Teaduslik jõukus koguneb kergemini väikeriikides ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Teaduse kõrge taseme ja selle rahastamise vahelised seosed pole sirgjoonelised.
Teaduse kõrge taseme ja selle rahastamise vahelised seosed pole sirgjoonelised. Autor/allikas: Christoph Scholz/Creative Commons

Riigi teaduslik jõukus sõltub teadus- ja arendustegevusse suunatava rahavoo asemel eeskätt riigi suurusest, avatusest ja demokraatlikust minevikust, selgub hiljutisest analüüsist. Kuigi väiksus ja riigi läbipaistvus annab Eestile maailmas eelise, võib osutuda valdkonna alarahastamine siiski ohtlikuks eksperimendiks.

Seost teadusesse investeeriva raha ja riigi teadusliku jõukuse vahel on näidatud mitmetes varasemates uurimustes. Hiljuti ilmunud analüüsi põhjal pole see siiski sedavõrd sirgjooneline.

"Majanduslikud näitajad ja see, kui palju riik teadusesse raha paneb, polegi kõige määravam tunnus. See ei kindlusta, et heade seadmete, palga ja ideedega teadlased tulevad kohe suure avastusega välja," selgitas Jüri Allik, Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor.

Akadeemik hindas kolleegidega riikide teaduslikku jõukust kõrgekvaliteedilise teaduse indeksi (HQSI) kaudu. Indeks võtab arvesse nii seda, kui sageli viitavad riigis töötavate teadlaste töödele teised teadlased, kui ka uurimuste osakaalu, mis jõuavad omas valdkonnas maailma 1% enimviidatud tööde sekka. Keskpärasuse soosimise asemel annab indeks eelise teadussüsteemidele, mis julgustavad riskantsema, kuid potentsiaalselt maailmamuutvama teadustöö tegelemist.

Analüüsi tulemuste põhjal osutus kõige olulisemaks riigi teaduslikku jõukust mõjutavaks teguriks selle suurus. Alalhoidlikuma vaate kohaselt ei tohiks olla teaduse läbivalt kõrgele kvaliteedile tagamisel suurtel ja väikestel riikidel suurt vahet.

Allikul tekkis seetõttu raskusi töö avaldamisega bibliomeetriale keskenduvates teadusajakirjades. "Väikestel riikidel ei saa ju olla mingit eelist. Tegelikult ei tea inimesed lihtsalt kogu kirjandust," märkis professor. Näiteks iseloomustab suuremaid riike sageli suurem bürokraatiamasin. Viimane omakorda soodustab korruptsiooni ja ebatõhusust.

Tugev seos leiti ka teadusliku rikkuse ja Maailmapanga välja töötatud valitsemise indeksi (WGI) vahel. Koondindeks arvestab mitmete erinevate valdkondadega nagu üldine inimareng, õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste järgimine ning arengu jätkusuutlikkus. Kokkuvõtlikult saab seda kirjeldada kui head valitsemist.

Ära ei saa unustada ka minevikku. Suur osa Ida-Euroopast pole nõukogude pärandist endiselt pääsenud. "Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest on möödas 30 aastat ja kuigi inimesed saavad vabalt liikuda, napib endiselt rahvusvahelist koostööd. See on normaalse teaduse jaoks hädavajalik," sõnas Allik. Mujal maailmas paistab äärmusliku positiivse näitena silma maailma tipus olev Šveits, kus moodustasid välisprofessorid minevikus kõigist professoritest ligi poole.

Eesti on suutnud Alliku hinnangul nõukogude aja mõjust suuresti vabaneda. Osaliselt saab kanda kunagise Teadusfondi hindamissüsteemi arvele. Teadlased pidid kirjutama granditaotlusi inglise keeles, mis võimaldas nende rahvusvahelist hindamist.

"Lisaks harjutas see teadlaskonda kohtuvalt karmi maailmaga hakkama saama, kuigi praegu ei ole isegi heast granditaotluse kirjutamise oskusest palju kasu," meenutas professor. Tervikuna on siiski Eesti teadussüsteem enam-vähem heal tasemel.

Parandada saaks Alliku sõnul kahte tahku. Neist ühe, rahastamise saab kokku võtta vana anekdoodiga. Vanamehe lehm oleks õppinud peaaegu 30 päevaga ilma söögita elama. Paraku kooles ta vaid üks päev enne selle lõplikult ära õppimist. "Teadusega on samamoodi, ühest protsendist ilma jäämine annab varsti tunda," viitas akadeemik.

Teise probleemina tõi ta välja teaduse rahastamise süsteemi sõltumatuse vähenemise. "On vale ettekujutus, et teadlased käituvad vastutundetute lastena, kes hakkasid meelega rahastama valdkondi või uuringuid, millel pole Eesti majandusega mingit pistmist. Otsuste autonoomiata ja sõltumatuseta poliitikutest pole võimalik seni teaduses saavutatud edu hoida, rääkimata selle veel kõrgemale tasemele viimisest," lisas Allik.

Alliku, Kalmer Lauki ja Anu Realo ilmus ajakirjas Cross-Cultural Research.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: