Akadeemikukandidaat Krista Fischer (50) on Tartu Ülikooli matemaatilise statistika professor, kelle teadustöö põhisuunad on seotud biostatistika ning statistiliste meetodite rakendamisega epidemioloogias ja kliinilistes uuringutes. Näiteks aitab tema töö prognoosida täpsemalt haigusriske suuremates rahvarühmades.

Fischeri töö on seotud tihedalt geneetikaga. Professori ja tema kolleegide koostatavad riskiskoorid aitavad inimese geenivariantide põhjal ennustada tema riski haigestuda mitmetesse erinevatesse tõbedesse. Sellest lähtuvalt saab planeerida paremini erinevaid ennetusmeetmeid ja sõeluuringuid. Samuti aitab Fischeri teadustöö paremini mõista, kuidas mõjutavad üldsuremust erinevad geneetilised ja ainevahetusega seotud biomarkerid.

Tema suuremad käimasolevad projektid on seotud masinõppe rakendamisega täppismeditsiini vallas ning Eesti inimeste enneaegse surmaga seostuvate geneetiliste ja epidemioloogiliste riskitegurite välja selgitamisega.

Professori käe all on kaitsnud magistrikraadi 18 tudengit ja doktorikraadi neli õppurit.

Fischer on rahvusvahelise biomeetriaühingu juhtkomitee liige ning kuulub ka Eesti matemaatikaseltsi ja statistikaseltsi. Erilise tähelepanu alla sattu Fischer kevadel alanud koroonakriisi ajal ja ta on praegugi valitsust nõustava Covid-19 teadusnõukoja ekspert. Möödunud aastal pälvis Fischer kollektiivi liikmena Eesti vabariigi teaduspreemia keemia ja molekulaarbioloogia alal.

Mida peate oma senise elu ja karjääri kõige nauditavamateks hetkedeks ning kui palju võivad ühtida need põhjustega, mille pärast teid akadeemikukandidaadiks esitati?

 Väga raske on eristada üksikuid hetki, sest teadlase elus on tihti just kõige nauditavam protsess, mis uue teadustulemuse juurde viib.  Kõigepealt on mul väga hea meel, et ma üldse jõudsin biostatistikani, mis suurepäraselt lahendas dilemma, mis mul oli juba koolilapsena – et kas siduda oma edasine elu matemaatika või bioloogiaga?  

Päris mitmeid põnevaid avastusi on tulnud just viimase kümne aasta jooksul, kus minu teadustegevus on olnud seotud Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramuga. Siin võib rääkida sellest, et kui üksikute geenivariantide tervisemõjud osutusid igavalt pisikeseks, siis sadade või tuhandete variantide mõju kombineerimine riskiskooriks andis juba selliseid tulemusi, millega saame reaalselt edasi liikuda personaalmeditsiini suunas. Kuidas see kombineerimine aga kõige parema tulemuse annab – siin on vahel palju põnevat matemaatikat.

Teine teemadering on seotud uuringutega, mis aitavad selgitada inimeste eluigade erinevust – mis on ikkagi põhjuseks, et endiselt enam kui 40 protsenti Eesti meestest ei näe oma 70. sünnipäeva ja mis aitab osadel meist siiski ka sajandat juubelit tähistada? On need geenid või eluviisid, ja kas verest määratud biomarkerid  aitavad eluea pikkust prognoosida? Vägagi nauditavad on hetked, kus tunnen et olen koos oma doktorantide tiimiga suutnud mõnedest kitsaskohtadest üle saada ja seda teadmist ka maailmas levitada.

Loomulikult pakuvad palju motivatsiooni ka rahvusvahelised koostööprojektid ja tegevus terve maailma biostatistikute võrgustiku koordineerimisel organisatsiooni "International Biometric Society" juhtkomitees.

Mida peate te oma valdkonnas peamisteks väljakutseteks Eestis ja maailmas tervikuna?

Loomulikult on tänases hetkes kõige suuremaks väljakutseks COVID-19 pandeemia. Kuidas me suudaksime tarkade andmeanalüüsi lahenduste abil saada veelgi paremat pilti toimuvast, kuidas aru saada sellest, millised meetmed toimivad ja millised võiks pigem ära jätta? Kuidas prognoosida tulevikku nii tervishoiuasutuste kui ühiskonna jaoks tervikuna?

Laiemalt võttes, näen aga, et kõige suuremad väljakutsed seisnevad koostöös. Siin oleme dilemma ees – mida enam teadus areneb, seda kitsamalt on spetsialiseerunud üksikud teadlased – ei ole võimalik isegi sama teadusvaldkonna piires olla ekspert kõigis teemades. Samal ajal on ühiskonnale olulisi ja tihti ka murrangulisi tulemusi võimalik saavutada vaid mitmete erialade koostöös. Kuidas aga tekitada koostöövõimalusi interdistsiplinaarseid teadusmeeskondi olukorras, kus kitsa eriala spetsialistid räägivad tihti ka üsna erinevat "teaduskeelt"? See on kindlasti väljakutse, aga ma usun, et mitte ületamatu.

Statistika valdkonnas on üheks väljakutseks aeg-ajalt tekkiv lõhe teooria ja praktika vahel.  Eelnevaga seotult, statistikute kitsam spetsialiseerumine seisneb tihti fokusseerimises kas ainult teooriale või peamiselt praktilistele rakendustele. Väga tihti võivad teoreetikud jääda hätta praktilise andmeanalüüsiga ja praktikud keeruliste teoreetiliste tuletuskäikudega. Samal ajal vajab praktika teooriat, mis näitaks õigeid liikumissuundi ning teoreetikute ülesandepüstitused võiksid olla motiveeritud praktiliste probleemide poolt – kuidas ehitada paremaid "sildu" teooria ja praktika vahele?

Millisena näete te akadeemikute rolli 21. sajandi ühiskonnas ja kui palju peaks neid argielus näha olema?

Tundub, et võrreldes eelmise sajandiga on 21. sajandil muutunud akadeemilise teaduse hea maine hoidmine isegi keerulisemaks. Praeguse aja infotulvas on tavalisel meediatarbijal äärmiselt raske vahet teha pseudoteaduse ja päristeaduse vahel. Veelgi enam, ka "päris" teaduse valdkonnas liigub palju eksitavat infot, mis tihti pärineb vaieldava kvaliteediga teadustöödest.

Paraku on aga nii, et erinevalt "pseudo- ja poolteadusest" ei anna aus akadeemiline teadus mustvalgeid ja lihtsasti mõistetavaid vastuseid – seega on teaduskommunikatsioon ja teaduse populariseerimine tihti märksa keerukamad ülesanded kui see esmapilgul paista võib.

Akadeemiku roll on minu nägemuse kohaselt olla omal moel ausa teaduse saadikuks, aidates siin ühiskonda – valitsuse liikmetest lihtinimesteni – usaldusväärsete teadmiste eristamisel kogu meieni jõudvast infomürast, tegemaks nende baasilt otsuseid, mis põhinevad parimale olemasolevale teadmisele. Samuti on akadeemikud kogu teadlaskonna esindajateks ja kõneisikuteks, aidates seista teaduse ja hariduse arengu ja selle toetamise eest riigis. Seega võib kokkuvõttes öelda, et mina näen "nähtav olemist" akadeemiku otsese ülesandena.

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kui palju see teie elus muudaks?

Juba siis kui andsin nõusoleku kandideerida professori ametikohale, teadvustasin, et Eestis ei ole rohkem matemaatilise statistika professoreid. Järelikult pean vastutama selle valdkonna arengu eest kogu riigis ning tegelema lisaks õppe- ja teadustööle veel eriala populariseerimisega.

Akadeemikuna esindan laiemalt nii matemaatikuid kui statistikuid ja seega tuleb vastutust veel juurde. Loodan, et suudan juhtida rohkem tähelepanu matemaatika ja matemaatilise mõtlemise olulisusele igas eluvaldkonnas. Ilma matemaatikata ei oleks tänapäevasel kujul ka muid reaalteaduseid ega ka IT-d. Seega me ei tohiks unustada matemaatika võtmerolli kogu teaduse arengus.

Seekord otsitakse uusi akadeemikuid kolmes valdkonnas: matemaatika ja matemaatiline statistika, metsandus ning teatrikunst. Igas valdkonnas saab akadeemikuks üks inimene. Akadeemikud valitakse välja 2. detsembril toimuval Eesti Teaduste Akadeemia üldkogul.

Loe veel:
Inimese eluiga sõltub elustiilivalikuid mõjutavatest geenidest
Varsti õpivad geenidoonorid haigusriskide kõrval ka enda päritolu kohta
600 eesti eaka veri aitab arendada vananemist pidurdavat ravimit