Usutlus Jaak Viloga: digiriigi lihtsam arenguperiood on läbi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja ja akadeemik Jaak Vilo.
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja ja akadeemik Jaak Vilo. Autor/allikas: SCANPIX/Ekspress Meedia/Karli Saul

Eesti teenib isegi keskmise IT-vilistlase koolitamiseks kulutatud raha tagasi vaid 2–3 aastaga. Riigi võimetust leida suuremat lisandväärtust loovate võimekuste arendamiseks üliõpilaste pearaha võib pidada seeläbi naeruväärseks, leiab Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja ja akadeemik Jaak Vilo.

Eesti Teaduste Akadeemia liikmetest on kaks teistest kasvu poolest üle ja on mõlemad Jaagud, kuigi mitte ainsad Jaagud. Jaak Vilo on täpselt kaks meetrit pikk ja natuke pikem kui Jaak Aaviksoo. Kõrgemalt on ikka parem perspektiive horisondi suunas näha. Akadeemik Jaak Vilo, kes on ühtlasi Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja ja samuti bioinformaatika professor.

Akadeemik Vilost on kujunenud tõeline IT-valdkonna eestkõneleja Eestis, kes näeb pilti märksa laiemalt kui pelgalt hariduse ja teaduse mõõde. Talle pole võõrad ka ettevõtluse vajadused ja saab nendest aru. Vilo võtab pidevalt ja aktiivselt sõna teaduse alarahastamise probleemide mõtestamisel ja talle on riigi eelarvepoliitikad selles suunas arusaamatud, sest tema selge veendumuse alusel ei ole teaduse rahastamine mitte kulu, vaid ratsionaalne ning riigile tulus investeering, mille positiivne mõju on üsna vahetu. Miks sellest otsustajad aru ei saa, jääb akadeemik Vilole arusaamatuks.

Vilo eestvedamise toel alustab kolmapäeval tööd Tartu kesklinnas täiesti uus haridus- ja teadustaristu Delta maja, mis koondab ühe katuse alla Tartu Ülikooli informaatikud, matemaatikud, statistikud, majandusteadlased ja ärijuhtimise suunad. Samuti on ühte kompleksi koondatud ka ettevõtluse inkubatsiooni korpus. Akadeemik Jaak Vilo on kindlasti tegude inimene, mitte lihtsalt teoretiseerija.

Doktoritöö, mille kaitsesite 2002. aastal Helsingi Ülikoolis, kandis pealkirja "Mustrite otsimine bioloogilistest sekventsidest". Kas juba enam kui 20 aastat tagasi, mil eeldatavalt pidid doktoritöö teeside kallal tööd alustama, tajusite, et bioinformaatika suunal ehk elusteaduste andmete algoritmistamises kui arvutiteaduse laia valdkonna ühel suunal, on tulevikku silmas pidades meeletu potentsiaal?
Ei, doktoritöö teema valimine pole sugugi nii lihtne, et teaks ette ennustada "meeletut potentsiaali". Nagu ka 1984. aastal ülikooli astudes ja programmeerima õppimise soovist ei osanud arvata, mis sellest valdkonnast üsna kiiresti tekkimas oli. Üldse on tuleviku ennustamine veidi selline tänamatu teema. Vaid tagantjärele on justkui selge, et see pidigi just niimoodi arenema.

Alustasin ca 1994. aastast tegelemist bioinformaatikaga, ajal kui see valdkond oli veel väga kitsas. Peamiselt tegeleti valkude struktuuri, sekventside võrdlemise, andmebaaside, bioloogiliste radade kirjeldamisega. Mina otsisin valkude ja DNA järjestustest selliseid lühikesi motiive, mis võiks olla kasulikud kas valgu funktsiooni kirjeldamisele, näiteks millised on valgu "signaalid", või kus võiks olla valkude seondumiseks vajalikud signaalid DNA peal.

Just sel ajal, 1996. aastal sekveneeriti esmakordselt esimene eukarüootse organismi DNA järjestus – ca 12MB pikkuse pärmi genoom. Kohe järgmisel aastal avaldati pärmi esimesed ülegenoomsed mikrokiibi andmed RNA avaldumise kohta. Nii tekkis esimene ülegenoomne info, millised geenid "lülitatakse" koos sisse või välja. Selleks vajalikke "lüliteid" või DNA mustreid otsisingi genoomist. Sel ajal oligi täiesti uudne kogu mikrokiibi ja geenide avaldumise andmete analüüs.

