Senini on Eestis parimal juhul saanud doktorikraadi aastas veidi üle 250 inimese. Ministeeriumi analüüsi kohaselt pole viimastel aastatel rakendatud meetmed kraadini jõudvate doktorantide arvu oluliselt kasvatanud. Muu hulgas on laiendatud neile seni näiteks vanemahüvitist ja pensionikindlustust. Aastal 2018 tõsteti pikalt muutumatuna püsinud doktoranditoetust 660 euroni.

Analüüsis nenditakse, et toetus pole ainult teadus- ja õppetööle keskendumiseks kaugeltki piisav. Seda kinnitab statistika – näiteks 2015. aastal töötas 90 protsenti doktorantidest. Kõige sagedamini jäetakse doktorantuur pooleli pärast neljanda õppeaasta lõppu või hiljem, kui lõpeb riiklik doktoranditoetus. Keskmiselt võtab aga doktorantuuri lõpetaminenominaalajast poolteist aastat kauem. Sõltuvalt ülikoolist jõuavad vastuvõetutest kaitsmiseni heal juhul pooled.

Isegi kui doktorantidel õnnestub saada nooremteadurina tööd samas ülikoolis, ei pruugi olla seotud nende tööülesanded doktoritööga. Mõne aasta eest ilmunud uuringu kohaselt kulus neil nädalas keskmiselt kokku 22 tundi õppetööle ning juhtimis- ja administratiivülesannetele. Samal ajal nähakse doktorante kolleegide poolt noorte teadlaste asemel eeskätt üliõpilastena.

Süsteemi kitsaskohad on analüüsi põhjal piisavalt suured, et neid pole võimalik lahendada praegu kehtivate õigusaktide raames. Abi poleks lihtsast rahastuse kasvatamisest ega olemasolevate regulatsioonide paremast jõustamisest. Lahenduste leidmise ainult ülikoolide kaela jätmisel on potentsiaali suurendada eri ülikoolides õppivate doktorantide vahelist ebavõrdsust.

Doktorant-nooremteadurid
Väljapakutavate muudatuste kohaselt tagaks ülikool tulevikus enamikele doktorantidele nooremteaduri ametikoha. Doktoranditoetus kui selline kaoks ja selle asemel eraldataks ülikoolidele lisavahendeid doktorant-nooremteadurite palkamiseks. Kuna rõhku kavatsetakse panna lisaks tööstusdoktorantuurile, võib tagada neile koha ka mõni muu teadusasutus või ettevõte.

Tähtajalised töölepingud aitaksid analüüsi kohaselt fikseerida senisest paremini nooremteaduri ja ülikooli vastastikused kohustused. Viimane kindlustaks, et nende tehtav teadustöö oleks seotud otseselt doktoritööga. Selle aluseks on individuaalplaan, mida täidetaks juhendaja juhtimise ja kontrolli all.

Plaani järgimisel kindlustatakse doktorant-nooremteaduritele nominaalaja jooksul palk, mis pakub näiteks grandistipendiumist suuremat kindlustunnet. Pikemas vaates loodetakse see tõsta see Eesti keskmise palgani.

Ühtlasi loodavad plaani autorid, et doktorandi ja ülikooli tihedama seotuse tõttu tunnetaksid doktorant-nooremteadurid oma juhendaja ja tööandja ees suuremat vastutust. Samal ajal võiks kasvatada juhendaja ja doktorandi võrdsem suhe juhendatava motivatsiooni teadustöö tegemiseks. Viimane peegelduks teadusprojektide kõrgemas kvaliteedis.

Tööstusdoktorantuur
Eraldi käsitletakse analüüsis ülikoolide, ettevõtete ja avaliku sektori koostööd. Nn ettevõtlus- või tööstusdoktorantuuri puhul lähtuks doktorandi teadustöö lähtub asutuse vajadusest ning seda tehakse ülikooli- ja ettevõttepoolse juhendaja juhendamisel.

Eestis on saadud seni häid tulemusi eriprogrammide raames, mille käigus on antud välja näiteks erialastipendiume. Enamik programmis osalenutest jätkasid ettevõtluses. Kuigi see ei aita tagada akadeemilist järelkasvu, ergutaks see eri sektorite vahelist koostööd ja kasvataks ettevõtjate silmis doktorikraadi väärtust.

Mudeli rakendamisel immatrikuleeritakse doktorant ülikooli üliõpilasena, kuid tööleping sõlmitakse ettevõtte või mõne muu ülikoolivälise asutusega. Samas kehtiksid doktoriõpingutele ja doktoritööle samasugused kvaliteedikriteeriumid, kui nooremteaduri positsioonis olevatel doktorantidel

Viimaks jäetaks võimalus doktorikraadi omandamiseks ka seda muu põhitöö kõrvalt tegelevatele doktorantidele. Doktorant peaks leidma sellisel juhul ülikoolist ise endale juhendaja ja teadustöö teema. Riiklikule toetusele see rühm loota ei saa. Lahendus sobiks näiteks neile, kes on varem doktoriõppe katki jätnud.

Raha ja laiem mõju
Doktorantide senise sissetuleku säilitamiseks tähendaks doktoranditoetuse nooremteaduri palgaga asendamine täiendavat 4,5 miljoni euro suurust maksukulu kohustust. Sama läheksid maksud tagasi riigieelarvesse. Järelikult ei muudaks see riigi eelarvepositsiooni.

Pikemas plaanis loodetakse tõsta doktorant-nooremteaduritele makstav palk Eesti keskmise palgani. 2021. aasta prognoosi kohaselt nõuaks see kokku 19,5 miljonit eurot. Sellest moodustaksid riigile tagasi tulevad maksud 11 miljonit. Täiendavat kulu tahetakse katta kõrghariduse tegevustoetuse ja teaduse baasrahastuse kasvu ning muude teadusgrantide või lepingute arvelt.

Kuna doktorantuuris õppivate inimeste arv on suhteliselt väike, hinnatakse analüüsis muutuste sotsiaalset mõju ühiskonnale väikeseks. Eeskätt aitaksid need väärtustada doktorikraadiga inimesi senisest rohkem. Hinnanguline mõju majandusele oleks keskmine ning positiivne. Rohkem doktorikraadiga inimesi tähendaks suuremat tippspetsialistide hulka, kannustaks innovatsiooni ja looks suuremat lisandväärtust.

Keskmine oleks sammude mõju ka ülikoolidega koostööd tegevatele ettevõtetele ja asutustele.

Eeldatavalt võiks jõustuda plaanitav õigusakt 2022. aasta alguses.