Peamise põhjusena tõid allakirjutanud välja 2018. aastal sõlmitud teadusleppe täitmata jätmise. Peaaegu kõik erakonnad lubasid tõsta teaduse- ja arendustegevuse (TA) riikliku rahastamise ühe protsendini SKTst. EKRE pidas eesmärki liiga väheambitsioonikaks.

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia asutajaliige ja Tartu Ülikooli loomaökoloogia teadur Tuul Sepp meenutas, et teadusleppe allkirjastamisel oli kõik justkui kõik kokku lepitud. Nõnda tuli eelmisel kevadel kokku pandud koalitsioonilepe teadlastele suure hämminguna.

"Mõnevõrra on see riigil prioriteetide küsimus. Ilmselgelt tol hetkel leiti, et teadus ei ole see, mida peaks arendama. Mõnevõrra võib sellest aru saada, sest teadus on selline pika tasuvusajaga investeering. Uuringud näitavad, et see tasub ära päris korralikult, kui riik teadusesse investeerib," sõnas Sepp.

Eesti Teaduskoja liige ja akadeemik Jaak Vilo tõi välja kolm põhimõttelist vajadust. "[Tarvis on] tagada noorte positiivsed väljavaated teaduses – kogu teadlase-õppejõu karjääri tervik alates doktorantuurist, tippteaduse väärtustamine ning Eesti jaoks kriitilise oskusteabe olemasolu ehk erialane mitmekülgsus. See puudutab kõiki valdkondi," rõhutas professor.

Ebastabiilne rahastus võib noori teadusest eemal hoida, leidis Sepp. "Väga paljud värskelt doktorikraadi kaitsnud üldse ei hakkagi järeldoktorantuuri kohta otsima. Seda on selles vanuses inimesel suhteliselt keeruline korraldada, sest paljudel on selles eas väikesed lapsed," märkis teadur. Positiivse noodina tõi ta välja, et doktorantuuri astuvate inimeste arv pole doktoranditoetuste tõusu tõttu eriliselt muutunud.

Allakirjutanud juhtisid tähelepanu ka alarahastusele kõrgharidusvaldkonnas. Investeeringute kasv jääb märkimisväärselt alla majanduskasvu tempole. Inflatsiooniga arvestades vähenes valdkonna reaalne rahastus Euroopa Ülikoolide Assotsiatsiooni raporti kohaselt 2017. aastaks võrreldes 2008. aastaga 23,3 protsenti. Sellega kaasnevalt ei pruugi püsida Eesti kõrgharidussüsteem rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.

Akadeemilised Ametiühingud taotlesid möödunud aasta mais kõrgharidusvaldkonna akadeemiliste töötajatele palgatõusu 30 protsenti. Ühtlasi sooviti reguleerida minimaalse puhkuse pikkus ja töökohakindlus. Tööandjad kollektiivlepingu projekti põhjalikumalt ei arutlenud.

"Nad märkisid, et ei saa rahastuse puudumise tõttu ise millegagi arvestada. Seega pole võimalik alustada neil ka sisuliste läbirääkimistega," meenutas Triin Roosalu, akadeemiliste ametiühingute eesistuja. Juuni alguses korraldasid Eesti ülikoolide töötajad seeõttu hoiatusstreigi.

Lisaks loodetakse sätestada seaduses osapoolte vahel toimuvate läbirääkimiste formaat. Need peaksid olema kava kohaselt kolmepoolsed ning haarama kõrghariduse või teaduse valdkonna eest vastutavat ministrit, teadus- ja kõrgharidusasutuste ning akadeemiliste või teadustöötajate volitatud esindajaid.

Algatuse autorid valmistusid rahvaalgatuse esitamisele eelnenud läbirääkimistel võimaluseks, et teaduse ja kõrghariduse rahastuse hüppeliseks tõstmiseks ei pruugi jätkuda piisavalt raha. Seetõttu oleksid nad nõus rahastuse astmelise tõstmisega.

"Kui riigieelarve ei kannata praegu 1,5 protsenti ja argument kerkib edasise diskussiooni käigus, las olla need vahepealsed sammud vähemalt selgelt näha," leidis Roosalu. Kõrghariduse finantseerimise määr võiks moodustada 2021. aastal 1,1 protsenti sisemajanduse koguproduktist ja 2022. aastal 1,3 protsenti SKP-st. Teaduse valdkonnas piirduda 2021. ja 2022. aastal vastavalt 0,83 ja 0,92 protsendiga.

Vilo nentis, et koroonaviiruse pandeemia tõttu on pikkade plaanide tegemine raskem. "Teadmiste vajalikkust märkame kriisides; kuid samamoodi ka rahulikumal perioodil majanduskasvu, hariduse ja sotsiaalse heaolu kasvatamise jaoks. Mitmekesine elujõuline kvaliteetne tippteadus on Eesti arengu peamiseks eelduseks," lisas professor.

Reede hommikuks olid algatusele ametlikult toetust avaldanud üle 1250 inimese. Selle riigikokku saatmiseks oleks piisanud 1000 allkirjast.