Kuna kirjutasin ise tarkvara, siis polnud vaja oodata, et keegi teine teeks tarkvara valmis enne kui saaksime mingeid küsimusi küsida. Praegu on bioinformaatikas palju valmis lahendusi, mida tuleb ka enamus bioloogidel osata kasutada.

Bioinformaatika eriala arendab aga kogu aeg edasi uusi analüüsimeetodeid ja loob täiesti uusi tarkvaralisi lahendusi. Seejuures on oluline ka see, kuidas eri andmed ja tarkvarad kokku sobivad ja kuidas tööriistu üksteise järel töövoogudesse ja pikematesse analüüsi protsessidesse rakendada saaks. Selleks ongi vajalikud standardid ja formaadid, rääkimata avalikest andmete andmebaasidest ja tööriistade ökosüsteemist.

Õppisin ja töötasin 1990. aastatel pikalt Helsingi Ülikoolis ja pärast Euroopa Bioinformaatika Instituudis. Eestis samal ajal samasugust kogemust ei oleks saanudki. Mul on väga hea meel, et Eesti on nüüd ise lõpuks liitumas täieõiguslikuks EMBL-i liikmeks. Just sellised näited uutest ja huvitavatest teemadest ning rahvusvaheline koostöö peaks olema võimalik ka tulevikus. Eesti jaoks on sellisest rahvusvahelisest koostööst väga palju võita ja mitte midagi kaotada. Isegi rahaline sissemakse tuleb tänu inimeste koolitusele ja võimalikele ühisprojektidele kindlasti tagasi.

Bioinformaatikast on tänu ühistegemistele Geenivaramuga, üks eduvaldkondi, kus on kujunenud või kujunemas rahvusvahelises mõõtkavas välja siin Eestis suhteline eelis.
See, et minu bioinformaatika-alane kogemus võiks olla kasulik Eestis, ilmnes 2000. aastate alguses. Näiteks tahtsid tudengid abi saada. Aitasin Andres Metspalu ja Asper Biotech rühmal disainida SNP-ide mõõtmise kiipi. Selles töös osales ka Maido Remm, kellest sai Eesti esimene bioinformaatika professor.

Tänu sellele kiibile ja Eestis loodud DNA andmetele pääseti rahvusvahelisse partnerlusse mh Sangeri Instituudiga – samas genoomikampuses, kus ma Inglismaal olin. Sellest koostööst sai maailma esimene inimese terve ühe kromosoomi ülene analüüs. Uuriti, kuidas on jagunenud inimestel pikemad regioonid, mis on vanematelt päritud pigem tervikuna.

Kõik assotsiatsioonianalüüsid, millega otsitakse mõne mõõdetava tunnuse seoseid geenidega põhinevad sellisel "aheldatusel". Piisab kui leida vastava funktsionaalse positsiooniga tugevalt statistiliselt seotud mõni teine marker. Ehk siis ei pea kohe teadma täpset põhjuslikku seost. kuid välja tulevad korrelatsioonid otsitava geenipiirkonnaga ikkagi.

Tulin Eestisse tagasi Andres Metspalu kutsel 2002. aastal, et aidata luua Eesti Geenivaramut. Kuigi olen kogu selle aja otse või kaudselt aidanud Geenivaramut arendada, pole ma ise otse Geenivaramus töötanudki. Töötasin alguses EGeenis, mille kaudu tõsteti Eestisse riskikapitali raha, et Geenivaramu saaks alguses välja ehitada. Akadeemiliselt alustasin tööd arvutiteaduse instituudis, kust olen saanud bioinformaatika juurde tuua kümneid tudengeid. Neist ligi paarkümmend tegelevad ka ise nüüd edasi bioinformaatika või mõne teise akadeemilise suunaga.

See, et Eestis on bioinformaatika nii mitmekesine – arvutiteaduse, geenitehnoloogia, statistika kui ka arstiteaduse valdkonnast pärit inimeste uurimisobjektiks, on tõesti aidanud bioinformaatikal areneda ja muutuda väga oluliseks suunaks. Samuti on valdkonna abil jõuliselt arenenud laiem andmeteaduse ja tehisintellekti võimekus. Aga ka maailmas on pea igas edukas bioloogia uurimisrühmas vähemalt mõni oma bioinformaatik. Uute keerulisemate probleemidega tehakse koostööd teiste bioinformaatika uurimisrühmadega.

Teil on praegu kehtiv institutsionaalne uurimistoetus "Andmeteaduse meetodid ja rakendused". Mida põnevat selle tulemustest 2020. aasta lõpuks oodata on?
Esiteks tuleb meenutada, milleks loodi IUT. tervet asutust või allasutuse tasemel rahastusteema mingi valdkonna uurimiseks. Andmeteadus on laia haardega. Selles osalevad ka matemaatiliste teaduslike hajusarvutuste arendajad nagu professor Eero Vainikko, intelligentse transpordisüsteemide arendajad, näiteks Amnir Hadachi, mina ise, Leopold Parts, kõik meie doktorandid ja magistrandid jne.

Kuigi rahastus on napp – üks kogu loodus- ja täppisteaduste valdkonna väiksemaid ning sama suur kui 2006. aastal esimese sihiteemaga alustades, on see olnud minimaalse stabiilsuse garantii. Teema on aidanud veidi rahastada doktorantide õpet ning käivitada erinevaid teisi projekte, pakkudes näiteks nende kaasrahastust.

Doktorikraade on käimasoleva IUT kestel minu juhendamisel kaitsnud juba 10 ja paar on veel tulemas lisaks. Kõik need tööd on panustanud antud IUT-teemadesse. Paljusid neist on ka ajakirjanduses kajastatud, eriti viimasel ajal personaalmeditsiiniga seoses.

Need erinevad doktorantide uurimised katavad koostööd paljude eri meditsiinivaldkonna inimestega väga eri tüüpi andmete analüüsi vähkide, nahahaiguste, Alzheimeri ja teiste neurodegeneratiivsete haiguste, ning alusbioloogia paremaks mõistmiseks. Töörühmas on andmete analüüsiks välja arendatud hulk meie oma tööriistu. Nende peamine sihtrühm on bioloogia ja arstid,kes tänu sellele saavad oma tööd iseseisva(ma)lt teha.

Selline järjepidevus, sihtfinantseeritavast teemast IUT peale edasi, oli hädavajalik uurimisrühma stabiilsuse hoidmiseks. IUT käigus avaldatud artiklitest olen ma ise seotud vaid veidi üle pooltega, sest IUT katab rohkem kui ühe juhendaja tegevusi. See kõik annab mingisugusegi alusbaasi, mille peale erinevaid teisi koostöid ajutisemate projektirahade baasil saab planeerida. Ka IT-teaduse tippkeskus EXCITE on üks sellise laiema koostöö tulemusi.

Pean oluliseks just seda, et pikemas programmilises uurimissuunas või temaatikas ei ole alguses ainult üks kitsas hüpotees ja täpselt mõni üksik grandis kirjeldatud valitud uurimismeetod. Programmilises uurimissuunas peab olema võimalus laiemalt valdkonda edendada, kaasates selleks doktorante, kes kõik veidi erinevat uurimistööd teevad vastavalt oma huvidele ja võimetele.

Vahel peab õnne ka olema uute uurimisküsimustega. Nüüd, kui IUT-sid enam ei ole, tuleb mul mõelda, kuidas kitsama, personaalselt fokuseeritud uurimistoetuse rahastusele kandideerida. Vaadates Eesti teaduse rahastuse maastikku, siis satun jälle taotlema keset kõige halvemat ja raskemat perioodi, mil kõik taotlevad. Teaduses puudub raha, mida laiali jagada uurimisteemade käivitamise hetkel.

Viimasel ajal oleme käivitanud koostööd näiteks rakkude mikroskoobipiltide analüüsiks modernsete sügavate närvivõrkude baasil koos suurkorporatsiooni Perkin Elmeriga; mitmeid erinevaid terviseinformaatika projekte – kuidas standardiseerida ja analüüsida terviseandmeid; loonud farmakogeneetika ehk ravimite ja geneetika seoste analüüsilahendusi; arendanud bioinformaatika taristut ja saanud asutajaliikmeks Euroopa bioinformaatika taristus ELIXIR.

Lõpuks oleme asunud sellest sügisest looma ka terviklikku riiklikku IT-lahendust genoomse informatsiooni toomiseks arstide töölauale, kas siis farmakogeneetiliste hoiatuste või erinevate riskiskooride näol. Antud arendustöö on juba tõesti pigem arendustöö. Alusuuringud on andnud meile esmased selged teadmised, kuidas siit edasi tuleks liikuda. Kõik see nõuab muidugi veel laiemat arstkonna kaasamist lõplikesse otsustesse, mida ja kuidas neile ja patsientidele näidata. Olen siin pigem konservatiivne realist, et mitte kütta üles valesid ootusi. Geenid on vaid osa meie tervise kujundajatest.

