Olete propageerinud mõtet, et kõigile lastele tuleks koolist kaasa anda programmeerimise algteadmised. Pakkusite välja, et selline kursus võiks toimuda elektrooniliselt ja seda võiksid läbi viia arvutiteaduse instituudi õppejoud. Kuhu see idee tänaseks jõudnud on?

Jah, programmeerimise protsessi mingilgi tasemel mõistmine oleks kasulik enamikule inimestest. Ja jutt ei käi sellest, et kõik peaksid hakkama programmeerima, vaid elementaarsetest oskustest – arusaamisest, kuidas see asi käib ja mida need inimesed teevad, kes sellel alal töötavad.

Informaatika on erialana selgelt matemaatika ja füüsika kõrvale tõusmas, nii et mingi aimdus peaks sellest olema. Seda enam, et sellest oskusest võib tänapäeval igal erialal – kindlasti ka humanitaarias – kasu olla.

Huvitav on see, et kui välismeedias on meist loodud kuvand kui riigist, kus kõiki lapsi õpetatakse juba esimeses klassis programmeerima, siis tegelikult ei saa programmeerimist õppida täna mitte üheski Eesti põhikoolis ning gümnaasiume, kus seda teha saab, võib heal juhul kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Seda on hästi näha olümpiaadidele tulevate laste järgi, kes on üldjuhul programmeerimist vaid ise õppinud.

Kui kõigisse Eesti koolidesse, mida on mitusada, ei ole võimalik vastava ala õpetajaid koolitada, siis mis on lahendus? Üks võimalus on teha kursusi hästi korraldatud e-õppe vormis (vt näiteks MOOC), aga ka selleks on vaja meeskonda. Meie instituudis on olemas õppejõud, kes oleksid selleks valmis. Nad on koolitanud juba üle 10 000 inimese, nii et kogemus on olemas.

Küsimus on, kas nad peaksid tegema seda riigile vajalikku koolitust tasuta ja õhtuti oma isiklikust vabast ajast või ülikoolile eraldatud tudengite tasemeõppe ressursside arvelt. Riigi jaoks oleks kasulikum võimaldada programmeerimise õpet koolidele vähemalt vabatahtlikkuse alusel ja leida mingi viis seda ka stabiilselt rahastada.