Akadeemikukandidaat Luule Epner (67) on Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse dotsent, kes keskendub Eesti teatri ja draama ajaloo uurimisele. Epneri uurimisvaldkondade sekka jääb ka nüüdisteatri esteetika ja etendusanalüüs ning draamateooria.

Luule Epneri üks käimasolevatest uurimisprojektidest keskendub Eesti kultuuriprotsessidele aastatel 1986–1998 ehk siirdeperioodil, mida iseloomustavad murrangulised poliitilised ja tehnoloogilised muutused. Analüüs sünteesib siirdeperioodi kirjandus-, visuaalkultuuri-, teatri- ja filmikunsti nähtusi laiemal kultuuri- ja ühiskondlikul taustal. Samuti on seotud Epner uurimisrühmaga, mis keskendub uuema Eesti kirjanduse, teatri ja visuaalkultuuri võrdlevale uurimisele.

Dotsendi käe all on kaitstud 15 magistrikraadi ja kuus doktorikraadi.

Luule Epner on pälvinud mitmeid tuntud Eesti kultuuriajakirjade aastapreemiaid. Aastal 2017 anti talle Reet Neimari nimeline teatrikriitika aastaauhind, 2018. aastal sai ta Tartu ülikooli suure medali ja Valgetähe V klassi teenetemärgi. Samuti on ta pälvinud Priit Põldroosi nimeline auhind teatripedagoogilise ja -uurimusliku töö eest ning Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna esseistika alal.

Mida peate oma senise elu ja karjääri kõige nauditavamateks hetkedeks ning kui palju võivad ühtida need põhjustega, mille pärast teid akadeemikukandidaadiks esitati?

Täpsustaksin küsimust. Elu ei taandu karjäärile, vähemalt minul mitte. Siinses kontekstis oodatakse ilmselt vastust karjääri kõrghetkede kohta; ma ei nimetaks neid nauditavateks, pigem on need hetked, kui tunned rahulolu sellest, et midagi taotletust on teoks saanud – küll mitte sajaprotsendiliselt, aga siiski.

Kui vaadata tehtule tagasi akadeemikukandidaadina, siis näen eeskätt kaht olulist hetke: üks aastal 1992, kui Tartu Ülikoolis sai alguse teatriteaduse õpetamine ning teatriuurimine sai endale taas kodu. Teine, isiklikum, on monograafia "Mängitud maailmad" ilmumine 2018. aastal; see võttis kokku mu poolteistkümne aasta töö ning keskendus Madis Kõivu dramaturgiale, Mati Undi lavastustele ja teatri NO99 algusaegadele. Endale olin eesmärgiks seadnud püüda mõista ja aidata laiemaltki mõista neid loojaid, nende eripärast esteetikat. Tundub, et mingil moel selle ka saavutasin.

Mida peate te oma valdkonnas peamisteks väljakutseteks Eestis ja maailmas tervikuna?

Minu valdkond on teatriuurimine ning meie väljakutsed ehk ülesanded on olulises osas seotud sellega, mis toimub teatris. Eestis on teatrikunst populaarne ja hinnatud, nagu näitavad statistika (1,2 miljonit teatrikülastust 2019. aastal) ja sotsioloogilised uuringud (üle 80 protsendi vastajaist peab teatrit eesti kultuuri üheks olulisemaks osaks).

Praegusel koroonaviirusest tingitud piirangute ajal on teater Eestis küll kindlamas seisus kui mitmel pool mujal maailmas, kuid otsib uusi vorme ja meediume, et jõuda oma vaatajateni. Need uued vormid ja vahendid, teatri võimalused ja väljakutsed kriisides, millesarnaseid me pole enne näinud, vajavad mõistmist ja mõtestamist teatriuurijatelt. Selline on olukord praegu.

Kui aga vaadata pikemas ajaperspektiivis, siis peaksin teatriteaduse pakiliseks ülesandeks tõestada (tegudega) oma eluõigust, jääda püsima – Rahvusvaheline Teatriuurijate Organisatsioon on pidanud korduvalt asuma kaitsma teatriuurimise osakondi ülikoolides, kus neid ähvardavad suured eelarvekärped. Milleks on tarvis meditsiini- või keskkonnauuringuid, on kõigile selge, aga vastus küsimusele, miks peaks uurima kunste, ei ole nii endastmõistetav.

Millisena näete te akadeemikute rolli 21. sajandi ühiskonnas ja kui palju peaks neid argielus näha olema?

Enesestmõista tuleb akadeemikutel täita ülesannet, mille neile annab akadeemia põhikiri: arendada ja esindada Eesti teadust, aidata kaasa teadustulemuste rakendamisele Eesti arengu huvides. Nüüdisaja ühiskonnas pean ma aga kõige olulisemaks põhikirja punkti "väärtustada teadust, teaduslikku mõtteviisi ja kultuuri". Oma ülesandeid – arendada, edendada, kaasa aidata – saame edukalt täita siis, kui usaldatakse teadust üldse ja eriteadusi oma valdkondadest, s.t ühiskonnas valitseb veendumus, et teaduslik mõtteviis toimib. Soovitusi, juhiseid, ekspertnõuandeid saame anda siis, kui neid küsitakse.

Minu meelest peaksidki akadeemikud n-ö argielus hea seisma teaduse prestiiži eest, s.t sõna võtma ka väljaspool kitsamalt teaduslikke üritusi, olema nähtavad meedias jne. Kui ollakse akadeemik, siis ei saa sulguda oma teadusala raamidesse ja pühenduda üksnes oma uurimisprojektidele jne. Siis tuleb mõelda, kirjutada, rääkida teadus(t)est laiemalt.

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kui palju see teie elus muudaks?

See oleks mõistagi suur au ja tunnustus tehtud tööle – kuid ma usun, et akadeemiku tiitliga tuleks pigem väärtustada ja tähtsustada nende kandidaatide tegevust, kes teatrit teevad. Akadeemia igapäevase tegevuse vormidest ja ulatusest mul selget ettekujutust pole, nii et võimalikke elumuutusi ei oska praegu ette näha. Aga muutused kahtlemata tuleksid – kas või uute ülesannete näol, mida akadeemia oma liikmetelt ootab.

Seekord otsitakse uusi akadeemikuid kolmes valdkonnas: matemaatika ja matemaatiline statistika, metsandus ning teatrikunst. Igas valdkonnas saab akadeemikuks üks inimene. Akadeemikud valitakse välja 2. detsembril toimuval teaduste akadeemia üldkogul.