Bioinformaatika väliselt on toimumas mitmed väiksemad ja suuremad koostööd eri ettevõtetega, sealhulgas näiteks STACC andmeteaduse kompetentsikeskus, mille edusse oleme panustanud; käivitunud on isejuhtivate autode IT-lahenduste arendus ja labori sisseseadmine koostöös Boltiga.

Samuti võib andmeteaduse laiemat arengut Tartu Ülikoolis osaliselt lugeda meie IUT panuseks. Nimelt oleme tänu IT Akadeemia programmile saanud tuua juurde uusi inimesi andmeteaduse ja tehisintellekti valdkonda.

Tänu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi rahastusele oleme avamas järgmisel aastal andmeteaduse magistrikava. Selle vastuvõtuks plaanime kohe väga ambitsioonikalt 60 tudengit. Riigis oleks praegu vaja juba kohe sadu andmeteaduse spetsialiste. Enamik skaleeruvaid startup-ettevõtted vajavad oma arengus selgelt andmetele ja tehisintellektile panustamist. Vajadus on olemas, loodame leida ka tudengid.

Olete nõus natuke visioneerima ja manama lugejatele pilti aastast 2030? Millised avalikud teenused ja ärimudelid võivad siis Eestis olemas olla, tänu Geenivaramu, bioinformaatikute ja personaalse meditsiini klastri eestvedajate koostööle?
Sinna on üle kümne aasta. Seega peaks ennustama ette, kus on teadus ca 7–8 aasta pärast ning siis selle viimaste tulemuste juurutamise enne 2030. aastat, kuigi meditsiinis on sageli see tee teadusest rakendusse veel pikem kui paar-kolm aastat. Meditsiin on põhjusega konservatiivne ja tõenduspõhine. Peame sellele ka andmetega kaasa aitama.

Ma väga loodan, et selleks ajaks on meile selgem see otsene tervise ja rahaline kasu, mida on võimalik saada iga inimese täis genoomi teadmisest. Sel ajal võiks täis sekveneerimise hind olla kusagil 100–200 dollari vahel inimese kohta. Kogu andmete halduse ja bioinformaatika lahenduste kulu vähemalt teist sama palju. Kas suudame näidata teaduses, et inimese genoomi eest keskmisel saab eluajal vähemalt ca 200–500 eurot "kasu"?

Praeguse 50-eurose genotüpiseerimise puhul võib ju lihtsustatult ka küsida, kas riik hoiab kokku 50-100 eurot inimese kohta, et see hind end õigustaks? Kui suudetakse vältida keskmiselt kasvõi üht ainsat kulukat, kuid ebasobivat ravikuuri. siis see peaks olema saavutatav.

Täisgenoomi kasutades peaks saama selgemaks ka individuaalsemad erinevused, eriti harvikhaiguste ja vähkide puhul. Vaadates mõnede vähiravimite jt ulmelisi hindu on kindlasti üsna rutiinne sekveneerida iga inimese vähk võrdlemaks seda normaalse koega . See aitab teha otsuse, kellele võiks sobida nii kallis ravim paremini.

Ma ei oska ennustada, kui palju on sel ajal kliiniliselt rutiinselt kasutusel soolestike metagenoomi analüüs, proteoomika, epigeneetika, metaboloomika. Teaduslikult annavad kõik need mingi hulga täiendavat ja huvitavat infot, aga kas seda on kindlasti vaja ka rutiinses diagnostikas ja ravis? Mõningatel puhkudel ilmselt on.

Kindlasti on paranenud selleks ajaks kliinilise otsusetoe süsteemid. Ka IT-süsteem ise suudab anda hoiatusi ning pakkuda välja tegevusi arstidele – keda kutsuda ise täiendavatesse uuringutesse, millal ja miks. Inimese enda kaebused ning elustiili info võiks paremini kokku joonistuda arstile juba enne visiiti.

Intervjuus Sirbile näitas Tartu Ülikooli rektor, akadeemik Toomas Asser välja kõrgendatud ootusi uue Delta maja töö käivitamisel tekkivast strateegilisest sünergiast ettevõtluse ja teaduse vahel. Teie olete üks peamisemaid kogu selle projekti käimatõmbajaid ja elluviijaid. 

