Akadeemikukandidaat Merle Karusoo (76) on lavastaja, näitekirjanik, õppejõud, elulugude koguja ja uurija ning publitsist. Karjääri vältel on jäädvustanud ja mõtestanud oma teatritegevust mitmetes raamatutes, kirjutanud näidendeid ja avaldanud tekstikogumiku. Samuti on avaldanud ta kümneid kui mitte sadu teatri- ja ühiskonnateemalisi artikleid.

Karusoo elutöö on nn mäluteater, mille tekstid sünnivad algallikaid intervjueerides või kogudes dokumentaalset algmaterjali muul.

Voldemar Panso 100. sünniaastapäevaks valmib Karusoo koostatud kogumik Panso päevikuvormis märkmetest, visanditest ja mõtetest. Varem on seadnud ta avaldamiseks Voldemar Panso päevaraamatud.

Karusoo on jaganud oma teadmisi ja kogemusi ka teistega. Muu hulgas on ta õpetanud Eesti Muusika ja Teatri Akadeemias, Tallinna Pedagoogikaülikoolis, Viljandi kultuurikolledžis ja olnud Tartu Ülikooli vabade kunstide kutsutud professor.

Karusoo on pälvinud muu hulgas Valgetähe IV klassi teenetemärgi, Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ja kolmel korral Eesti Vabariigi kultuuripreemia.

Mida peate oma senise elu ja karjääri kõige nauditavamateks hetkedeks ning kui palju võivad ühtida need põhjustega, mille pärast teid akadeemikukandidaadiks esitati?

Ma ei oska lühidalt ütelda, mis on minu valdkond. See pole ainult teater. Aga see on teatri see osa, kus inimesed ühiselt hingavad ja üksteise mõtteid ja heaolemist võimendavad.

Armastan teha projekti, mis on nimeks saanud KES MA OLEN. See lõpeb avaliku esitlusega, mis on ka natukene teater ja mille kohta tihti on kurdetud, et nii vähesed näha saavad. See ongi pigem tegijatele endile. Mõtlemaks oma päritolule ja selle mõjust isiksusele. Tegin seda projekti ka Tartu Riiklikus Ülikoolis külalisprofessorina ja usun, et ülikool mind esimesena esitaski.

Mida peate te oma valdkonnas peamisteks väljakutseteks Eestis ja maailmas tervikuna?

Sellest projektist lähtudes pean üheks oluliseks väljakutseks integratsiooni. Sellega pole maailm tegelenud ja tagajärjed on ilmselged. See puudutab sisserändajaid. Samasugust integratsiooni on tarvis meil endil. Rahva kokkusulamine on poolikuks jäänud või pole toimunudki, kuis muidu selline seis meie poliitikas?

Millisena näete te akadeemikute rolli 21. sajandi ühiskonnas ja kui palju peaks neid argielus näha olema?

Akadeemikud võiksid olla nähtavamad ja peaksid selgemalt deklareerima oma seisukohti, ka siis, kui on näha, et sellest otseselt midagi ei muutu. Veetilk uuristab kivi ja akadeemiku sõna on kangem lahus. Küsimus - kas nad on rahvale olulistes küsimustes ühel nõul?

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kui palju see teie elus muudaks?

Akadeemiku tiitli saamine oleks suur au. Minu kaaslased akadeemikukandideetidena on selle au samal määral ära teeninud. Ei usu, et meie tegemistes midagi muutub, me saame ainult kinnitust oma valitud teele, see on tähtis.

Akadeemikuid otsitakse sel korral kolmes valdkonnas: matemaatika ja matemaatiline statistika, metsandus ning teatrikunst. Igas valdkonnas saab akadeemikuks üks inimene. Akadeemikud valitakse välja 2. detsembril toimuval Eesti Teaduste Akadeemia üldkogul.