Viimastel nädalatel on taas tõstatunud Eesti kõrghariduse jaoks strateegiliselt kriitiline küsimus – mis seis on meil eestikeelse akadeemilise järelkasvuga. Täpsustaksin, mis seis on väga heal tasemel eestikeelse järelkasvuga. Pelgalt see, et eesti keelt valdav doktorikraadiga indiviid jääb akadeemilisse sfääri tööle, ei tähista automaatselt seda, et tegemist oleks väga heal tasemel õppejõu või teadlasega.

Põhjus, miks selle viimase kriitilise küsimuse tõstatan, tuleneb sellest, et kaitstes 2014. aasta oktoobris doktorikraadi, jäin mina akadeemilise karjääri juurde ning minu käest küsisid alustuseks mitmed erasektorisse suundunud kaasdoktorandid "miks sa ikka veel ülikooli juures oled?". Olles mõnda aega õppejõuna ametis olnud, on keskmiselt kord aastas tulnud ka eeskätt avatud ülikooli üliõpilaste poolt samaväärne küsimus – "miks te küll ülikoolis töötate, erasektoril oleks teid palju rohkem tarvis!".

Siin on minu jaoks suurim mõttekoht. Eesti poliitikutel, aga ka kõrghariduspoliitika kujundajatel tasuks selle peale mõelda – miks ülikooli tööle jäämist käsitletakse tänases Eestis kehva valikuna?

Olles viimastel aastatel teinud rohkelt intervjuusid just doktorikraadiga inimestega, tuleb selgelt välja, et akadeemilist karjääri ülistavad ja peavad atraktiivseks kõige enam need, kelle peamine koolitusaeg ja karjääri algus jäi nõukogude aega, mil akadeemiline karjäär oli tõepoolest kõrgelt väärtustatud.

See ei ole enam ammu nii. Ülikoolid peavad tööjõu pärast konkureerima erasektori palju paremate töötingimustega – nii palga kui ka töö iseloomu osas. Just seetõttu tekib ülikoolides sageli olukord, et kuulutades välja õppejõu ametikoha ei laeku mitte ühegi eestikeelse doktorikraadiga inimese avaldust, ent see-eest mitu välismaist. Sealt alates tuleb hakata aineid ingliskeelseks muutma ning õppekava ja pakutavaid aineid muutma vastavalt välismaalt tulnud õppejõu taustale.

Globaalne avatus ei ole halb – vastupidi. Küsimus on aga minu poolt oluliselt kriitilisem. Nii nagu Eestis ei pruugi me saada tugevamaid eestikeelseid kandidaate, miks eeldame, et iga töötaja, kes tuleb üle riigipiiri, on kohe talent. Pigem on küsimus – miks ta siia tuleb? Kui põhjuseks pole eestlasest elukaaslane, pooltel juhtudel nii justkui on, siis mis motiveeriks kõrgel akadeemilisel tasemel välisteadlast valima Eesti akadeemilise töökeskkonna USA, Suurbritannia või kasvõi Põhjamaade omade asemel?

Olles ülikoolis töötanud veidi üle viie aasta, häirib mind vaid doktorantuurile rõhu asetamine. Justkui lahendaks doktorantuuris olijate motiveerimine akadeemilise järelkasvu kriisi. Doktorantuuri atraktiivsemaks muutmisest ei piisa, sest tegemist oleks noorteadlase petmisega. Peab meeles pidama, et doktorikraadi kaitsmisest ei piisa, et meil tekiks tugev akadeemiline järelkasv.

Töö inimeste motiveerimiseks algab kõige kriitilisemalt kohe peale doktorikraadi kaitsmist. Saan siinkohal indikatsiooniks tuua Eesti põhised andmed. Olles teadustööna kaardistanud aastatel 2000, 2005 ja 2010 Eestis doktorikraadi kaitsnud isikute karjääritee (sugu, vanus kaitsmisel, ametialased liikumised jne), siis ühe suure murekohana on nendel kolmel aastal 389 doktorist (tegemist on üldkogumi, mitte valimiga!) koguni 128 on akadeemilisest karjäärist välja astunud ehk üks kolmandik.

Sealjuures, 50 protsenti loobub ülikooliga koostööst esimese aasta jooksul ja 94 protsenti on selle sammu teinud viie aasta jooksul pärast kaitsmist. Järeldus – esimesed viis aastat on määravad.

Sellest, miks akadeemiline karjäär pole uute tulijate jaoks motiveeriv ja paljud lahkuvad, on rohkelt kirjutatud. Toon välja vaid kolm peamist sõnumit.

Pärast doktorikraadi võib töötasu langeda
Kui muuta doktorantuur atraktiivseks – Põhjamaadele sarnane kõrge töötasu, motiveerivad töötingimused ja inspireeriv töökeskkond – mis saab siis, kui kraad on käes? Vaadates praeguseid akadeemilise tööturu töötasusid, siis doktorikraadi järgselt esimene ametikoht ehk lektor või teadur, tähistaks praegu doktorikraadiga inimesele kordades kasvavat töökoormust ja märgatavat langust töötasus.

Aastatel 2008–2018 tõusis erasektori teadus-ja arendustöötaja keskmine töötasu kuus, võrrelduna Eesti keskmisega 175 protsendilt 208 protsendile. Samal ajal, avaliku sektori teadus- ja arendustöötajate töötasu langes 125 protsendilt 113 protsendile ("Teadlaste arv…", 2019). Suur erinevus tuleneb eeskätt sellest, millistele aladele on koondunud erasektoris olevad teadus- ja arendustöötajad – eeskätt tööstus ning IKT.

Ka teadusuuringud teistest riikidest on näidanud, et riigi keskenduvad väga sageli doktorantuuri parendamisele, ent unustavad, et tugeva akadeemilise järelkasvu tagamiseks peaks tegelema kogu karjäärimudeliga korraga. Kui doktorantuuri vältel kogeb noorteadlane inspireerivat keskkonda, ning tema käeulatuses on väga motiveerivad hüved – näiteks on Eesti üks heldemaid just välislähetuste toetamise osas (DoRa, Erasmus, jne). Paljude riikide doktorantidel puudub võimalus mitmeid kordi aastas vabalt valitud sihtkohas end täiendamas käia – konverentsid, lühikoolitused, semester välismaal, jne.

Pärast doktorikraadi kaitsmist tabab doktorikraadi kaitsnut aga üsna järsk muutus, need helged lähetusvõimalused kaovad. Välismaal enesetäiendamine sõltub tugevalt instituudi rahalistest võimalustest ja töötaja enda teadusprojektidest. Samavõrd, ka töötasu ise hakkab väga tugevalt sõltuma teadusrahastuse olemasolust, sest Eestis on ammu teada, et õpperahadest ei suudeta katta isegi õppejõudude miinimumpalku. Ikka püütakse kellegi teadusgrandist ka õppejõudude töötasu vähemalt mingis ulatuses ristrahastada, et õppejõud ülikoolist ei lahkuks.

Kui lisada siia juurde õpetajate palgaralli, ei suuda akadeemilise töötaja töötasu sellega ammu enam sama tempot hoida. Siiani on leevenduse toonud Eesti edukus välismaalt teadusrahastuse sissetoomisel, ent kui Eesti kõrgharidus, sh õppetöö ja õppejõu töötasu sõltub välismaisest teadusrahastusest, siis on Eesti teaduspoliitika prioriteetides midagi väga valesti. Mis on ülikooli vältimatu osa – kas teadustöö või õppetöö?

Julgen väita, et ideaalis peaks need kaks koos olema, aga ülikooli olemuslik osa on õppetöö. Vaid teadustööle keskendunud ülikool on juba muu asutus. Kahjuks on tänane trend pigem selle suunas et teadustöö on olulisem kui õppetöö. Tänases Eestis on teadustööst ja eeskätt Euroopa teadusrahast kujunenud muuhulgas la vaeslapse rolli jäetud õppetöö sponsoreerija. Taas kriitiline noot poliitikakujundajatele.

Doktorant kui "noor" teadlane?
Teiseks, erinevalt USA või Suurbritannia doktoritest on meie doktorid ühed vanimad. Eestikeelsete doktorantide saamise eelduseks on magistritaseme olukord ja tulem. Statistika näitab, et Eesti magistriõppurid on keskmiselt 10–15 aastat vanemad kui näiteks paljude teiste Euroopa riikide magistritaseme üliõpilased. Õppeaastal 2008/2009 olid ligi 60 protsenti magistriõppe üliõpilastest vanemad kui 25 eluaastat.