Arvestades, et ühelt poolt piirneb praktiliselt Tartu südalinna asuv maja Emajõega, teiselt poolt pargiga ja kolmandalt-neljandalt poolt tänavatega, mis tagavad hea ligipääsu nii ühis-, kui ka eratranspordile, siis on tegu pea ideaalse asukohaga – tasakaalus on nii looduslähedus kui ka tsivilisatsioon. Kuidas tagavad järjekordsed teadustaristu investeeringud kindlasse betooni ja läikivasse klaasi uue tasemega kvaliteedi, meie teadlastele, arendajatele, ettevõtjatele?
See uus õppehoone oli meile lausa hädavajalik. Olime suutnud käima lükata arvutiteaduse instituudi nüüdseks toimunud kiire arengu, kasvatanud tudengite vastuvõttu ja saanud eri osapooltelt ka veendumuse, et liigume õiges suunas. Kuigi Liivi 2 õppehoone on samuti väga ilusas vaikses kohas Toomemäel, oli selge, et see oli juba siis kitsaks jäänud, rääkimata mingi arenguhüppe võimaldamisest. Tudengitel polnud isegi ruumi, kus majas viibida.

Kirjutasin esimese A4 lehele mahtunud visiooni 2012. aasta sügisel Tartusse hädavajalikust IT-majast Emajõe kaldal. See visioon hakkaski oma elu elama. Käivitunud uute struktuurivahendite planeerimise ajaks oli see Eesti jaoks üks kõige kõrgema lisandväärtusega uus plaan.

Kui pidin E-Eesti Nõukogu ees kaitsma TÜ ambitsiooni ehitada IT-hariduse tugevdamiseks ajakohane keskus, sain laua ümber olnud ministritelt tugeva toetuse ja ka selgema ambitsiooni. Nii näiteks soovitati kohe hakata arvestama tunduvalt suuremate tudengite arvudega, kui ma ise varem konservatiivsete arvutuste kohaselt olin julgenud teha. Tudengite arvu võib ju tõsta, kuid nende õpetamiseks peab olema piisaval hulgal õppejõude, kelle kvaliteet peab ka pidevalt kasvama. See kõik nõuab rahastust.

Samas, kui vaadata kasvõi seda, et Eesti startup-ettevõtted kaasavad praegu juba mitu aastat järjest rohkem uut eraraha, kui kogu Eesti kõrgharidus kokku maksab, siis võib juba praegu ette öelda, et kõik need riiklikud lisarahastused on riik juba ette piltlikult öeldes tagasi teeninud.

Isegi keskmise IT-vilistlasest töötaja tööjõumaksudega teenib riik kogu oma kõrghariduspanuse tagasi vaid 2–3 aastase tasuvusajaga. Selleks tuleb vaadata nende vilistlaste keskmisi palku, ettevõtete lisandväärtust, ekspordinumbrite kasvu jne. Rääkimata sellest, et ka kõikide teiste sektorite efektiivsus tõuseb tänu digitaliseerimisele, et edukates ettevõtetes saavad tööd ka paljude teiste erialade vilistlased, jne.

Tartu Ülikooli üliõpilaste vastuvõtust on praegu umbes kümme protsenti meie arvutiteaduse instituudi IT-erialade tudengid. Ütleksin, et selline 10–12-protsendine maht oleks modernsele ülikoolile täiesti normaalne, et mitte öelda hädavajalik miinimum. See võimaldab arendada ka enam koostööd teiste erialadega ning anda teiste erialade tudengitele IKT-kompetentside täiendavat õpet.

Lisaks on Delta hoones matemaatika- ja statistikatudengid, kes toetavad oluliselt tugeva IT arendamist ja pankade, kindlustuste, statistika-ameti jne matemaatilisemaid rolle, ning kogu majandusteaduskond. Seal õpetatakse muu hulgas majanduse, ettevõtluse ja innovatsiooni rolle. Ka tehnoloogiainstituudi arvutitehnika eriala tudengitel on oma tugev roll riistvarale ning robootikale lähemate tegevuste ja kompetentsidega..

Deltas oleme pannud rõhku võimalusele, et tudengitiimid saaksid tegeleda oma probleem-orienteeritud ülesannetega, osaleda ettevõtete ja ülikooli T&A tegevustes ning arendada oma äriideede esimesi katsetusi. Deltas on IT, majanduse ja matemaatika baasil võimalik panustada kogu Eesti majanduse arengusse läbi kõigi sektorite.

Väga huvitav saab olema Delta ettevõtlusmaja ehk ettevõtetele suunatud hoone rentnike ja ülikooli inimeste koostöö arendus. Kuna kohvik asub ülikooli õppe- ja teadushoones, siis kaudselt on just ettevõtted sunnitud tulema iga lõuna ajal regulaarselt ülikooli territooriumile. Loodetavasti sünnivad seal uued ideed ja sähvatused ka juhuslikest kontaktidest ülikooli õppejõudude ja tudengitega. Loodame, et toit ja kohvi on maitsvad ning arutelusid jätkub kauemaks ehk suudame ka toitlustajale innovaatilisi ideid pakkuda.

Uue maja loodame avada vahetult enne sTARTUp Day toimumist ehk Baltimaade suurima ärikonverentsi ajaks. Tartu Ülikooli värske multifunktsionaalne spordihoone ja avatav Delta moodustavad üheskoos Eesti parima võimaliku konverentsikeskkonna. Suure saali lisaks on paarisaja meetri kaugusel paljude auditooriumidega äge õppehoone, kus saab teha väiksemaid seminare ja paralleelsessioone.

Ühelt poolt võetuna, mitte ainult teadusraha, vaid tänase haridus- ja teadusministri valdkonna kureerimise ajal on langenud ka kõrghariduse rahastamine, kuid teiselt poolt oleme viimased paarkümmend aastat kuulnud ja lugenud enam-vähem samu numbreid. Läbivalt on erinevates uuringutes välja toodud, et Eestis on tööjõuvajadus erineva profiiliga IT-spetsialistide järele 3000–5000. Kas ükskord need numbrid vähenema ka hakkavad, et saaksime deklareerid probleemi lahendamist?
IT-sektor on kasvanud väga stabiilselt viimased umbes kakskümmend aastat. Kui on haritud inimesi, siis nad värvatakse. Kui uutel inimestel on uued ideed, siis nad loovad ka uusi töökohti.

Praegu alustab Eestis IT-õpinguid laias laastus ligikaudu 1000 tudengit bakalaureuse ja rakenduskõrghariduse tasemel ning 500 tudengit magistrantuuris. Magistrantuuri saab veel veidi kasvatada. Selle suurem maht tuleb osalt välismaalt tulevate tudengite arvelt. Teisalt on käivitatud ümberõppekavadest, millega kaasatakse IT-sektorisse teiste erialade lõpetanuid. Näiteks meie instituudis andsime sel aastal välja pea veerandi jagu rohkem magistrikraade kui bakalaureusekraade.

Välismaalt tulnud magistrantidest enamus, kohati lausa 80 protsenti, jäävad tööle Eestisse ja maksavad makse ning aitavad meie ettevõtetel areneda. Isegi kui nende haridus on antud täitsa tasuta, teenib riik selle esimese tööaasta tööjõumaksudega tagasi.

Seega võib öelda, et Eestis saab IT-sektoris töötamiseks piisava kõrghariduse keskmiselt 1000–1500 uut inimest aastas. See paneb üsna täpselt paika sektori kasvu kiiruse. Kui arvestada, et IT-sektoris on lisandväärtus inimese kohta üsna kõrge, annavad need lõpetajad 60–100 miljonit eurot uut täiendavat lisandväärtust iga aasta. Lisaks on selgelt näha iduettevõtete omanikuväärtuse kasv.

Küsimus ei ole tööjõuprobleemi lõplikus lahenduses, vaid selles, et nendes ettevõtetes on võimekus panna veel rohkem inimesi tegema kõrge lisandväärtusega tööd. Isegi kui toimuks väike tagasilöök majanduses. korrastaks see vaid veidi ülekuumenenud tööturgu. See annaks võimaluse palgata IT-spetsialiste ka teiste sektorite ettevõtetele.

Mingit ületootmise ohtu ma ei näe. Kuid samas ei näe ka võimalust, et ülikoolid kasvataks veelgi praeguseid bakalaureuse vastuvõtte enam oluliselt. Pigem tuleb praegustes mahtudes kasvatada kvaliteeti, vähendada väljalangevust, laiendada magistriõpet ja lõpetamist. Samuti tuleb oluliselt forsseerida doktorantuuri, kust tulevad õppejõud ja uued murdeliste tehnoloogiate arendajad.

Jätkates rahalainel, olete teaduse alarahastamise teemadel läbivalt päris palju sotsiaalmeedias sõna võtnud. Mis assotsiatsioone kujunenud olukord Teis tekitab kasvõi see, millise kergusega lükati koalitsiooni poolt kõrvale enne valimisi Kadriorus sõlmitud nn teadusrahastuse memorandum, samas kui näiteks põlevkivi eelrafineerimistehase riiklikeks toetusel jõuti ühisele seisukohale?
Ma ei ole teaduse ja majanduse seoseid kajastanud sugugi mitte ainult sotsiaalmeedias. Ikka täitsa avalike arvamusartiklite ja esinemiste käigus ka. Vahel tundub aga, et ratsionaalsed argumendid lihtsalt enam ei päde. Kas siis arvatakse, et keegi tahab ühe valdkonna arendamisega teistelt endale tekki kiskuda, pensionäre ahistada või et miks niigi edukas IT-sektor ei võiks oma valdkonna kõrgharidust lisaks maksudele täiendavalt ise kinni maksta.

Ei suudeta näha, et kõrgharidus ja teadus ei ole nullsumma mäng, kus raha saab vaid teistelt ära võtmisega, vaid sellesse panustamisest on võita kogu Eestil. Eesti IT-sektor on nüüd juba täiesti ekspordivõimeline.

Kahju on sellest, et me ei tea, kui paljud väga võimekad noored on jätnud doktorantuuri astumata ja teaduses ning seega ka õpetamises osalemata just seetõttu, et kraadiõppe tulevik neile algusest peale nii ebakindel tundub. Isegi kui oleme suutnud maksta doktorantidele korralikke sissetulekuid projektidelt, ei ole see garanteeritud.

Ka akadeemilise karjääri mudel pole just atraktiivsemate killast. Suures pildis on meil puudu just IT õppejõududest. Ülikoolis töötamisele on olemas nii palju teisi alternatiive, mis muidugi arendavad ka majandust, aga ilma õppejõududeta kukub ju haridus kokku.

Rahvusvahelistumine on hädavajalik mitte ainult kvaliteeditaseme mõõtmiseks, vaid ka täitmaks sedasama lünka, mida Eesti ei ole oma õppejõudude järelkasvu IT-alal kahjuks ise suutnud veel tagada. Lihtsustatult peaks IT-doktoriõppe maht olema ca 3–4 korda nii suur, kui on ülikoolide ja teaduasutuste enda järelkasvu vajadus. Ülejäänud töötaksid edaspidi ettevõtetes ja riigisektoris ning aitaks siia meelitada rahvusvaheliste ettevõtete uurimisüksusi. Kui ei ole selliseid koolitatud inimesi, siis ei saa sellised üksused tulla.

Ülikooli ressursivajadust on lihtne arvutada. Vajame IT-erialadel ligikaudu 15 tudengi kohta ühte õppejõudu ja ühte teadlast. Kui arvestada, et ülikoolis võiks töötada keskmiselt üsna pikalt, 15–20 aastat, siis saame kergesti teada, kui palju peaksime iga aasta koolitama ainult ülikoolidele kui 5–7 protsenti õppejõude on iga aasta vaja välja vahetada.

Lõppkokkuvõttes taandubki kõrghariduse rahavajadus õppejõudude ja teadlaste arvu vajadusele: nende keskmisele palgatasemele ja ülikooli üldise ülalpidamise kuludele. Eesti mure on ühe üliõpilase koolitamiseks ja teaduseks antava raha nappus.

Kui võrrelda, kui suurt lisandväärtust me loodame, aga ülikooli vilistlastelt Eesti majandusse saada, siis on see lausa naeruväärne, kui me ei suuda seda "pearaha" kasvatada. Kui suur on ühe kõrgelt haritud tehnoloogiaettevõtte töötaja lisandväärtus Eesti majandusele? Ja kui suur on see võrreldes tema kogu bakalaureuse või magistrikraadi kuluga?

Teaduse alarahastus mõjutab otseselt meie võimalusi koolitada doktorikraadiga inimesi ülikoolidele, ettevõtetele ning riigile. Digiriigi lihtsam arenguperiood on läbi, vajalik on tehnoloogiliselt keerukamate võimekuste arendamine küberkaitsest tehisintellektini.

Praegu käib usin riigisisene, aga ka üleeuroopaline Euroopa Liidu uue eelarveperspektiivi prioriteetide mõtestamine. Horisont 2020 raamprogramm asendub 2021. aastast Euroopa Horisondi raamprogrammiga, mille eelarve on loodetavasti vähemalt 100 miljardit eurot.

Eesti tehnoloogia arenduskeskuste programmi üle on diskuteeritud omajagu, aga pole kahtlust, et on TAK-e, kes on sellest programmist heas mõttes jõudu ammutanud ning liigituvad edulugude alla. Oled seotud olnud Tarkvara TAK-iga, mis on kindlasti edulugu. Kas Teie arvates peab TAK-ide programmiga edasi minema ka uue eelarveperspektiivi vahenditega. Millised T&A ja laiemalt innovatsiooni meetmed vajaksid Teie arvates ellukutsumist ja millised mingis suunas kohendamist, et tagada nende suurem koherentsus kõrgtehnoloogiliste ärimudelite loomiseks?
Eesti ei saa panna oma edu baasi sõltuma ehku peale projektirahastusest Euroopast. Kuigi see on ülioluline lisaraha ja meie üldise võimekuse lakmuspaber, ei saa me oma hädavajalikke asju lükata nende meie vaates võib-olla juhuslike programmide kaela.

TAK-id loodi selgete ääretingimuste järgi. Need pidi tegema ülikoolidest juriidiliselt lahus ja baseerusid esmalt projektidel konkreetsete ettevõtete hüvanguks. Praegu ei saa kritiseerida, et mitte kõik ettevõtted ei pääse partneriteks, sest TAK-ide põhisisu pandi paika taotlemise hetkel. Kuid oleme STACC puhul ette näinud ka pidevat ettevõttepartnerite revideerimist ning teinud avalikult üleskutseid uute ettevõtete otsimiseks.

TAK-ide tegutsemisele on seatud ka ebavajalikke piiranguid. Kasvõi näiteks tööstusdoktorantuuri meede ei näinud ette võimalust töötada TAK-is, kuigi loogiliselt oleks nagu ideaalne just seal seda arendada, et aidata ettevõtteid, mis ongi TAKide primaarne roll. Nutika spetsialiseerumise grandid on teatud mõttes praegu isegi paremad ettevõtetele. Neid viivad ellu otse ülikoolid ja riik tagastab osa raha ettevõtetele. Üks ettevõte ei pea teisega koordineerima oma arendushuvisid ja ülikool ei pea konkureerima iseendaga.

Samas on organisatsioonil nagu STACC ülioluline roll ülikooli kõrvale rakenduslikuma baasiga kompetentsikeskuse loomiseks. Just tänu STACC seotusele ülikoolidega oleme suutnud mehitada vajalikke projekte inimestega ja suunata STACC-i juurde ka neid tegevusi, mis pole muidu võibolla primaarselt ülikooli jaoks sobilikud. Koostöös oleme palju tugevamad kui ülikool või TAK üksinda.

Üks on selge. T&A ja innovatsiooni arengut on vaja riigis toetada. Minimaalselt ökosüsteemi kui sellise toimimist, kes korraldab kokkusaamisi, toob inimesi kokku, vahendab osapooli, kuid ideaalis toetada kaasrahastusega kõiki selliseid kõrge kvaliteediga T&A projekte, mida on ettevõtted valmis olulises mahus ka ise rahastama.

Rõhk peaks olema teaduse kvaliteedi miinimumlävendi täitmisel, et ei tehtaks konkurentsi pärssivat subsideeritud arendustegevust. Kui ettevõte on valmis tellima T&A tegevust ülikooli tiimilt ja see vajalik töö on reaalselt teadustöö tunnustega, siis on see koostöö igal juhul kasulik ülikoolide sees ja ümber meie riigi innovatsioonivõimekuse kasvatamiseks. Sellest kasvavad välja koolitatud inimesed, areneb teadmiste siire ettevõtetesse, arenevad uued äriideed ning lahendatakse suurte ettevõtete ees olevaid keerulisemaid probleeme.

Peame olema valmis, et erinevad karjäärimudelid oleks kõik võimalikud – et areneks ülikool, koostöö, uued ettevõtted ja tehnoloogiamahukad suurettevõtted muutuksid veel innovaatilisemaks ja efektiivsemaks.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: