Tartu Ülikooli arendusprorektori Tõnu Esko sõnul on Eesti teaduspõhiste ettevõtete osakaal Balti- ja Põhjamaade mõistes keskmine. Samas selgus Euroopa 2025. aasta ülikoolidest välja kasvanud iduettevõtete raportist (European Spinouts Report), et nii Tartu Ülikool kui ka Tallinna Tehnikaülikool figureerivad 200 edukaima seas. Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest oli peale Eesti esindatud veel ainult Poola. 

"Tartu Ülikool on peaaegu 100 tõhusaimalt teadust uusettevõtluseks suunava ülikooli seas ja seda ilma et selle teemaga oleks üleliia tegeletud," lisas Esko. Tallinna Tehnikaülikool on tema sõnul samuti väga heas positsioonis, mis näitab, et Eesti üldine innovatsiooni ökosüsteem on tugev.

Maailma innovatsiooniedetabelis paiknes Eesti sel aastal 15. kohal. Koondnäitajana osutab innovatsiooniindeks riigi suutlikkusele luua, rakendada ning levitada uusi ideid ja tehnoloogiaid. Lisaks on Eesti teadlased riigi rahvaarvuga arvestades maailmas mõjukuselt kolmandad. "Olukord ei ole kehv, kuid arenemisruumi ja potentsiaali on sellegipoolest," võttis Esko kokku.

Kahesuunaline tänav

Teaduspõhine ettevõtlus on üldiselt seotud mõne ülikoolis töötava teadlase või suurema töörühmaga. Kokkupuude võib tekkida kahel viisil: juba olemasolev ettevõte alustab koostööd ülikooliga või kasvab ettevõte välja otse ülikoolist ning teadlasest endast saab ettevõtja.

Kuigi koostöö Eesti ülikoolide ja tööstusettevõtete vahel on kasvutrendis, on see siiani pigem projektipõhine. Tellimused ülikoolile võivad tulla nii riigi poolt, et hoogu anda mõnele tööstusharule, kui ka otse tööstusettevõttelt teadusliku arendustöö edendamiseks. 

Sellisel juhul sõlmitakse enamasti leping, mille järgi läheb teatud protsent teadusloomel põhineva tootmise tulust teadlastele ja ülikoolile. Teadlane panustab sel viisil küll ettevõtlusesse, kuid ei pea ise selleks ettevõtja olema.

Esko sõnul võib selline ettevõtte seatud selge tootearenduslik eesmärk aidata ka ülikoolis õppijat. "Ülikoolis on võimalik tegutseda näiteks tööstusdoktorandina. Ettevõtte püstitatud praktilise probleemi lahendamine võib anda uurimistööle selge eesmärgi ja seeläbi toetada ka tudengit õpingute mõtestamisel ja järjel püsimisel," sõnas arendusprorektor.

Olukord on erinev juhul, kui teadlane otsustab oma teadustöö tulemuse ise ettevõtteks edasi arendada – siis saab teadlasest endast ettevõtja. See tee ei pruugi aga olla sile ja sirge. Laias laastus jagab Esko ajendid ja takistused kolme jakku: seadusandlus, motivatsioon ja oskused.

Segane seadusandlus

Teadlane võib küll tahta oma teadustöö tulemusi ettevõtluses rakendada, kuid satub Tõnu Esko sõnul halli juriidilisse alasse. "Kuigi korruptsioonivastase seaduse eesmärk on kaitsta avalikke huve, muudavad praegused ennetavad piirangud keeruliseks kõige loomulikuma koostöövormi – arendustöö ülikooli ja teadlase loodud ettevõtte vahel," ütles ta.

Probleem seisneb selles, et teadlane istub piltlikult öeldes mõlemal pool lauda. Ühelt poolt teeb ta avaliku raha eest teadust, kuid rakendab teisalt saadud tulemusi oma kasumi teenimisele orienteeritud eraettevõttes. Kui teadlane on ühtaegu nii tehnoloogia autor kui ka selle pädevaim arendaja, võib see kergesti paista huvide konfliktina.

See tõlgendusruum võib tema hinnangul pärssida teadlase valmisolekut ettevõtlusega alustada juba eos. "Eesti korruptsioonivastane seadus on Euroopas ainukesena selliselt sõnastatud, et loob olukorra, kus ettevõtlikust teadlasest võib seaduse silmis saada potentsiaalne kriminaal juba ainuüksi seetõttu, et ta arendab edasi omaenda teadustulemust," leidis Esko.