Seega, kui paljudes riikides õpitakse vanuse poolest juba doktorantuuris, siis meil läbitakse selles vanuses alles magistrantuuri. Üks põhjus Eesti puhul on kindlasti sessioonõppe programmide rohkus. Vanemas eas inimesed naasevad töö kõrvalt magistriõppesse.

See, milline on magistriõppe väljund, mõjutab otseselt meie doktoriõppe vanuselist struktuuri. Kui välismaised doktorandid Eestis on reeglina noored, alla 25 eluaasta kui doktorantuuri alustavad, siis Eesti enda doktorandid on sõltuvalt erialast mõnikord isegi 10–15 aastat vanemad. Näiteks, õppeaastal 2018/2019 oli umbes 62 protsenti doktorantidest üle 30 aasta vanad. Sõltuvalt erialast kaitstakse doktorikraad 30–40 eluaasta vahel, keskmiselt 36. eluaasta lähedal.

Seega, kuidas öelda 30. eluaastate keskel olevale ja ilmselt perekohustustega värskele doktorile, et alles nüüd, pärast kraadi kaitsmist tuleb päriselt pingutama hakata, et teenida kõrgemat töötasu. Kraad on vaid akadeemilise karjääri sisenemise pilet, töö nüüd alles algab. Töö, mis tähendab rohkelt välismaal enesetäiendamist, eelistatavalt semester kui mitte aastaid järeldoktorantuuris, õppetöö läbiviimist, teadusgrantide taotlemist, teadusartiklite publitseerimist ning samal ajal ka ühiskonnas oma teadustulemuste levitamist.

Kui 36-aastasel pereinimesel on valida, kas minna kella 9–17ni tööaja ning kõrgema palga eest näiteks eraettevõttesse tööle või jääda väiksema palga eest ülikooli juurde, aga töötada õhtuti ja nädalavahetustel, ning olla pidevas liikumises, sest paigale jääda ei tohi, kuna muidu sind ei atesteerita. Ratsionaalne inimene valiks esimese, vaid fanaatik valib teise variandi.

Üleüldiselt on Eesti pigem vanad doktorid globaalses mõttes asetatud ebaõiglasesse konkurentsisituatsiooni, kus nad peavad USA või Suurbritannia alla 30-aastaste doktoritega võrdväärsel tasemel end üles töötama.

Eelnevad uuringud on välja toonud, et Euroopas jõutakse professori tasemele 40. eluaastates (IDEA Consult, 2013, lk 75) ja seda pärast intensiivset 15-aastast akadeemilist karjääri. Eestis sisenevad osadel erialadel värsked doktorid selles vanuses alles akadeemilisse karjääri. Tegemist on väga kriitilise valukohaga Eesti kõrgharidussüsteemis ja seda on kaua eiratud.

Mõned valdkonnad on eriti suures kriisis
Kolmandaks, valdkonnad ei ole ühesugused, ei doktorantide tausta ega ka nende karjäärialaste valikute osas. Kolm kõige kriitilisemat valdkonda, kus võib märgata akadeemilisest karjäärist loobumise trendi on tehnika ja tehnoloogia, arsti- ja terviseteadused ning sotsiaalteadused, kus vastavalt 41 protsenti, 28 protsenti ja 37 protsenti doktorikraadi pälvinutest otsustas vähemalt aasta pärast kaitsmist siiski akadeemilisest töökohast loobuda. Ilmselt need on ka valdkonnad, kus eestikeelse järelkasvu probleem saab kõige valusam olema.

Viiendiku Eesti akadeemilistest töötajate vanus on üle 60 eluaasta
Lõpetuseks, Eesti paistab Euroopa riikide seas silma tõsise akadeemilise järelkasvu kriisiga. Oleme Euroopa riikidest vananeva akadeemilise töötajaskonna poolest viiendal kohal.

Allikad:

IDEA Consult. (2013). MORE2 Final Report. Support for Continued Data Collection and Analysis concerning Mobility Patterns and Career Paths of Researchers. Deliverable 8 prepared for the European Commission. Brussels.

Statistikaamet. (2018). Expenditure on research and development increased last year.

Teadlaste arv, palk ja vanuseline jaotus. (2019). Eesti Teadusagentuur.