluline ka ajalooline taust. "See on teatud mõttes Nõukogude aja kogemuse vastumõju. Kui Eesti 35 aastat tagasi iseseisvus, oli meil väga tugev ühiskondlik ja normatiivne hoiak, et teaduse sisusse ei tohi sekkuda. Akadeemilist autonoomiat käsitleti toona osana demokraatia taastamisest," lisas ta.

Lisaks tõdes Tõnnisson, et Eestis ei ole toimunud ülikoolide vastu nn kultuurisõda. "Meil puuduvad laiaulatuslikud poliitilised kampaaniad, kus rünnataks ülikoolide hoiakuid, seataks nende õigustatust kahtluse alla või nõutaks piiranguid teadusteemadele. Sellist ühiskondlikku survet meil ei ole."

Ülikoolide sõltumatus

Raportist tuli välja, et kõrge institutsionaalse autonoomiaga riikides on rohkem individuaalset akadeemilist vabadust. See tähendab, et teadlasel ja õppejõul on võimalik uurida ning õpetada olulisi teemasid ilma poliitilise või majandusliku surveta. 

Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk tõdes, et eestlastele elementaarsena tunduvad vabadused ei pruugi isegi Lääne-Euroopas kehtida. "Näiteks see, et ülikoolid saavad ise töötajaid palgata ja määrata nende töötasu, ei ole igal pool iseenesestmõistetav. Prantsusmaa on siinkohal radikaalne näide, kus akadeemilised töötajad on avaliku sektori teenistujad ning nende ametipalgad ja töökohtade arv on kõrgemalt poolt ette antud. Meie naudime kõrget autonoomiat ja see on kvaliteetse teaduse jaoks väga vajalik," selgitas Valk.

Kristiina Tõnnissoni sõnul ongi aruande tulemused kahetised: ühelt poolt rõõmustab Eesti hea tulemus, kuid teisalt muudab murelikuks rahvusvaheline suundumus suurema kontrolli ja tsensuuri poole. "Kui vaadata ühte maailma juhtriiki, USA-d, siis seal on riik hakanud oluliselt sekkuma ülikoolide tegevusse ja teadusrahastusse. Selle näite põhjal on tekkinud teatud ülekandeefekt," sõnas ta.

Tõnnissoni sõnul on probleemne, kui riigid hakkavad teadust suunama. "Üldjuhul toimub see samm-sammult, näiteks kontrollorganite muutmise või riigiesindajate kaasamise kaudu," selgitas Tõnnisson.

"Ameerika puhul näeme me kõik kõrvalt, kuidas president sekkub ülikoolide õpetusse, rahastusse ning välistudengite ja -töötajate saabumisse. Just arenenud riikides on toimunud kukkumine. Kuna need riigid olid algusest peale väga kõrgel tasemel, on ka nende kõverad allapoole järsemad," lisas Valk.

Üllatuslikult on ka näiteks Soomes akadeemiline vabadus juba mitmendat aastat vähenenud: varem parima kümne hulka kuulunud riik püsib nüüd vaevu 50 parema seas.

Tõnnissoni sõnul võib olla muutuse põhjuseks põhjanaabrite ülikooliseadus. "Liigutakse Ameerika mudeli poole, kus rohkem võimu on rektoritel ja nõukogudel ning vähem on kollegiaalset otsustamist. Teisalt mõjutavad seda eelarvekriisid, tulemusrahastus ja kasvanud konkurents. See tekitab teadlastele surve teha nii-öelda kasulikku teadust. Samuti on ühiskond muutunud poliitiliselt oluliselt polariseerunumaks," selgitas ta.

Alati saab paremini

Aune Valgu sõnul on Eesti akadeemilise vabaduse kitsaskoht välisõppejõudude ja üliõpilaste kaasatus. "Kindlasti on siin mängus ka julgeolekuprobleemid, kuid ülikooli vaates võiks vabadust ja rahvusvahelist liikumist rohkem olla. Kui institutsionaalses autonoomias oleme absoluutses tipus, siis rahvusvahelise koostöö vabaduse osas on veel arenguruumi," selgitas ta.

Kristiina Tõnnissoni arvates on Eesti akadeemilise vabaduse olukord väga hea ning väljakutsed peituvad mujal: "Tahaksin näha, et ülikoolidel ja teadusasutustel oleks suurem mõju ühiskonna elukorraldusele. Eesmärk on, et teadus jõuaks rohkem majandusarengusse ja inimeste heaollu, et see seos oleks suurem."

"Õpetavate kõrgkoolidena panustavad ülikoolid Eesti ühiskonda praegu arvatavasti rohkem kui teadusasutustena. See on muidugi vaieldav koht, kuid neid suundi võiks uuesti esile tuua ja tugevdada. See on aga juba teine dimensioon kui akadeemiline vabadus," lisas Tõnnisson.