Justiits- ja digiministeeriumi korruptsiooniennetuse poliitika tiimijuht Kätlin-Chris Kruusmaa sõnul pole aga eri riikide seadusandlused siiski üksüheselt võrreldavad. Ta selgitas, et Eesti korruptsioonivastane seadus kehtib avalikus sektoris ehk neis asutustes, kus kasutatakse avalikku raha.

Seega laieneb korruptsioonivastane seadus ka Eesti avalik-õiguslikele ülikoolidele. "Paljudes teistes riikides ei tekita ülikooli alt ettevõtte loomine huvide konflikti juba ainuüksi selle pärast, et tegemist ei ole riiklike, vaid eraülikoolidega," ütles Kruusmaa.

Tallinna Tehnikaülikooli tenuuriprofessor ja biotehnoloogia ettevõtte ÄIO asutaja Petri-Jaan Lahtvee tunnistas, et kuigi otsest keeldu koduülikooliga koostöö tegemiseks pole, kannustab praegune seadusruum teda seda pigem vältima.

Selle asemel, et kasutada ülikooli laboreid või kaasata probleemilahendusse tudengeid, nagu teistel juhtudel tavaks, minimeerib ta kokkupuutepunkte, et vältida huvide konflikti kahtlust. "Hoiak on pigem selline, et mitte teha, kui ei ole väga vaja, ja kui on väga vaja, siis teha rektori või direktori kooskõlastusega. See kindlasti pärsib sellist loomulikku käitumist," nentis Lahtvee.

Praegune seadus lubab erandeid, kui on tõestatud, et teadlase kogemused on piisavalt unikaalsed, et just tema on parim inimene teadustulemust edasi arendama. Probleem seisneb Esko sõnul aga riigi võimekuses teadmiste unikaalsust adekvaatselt hinnata. Seetõttu oleks mõistlik kaaluda, kuidas ülemääraseid toimingupiiranguid leevendada nii, et kaitstud oleks nii avalik huvi kui ka teaduse ja innovatsiooni loomulik areng.

Ühe võimalusena võiks tema sõnul lisada seadusesse selgesõnalise erandi, mis lubaks ülikoolidel teha tehinguid teadlaste loodud ettevõtetega juhul, kui need tehingud on suunatud teadustulemuste edasiarendamisele ja nende turule jõudmisele. "Peame välistama olukorra, kus ülikool kaotab head teadlased erasektorile või kus Eesti majandus jääb ilma suure potentsiaaliga ettevõttest üksnes seetõttu, et teadlane ei tohi töötada samaaegselt ülikoolis ja oma ettevõttes," rõhutas Esko.

Paljugi sõltub alguspunktist. Erinevalt katsest anda äriline väljund juba tehtud alusuuringute tulemustele, sündis müüontomograafiat arendav GScan konkreetsest turuvajadusest ja erasektori tellimusest. See pani varakult paika ka varalised õigused.

"Ülikoolist ei olnud midagi suurt peale erialaste taustateadmiste kaasa võtta. Avasime täiesti uue teema ka teaduslikul tasemel. See oli ilmselt põhjus, miks ei ole tekkinud ühelgi osapoolel – ülikoolil, tööd algselt rahastanud ettevõttel ega ka töötajal – tõsist dilemmat või huvide konflikti," meenutas ettevõtte kaasasutaja ja eelnevalt Tartu Ülikoolis muu hulgas ioniseeriva kiirguse füüsikat õpetanud Madis Kiisk.

Sarnast teed käis ÄIO. Kuna alusteadmine oli juba teadusartiklitena avalikustatud, ehitas ettevõte Lahtvee sõnul oma unikaalse tehnoloogia selle avaliku vundamendi peale, luues uue väärtuse juba ettevõtte sees. "Meie puhul me ei viinud kaitstud intellektuaalomandit välja, vaid laiemad taustauuringud oli publitseeritud ehk avalikustatud. Hakkasime ettevõttes sellele avalikule teadmisele lisa ehitama ja sellest tekkis ettevõtte IO," selgitas ta. Eelnevate taustateadmiste hüvitamiseks sai ülikool ettevõttes siiski oma väikese osaluse.

Kuigi praegu on kriminaaliks tembeldamise oht vaid teoreetiline ja keegi Kruusmaa sõnul kahtluse alla sattunud pole, on teadlaskonna muret kuulda võetud. Alanud aasta alguses on plaanis saata riigikokku korruptsioonivastase seaduse eelnõu täiendused seoses teadlastele suunatud erandiga. "Proovime luua sellist süsteemi, et teadlased saaksid oma innovatiivsed teadustulemused praktikas rakendada, Eesti riik saaks sellest kasu ja riigi raha oleks vastutustundlikult kasutatud," kinnitas Kruusmaa.

Motivatsioon

Tõnu Esko sõnul on teadlaste panus vältimatu, et viia teadustulemused ettevõtlusesse. Samas peab neil selleks olema ka isiklik motivatsioon. "Teadlasel on teadustulemuse ühiskonnani viimiseks tihtipeale ainuke viis see ise tooteks või teenuseks arendada," kinnitas arendusprorektor.

Teisalt rõhutas ta, et üldiselt motiveerib sisemine tung ühiskonda paremaks muuta teadlasi vaid teatud maani. "Seal peab olema ka edust saadud isikliku kasu mõõde, mis ei tähenda mõõdutundetut rikastumist, vaid ennekõike töö ja pingutuse väärtustamist," ütles Esko. See peaks olema tagatud nii ülikooli seatud tingimustega kui ka riikliku seadusandlusega.

Kui Ühendkuningriigi (ÜK) ülikoolid on ajalooliselt nõudnud deeptech-ettevõtetes kuni 50-protsendilist osalust, siis vastupidise näitena on Rootsis tänu nn professori privileegile intellektuaalomand kuulunud teadlastele. Esko toonitas, et kõrge ülikooli osalus pole tegelikult kasulik: "Passiivsel osanikul ei tohi olla liiga suur osa – see mõjub demotiveerivalt." Viimasel paari aastal on hakanud ka ÜK seetõttu agressiivset osalusprotsenti alandama.

Eestis läheb ülikooli tegevteadlasena ettevõtet luues ülikooli viis kuni kümme protsenti selle osalusest. Petri-Jaan Lahtvee kinnitas, et nii suur osalus on üldiselt investoritele vastuvõetav ja isegi märk kvaliteedist. Küll aga rõhutas ta, et protsent pole vaid number paberil – see peab vastama ülikooli panusele.

Ilma erakordse tugiteenuseta muutub muidu lisaraha kaasamine keeruliseks ning langeb ka asutajate ind. "Kui ülikool on suure protsendiga osanik, on väga keeruline sinna lisainvestoreid leida. Lisaks, kui otsustusõigus liiga varakult ära kaob, väheneb asutajate motivatsioon ja see ei pruugi viia eduka ettevõtteni," hoiatas Lahtvee.

Kuigi ettevõtte loomine võib olla ka omamoodi päästerõngas grandisüsteemi loteriist pääsemiseks, on see Esko sõnul pigem pealesurutud olukord: "Ideaalis oleks ettevõtte loomine siiski võimalus ja vabadus, mitte viimane õlekõrs teaduse tegemiseks." Edukad teaduspõhised ettevõtted tekivad enamasti seal, kus teadustöö ise juba hästi toimib. Tugev akadeemiline baas loob nii stabiilsemad rahastusvõimalused kui ka viljakama pinnase uute toodete sünniks.

Motivatsioonist olenemata võib ettevõtte loomisel määravaks takistuseks osutuda ajapuudus. "Professoril võib ülikooli kohustuste kõrvalt – õppetöö, teadustöö, administratiivtöö – olla keeruline muuks aega leida ning ettevõtte loomine võib selle taha jääda," nentis Esko. Ettevõttega tegelemine võib jääda aga kaasprofessori, järeldoktori või mõne teise uurimisrühma liikme hooleks. Professorile jääks sellisel juhul nõustaja roll.

Madis Kiisk nentis, et tema jaoks oli valik selge. Kuigi ta juhendab veel doktorante, on võtnud ta palgata puhkuse ja kavatseb akadeemilisest maailmast täielikult lahkuda. "Arendades ettevõtet, mille toote arendamine ning turule jõudmine on nii pikk ja raske, ei näe ma, et saaksin või teaksin, kuidas teadlaskarjääri jätkata," tunnistas füüsik. Samas märkis ta, et müüontomograafia eesrindlikkuse tõttu nõuab edukas arendustöö ka edaspidi tiheda kontakti säilitamist teadusmaailmas toimuvaga.

Lahtvee lahendus ajapuudusele ja rollikonfliktile peitus selges tööjaotuses. Professor ei tegutse ettevõttes tegevjuhina ega täiskoormusega, vaid on ehitanud üles teise juhtimiskihi, millele saab argisemaid ülesandeid delegeerida. Kompromisside tegemisest see siiski täielikult ei päästa.

Lisaks on olulised tunnetuslikud küsimused ja valitsevad normid. "Euroopa teadusruumis on laialt levinud kuvand, et ettevõtlusesse üle läinud teadlane on teadlasena läbi kukkunud," ütles Esko. Samuti võib tunduda ületamatult keeruline teadusesse tagasi pöörduda, kui ettevõtluses ei lähe kõik plaanipäraselt.

Kuigi sõnades räägitakse teaduspõhisest majandusest juba üpris palju, ei toeta ka Lahtvee hinnangul praegune akadeemiline karjäärimudel ettevõtlusega tegelemist. Teadlast hinnatakse seitsme-kaheksa kriteeriumi alusel, kuid ettevõtte loomine nende hulka ei kuulu. "Minu isiklik arvamus on, et meil pole pakkuda motivatsiooni, miks peaks ülikoolis töötav inimene idufirmat tegema ehk see peab tulema kuskilt väljaspoolt," sõnas professor.

Erinev maailmapilt

Lisaks motivatsioonile ja toetavale seadusandlusele eeldab oma ettevõte ka teistsugust mõtteviisi, teadmisi ja oskusi kui elu puhtalt teadusele pühendamine. "Eestis oleks vaja ülikoolideülest süsteem-raamistikku ettevõtluse toetamiseks ja koordineerimiseks. Osades ülikoolides pole see fookuses olnud. Olemasolevad süsteemid ei lähtu aga alati juhtivate ülikoolide parimatest praktikatest," ütles Tõnu Esko.

Tema sõnul on oluline mõista, et teadlane ei pea kõike ise teadma ja tegema: "Professor võiks ettevõttesse ja tootearendusse kaasata inimesi eri valdkondadest ning ka finantstaustaga inimesi, kes just ettevõtluspoolt juhtida aitaksid."

Madis Kiisk märkis, et temagi ei sisenenud sellesse maailma üksi, vaid kogenud ettevõtjate toel. "Minu jaoks tegi barjääri oluliselt madalamaks see, et lõime ettevõtte koos ettevõtluses tegutsenud inimestega. See tegi asja märksa kergemaks, ka algse otsuse langetamist," selgitas füüsik.

Seejuures ei pruugi olla teaduspõhise ettevõtluse suurim väljakutse keeruka tehnoloogia enda tööle saamine. Palju keerulisem on laboriseinte vahelt väljudes aru saada, kellele seda lahendust tegelikult vaja on. "Küsimus pole pelgalt selles, kuidas ma oma teadmised tooteks teen, vaid kes on mu klient ja kuidas temani jõuda. Kui luuakse midagi täiesti uut, on raske välja mõelda, mis peaks olema täpne ärimudel. Kas see hakkab alles turgu tekitama või muudab kuidagi olemasolevat," lisas Kiisk.

Esko tõi välja, et kuigi ülikoolipoolne tugisüsteem ettevõtte loomiseks on vajalik, teevad suure töö ära tudengite enda loodud algatused, mis tihtipeale kõnetavad kaastudengeid eriti tugevalt. Näiteks on USA tippülikoolidest Harvardist ja MIT-ist alguse saanud tudengite eluteaduste ettevõtluse platvormil Nucleate Eestis oma tiim, kes kaastudengeid õhutavad ning toetavad, et teadust ettevõtlusesse viia.

Arendusprorektori sõnul jääb praegu Eestis puudu teaduspõhiste ettevõtete edulugudest, mida teistele eeskujuks ja motivaatoriks tuua. "Selle muutmiseks peaks ühest küljest looma rohkem uusi teaduspõhiseid ettevõtteid, aga ka toetama juba vanemaid olijaid, kellel on potentsiaali suureks kasvada," nentis Esko.

Investeerimisest tuntuks saanud põhimõtet ettevõtlusesse ümber sõnastades kinnitas arendusprorektor, et parim aeg ettevõtte loomiseks oli eile, järgmine parim aeg on aga täna. "Teaduse tegemiseks on samuti vaja raha, kuid raha ei tule seina seest, keegi peab selle sinna panema. Seetõttu ei peaks raha ja ettevõtlust kartma – see on võimalus," rõhutas Esko.

Petri-Jaan Lahtvee hinnangul on Eesti innovatsioonimaastik jõudnud küpsusfaasi, kus edu ei ole enam reserveeritud üksnes kiire arendustsükliga tarkvaralahendustele. "Olen isiklikult näinud väga tugevat muutust. Kui veel neli aastat tagasi ettevõtlusega alustasin, oli Eestist väga vähe leida investoreid, kes investeeriksid riistvarasse ja käegakatsutavatesse asjadesse. Täna on pilt muutunud ja ka toetusmeetmed soosivad seda," kinnitas professor.