Kuidas ida lähemale jõudis ehk Eesti orientalistika 1955-2015   ({{commentsTotal}})

Pent Nurmekunna 70. sünnipäeva tähistamine 1976 aastal. Nurmekund on esireas keskel.
Pent Nurmekunna 70. sünnipäeva tähistamine 1976 aastal. Nurmekund on esireas keskel. Autor/allikas: TÜ orientalistika keskuse fotoarhiiv

Kas teadsite, et orientalistika ehk idamaade keeli ja kultuuri uuriva teadusega hakati Eestis tegelema ligi 400 aastat tagasi? Nüüdseks on eesti keelde ümber pandud paljud ida kultuuriloo baastekstid ja orientalistika ise puhkenud pärast Eesti taasiseisvumist õitsele. Ülevaate distsipliini ajaloost teeb Tartu ülikooli Vana Lähis-Ida uuringute vanemteadur ning Kaitseväe ühendatud õppeasutuste teadur Vladimir Sazonov.

2016. aasta alguse seisuga tegeleb Eestis orientalistikaga mitu teadusinstitutsiooni, ühingut ja akadeemilist seltsi. Eesti orientalistika sünnikohaks on Tartu ülikool, kus orientalistikaga tegelevad orientalistikakeskus, usuteaduskond ja teised keskused ning osakonnad. Orientalistikadistsipliinid ida keelte ja Aasia aja- ning kultuuriloo õpetamise näol on esindatud Tartu ülikoolis, Tallinna ülikoolis ja ka Tallinna Tehnikaülikoolis.

Orientalistika ainete õpetamisega on seotud ka Tallinnas asuv Budismi instituut. TÜ orientalistikakeskus koostöös Eesti Akadeemilise Orientaalseltsiga annab välja perioodilisi ajakirju ning korraldab konverentse, avaldab muid trükiseid ning hulgaliselt artikleid. Alates 2006. aastast ilmub regulaarselt Eesti akadeemilise orientaalseltsi aastaraamat, mis alates 2011. aastast kannab nime Idakiri. Samuti tegutseb Eesti Assürioloogia Selts, Eesti Lähis-Ida ja islamiuuringute keskus ning ka Eesti-Tiibeti kultuuriselts.

Veel 20 aastat tagasi tegelesid orientalistikaga vaid TÜ orientalistikakeskus ja usuteaduskond. Orientalistikakeskus rajati TÜ nõukogu otsusega 17. juunil 1994 ja see on paljuski välja kasvanud Tartu pikaajalisest orientalistika traditsioonist. Ametlikult sai keskus alguse 60 aastat tagasi rajatud orientalistikakabinetist, mille asutas polüglott ja orientalist Pent Nurmekund.1

Orientalistika traditsioon on TÜ-s aga palju vanem, kui võiks arvata. Orientalistikaga seotud aineid hakati ülikooli usuteaduskonnas õpetama ligi 400 aastat tagasi. Esimesi ida keeli, näiteks heebrea ja arema keelt õpetati juba Rootsi ajal, kohe pärast ülikooli rajamist 1632. Antud artikkel annab aga põgusa ülevaate viimase 60 aasta jooksul Tartus ja laiemalt Eestis orientalistika valdkonnas tehtust.

Kuid enne tuleks küsida, mis on orientalistika, mida me selle alla mõistame? Väga lühidalt on orientalistika humanitaarteaduste üks suuremaid allharusid, mille uurimisvaldkonnaks on Aasia mandril ja mõnikord ka Põhja-Aafrika aladel asuvate maade, rahvaste aja- ja religioonilugu, arheoloogia, keeled ning kultuurid.

Orientalistika haare on geograafilistes mastaapides väga suur – alates Põhja-Aafrikast kuni Indoneesia või Polüneesiani välja: sealhulgas näiteks Magribi riigid, Lähis-Ida, Kesk-Ida, Siber, India, Hiina, Mongoolia, Indohiina, Jaapan, Indoneesia, Polüneesia jt.2

Suurimateks orientalistika harudeks on: altaistika, arabistika, assürioloogia, budoloogia, egüptoloogia, hebraistika, islamiuuringud, idakristluse uuringud, iranistika, indoloogia, mongolistika, semitistika, sinoloogia, tibetoloogia ja türkoloogia, kuid neid on veel teisigi.3

Näiteks assürioloogia, mille esindajaks on ka käesoleva artikli autor, tegeleb Vana Lähis-Ida aladel elanud rahvaste ajaloo, religiooni, filoloogia ning arheoloogiaga. Selle distsipliini teine nimetus on Vana Lähis-Ida uuringud ja rajajateks peetakse nelja suurt teadlast – Henry Fox Talbot (1800–1877), Henry Rawlinson (1810–1895), Edward Hincks (1792–1866) ning Jules Oppert (1825–1905).

Kuidas assürioloogia tekkis? 1857. aastal pakkus Inglismaal asuv Aasia Uurimise Kuninglik Selts eelnimetatud neljale oma aja korüfeele tõlkimiseks ühte ja sama akadikeelset kiilkirjateksti. See oli Assüüria kuninga Tiglatpileser I (1115–1077 eKr) raidkiri. Aasia Uurimise Kuninglik Seltsi juhatus oli veendunud, et kui neljal tuntud teadlasel ja filoloogil õnnestub tõlkida sama teksti sarnaselt, siis on põhjendatud ka uue akadeemilise teadusdistsipliini loomine. Nii juhtuski ning 17. märtsil 1857 teatati, et teadlased olid sama teksti tõlkinud peaaegu identselt. Seega said Oppert, Hincks, Rawlinson ja Talbot assürioloogia kui uue teadusdistsipliini rajajateks.

Assürioloogia on seotud Vana Testamendi uurimise ja teoloogiaga. Seda õpetatakse erialana paljudes USA, Jaapani, Vene, Saksa ja teiste Euroopa riikide ülikoolides. Eestis assürioloogiat iseseisva erialana ülikoolides ei õpetata, kuid vana Lähis-Ida aja- ja kultuuriloo aineid on olnud võimalik õppida ligi 20 aastat. vana Lähis-Ida keelte ja kultuuride külalisprofessorina on TÜ usuteaduskonnas alates 1997. aastast tegutsenud professor Thomas Richard Kämmerer, kes on ka Saksamaal Münsteri linnas asuva tuntud orientalistika-alase teaduskirjastuse Ugarit-Verlag juhataja ja omanik.4

Orientalistika puhul ei tohi unustada, et see on üpris tihedalt seotud religiooniuuringutega, kuna mitmed Aasia alad (Lähis-Ida, India, Hiina, jne), millega tegelevad erinevad orientalistikadistsipliinid, on andnud hulga olulisi maailma usundeid nagu nt judaism, kristlus, islam, budism, zoroastrism jt.

Siiani maailmas ühed tuntuimad eesti humanitaarteadlased-orientalistid Uku Masing (1909-1985) ja Artur Võõbus (1909-1988) olid hariduselt teoloogid, nagu ka mõlema õpetaja – usuteaduskonna Vana Testamendi professor Alexander von Bulmerincq (1868–1938). Muidugi pole teoloogid olnud ainsad silmapaistvad Eesti orientalistid, kuid just usuteadlaste panus on kohaliku orientalistika arengusse on olnud eriti märgatav.

Ei maksa ka unustada, et teoloog Uku Masing oli ka Eesti orientalistika suurkuju ja orientalistikakeskuse rajaja Linnart Mälli (1938–2010) üheks õpetajaks. Mälli rajatud Idamaade (eelkõige India, Hiina ja Tiibeti) uurimise traditsioon on tugev ja tuntud ka rahvusvaheliselt. Mäll korraldas suuri rahvusvahelisi konverentse, mh rajas mitu teadustööde sarja nagu Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, Töid Orientalistika Alalt, Studia Orientalia Tartuensia, Series Nova ja lisaks veel ka tõlkesarju Budismi Pühad Raamatud ja Hiina Mõttevaramu.

Linnart Mällilt ilmus rida ida baastekstide tõlkeid eesti keelde. Olgu siin nimetatud vaid mõningad – Teemantsuutra, Daodejing, Bhagavadgita, Dhammapada, Bodhitšarjavatara, Konfutsius. Vesteid ja vestlusi.5 Mäll oli andekas teadlane, tõlkija ja rahvusvaheliselt tuntud kui haritlane ja poliitik. Tema õpilastest on ehk tuntumad TÜ orientalistid: professor Ülo Valk, dr. Märt Läänemets, Teet Toome ning Eesti poliitik ja riigikogulane Andres Herkel. Nurmekunna ja Mälli tuntumaid õpilasi on ka TÜ võrdleva usuteaduse professor Tarmo Kulmar, kelle panus Eesti orientalistikasse on olnud märkimisväärne.6

TÜ võrdleva usuteaduse professor Tarmo Kulmar (Foto: ajakiri.ut.ee)

Lähis- ja Kesk-Ida uurimine Eestis sai samuti alguse Tartust juba mitu sajandit tagasi. Näiteks pärsia ja akadi keelt hakati TÜ-s õpetama juba 19. sajandil. Assürioloogia kui teadusdistsipliin sündis Euroopas alles 19. sajandi teisel poolel ja samal ajal tekkis selle õpetamise traditsioon ka Tartus. Usuteaduskonnas õpetasid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil akadi ning teisi semiidi keeli teoloogid Alexander von Bulmerincq ja Otto Emil Seesemann (1866–1945).

Oluline sündmus Eesti orientalistika ajaloos toimus 1935. aastal, mil leidis aset Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi rajamine. Orientalistikaga tegelenud eesti teoloogi Uku Masingut (1909–1985) võib mõningal määral ka assürioloogiks pidada. Võrdleva usundiloo ja Vana Testamendi professor Uku Masing õpetas alates 1933. aastast TÜ-s akadi, heebrea, sumeri ja muid keeli ning ka Vana Testamendi aineid.

Samuti tõlkis Masing akadi- ja sumerikeelseid tekste. Näiteks 2005. aastal ilmunud dr. Amar Annuse koostatud “Muinasaja kirjanduse antoloogias” on avaldatud ka Masingu tõlgitud Lugalbanda-eepos. Masing avaldas palju assürioloogia-alaseid uurimistöid nii Eestis kui ka välismaal.7

Paraku 1940. aastal alanud nõukogude okupatsioon ja selle järgnenud II maailmasõda ei võimaldanud mitmete plaanide ja kavatsuste elluviimist ning nõukogude ajal suhtuti orientalistikasse põlgavalt. Sestap kaotas Masing 1940. aasta professuuri.

Alles usuteaduskonna taasavamisel 1991. aastal hakati TÜ-s uuesti õpetama heebrea ja vanakreeka keelt, millele hiljem lisandusid teisedki ida keeled. Alates 1997-98. aastast hakati usuteaduskonnas prof. Thomas Richard Kämmereri eestvedamisel õpetama ka akadi ja sumeri keelt ning mõned aastad hiljem hetiidi, ugariti ning hurriidi keelt. Lisaks õpetati ka Vana-Lähis-Ida usundilugu, arheoloogiat, kirjandust jne. Viimastel aastatel õpetab Helsingi Ülikooli emeriitõppejõud dr. Faruk Abu-Chacra usuteaduskonnas ka araabia keelt, mida on TÜ-s õpetanud ka prof. Kalle Kasemaa ja dr. Amar Annus.

TÜ usuteaduskonnas on õpetanud paljud mainekad orientalistid: tuntud assürioloog ja ugaritoloog professor Manfried Dietrich Münsteri ülikoolist ja professor Jan Alberto Soggin (1926–2010), kes on õpetanud TÜ-s Iisraeli ajalugu. Maailmas on väga tuntud eesti päritolu orientalist professor Jaan Puhvel, kes oli kuulsa võrdleva keeleteadlase ja usundiloolase Georg Dumezili (1898–1986) õpilane ning on California ülikooli emeriitprofessor. Puhvel on saanud tuntuks “Hetiidi etümoloogiasõnastiku” väljaandjana, tema uurimistöid ja tõlkeid hetiidi keelest on avaldatud ka eesti keeles.8

Eesti päritolu oli ka rahvusvaheliselt tunnustatud assürioloog ning Iisraeli, Foiniikia ja Ugariti suur asjatundja, TÜ usuteaduskonna pikaajaline külalisõppejõud ja Haifa ülikooli emeriitprofessor Michael Heltzer (1928–2010). Tema andis külalisprofessorina TÜ-s loenguid alates 1991. aastast ning osales mitmetel Tartus toimunud assürioloogiakonverentsidel.

Lähis- ja Kesk-Idaga tegeles ka tuntud tõlkija ja orientalist Haljand Udam (1936–2005) kes on tõlkinud hulgaliselt olulisi baastekste araabia, farsi ning tadžiki keelest – näiteks Koraani. Lisaks on Udam avaldanud uurimistöid ka Lähis-Ida kirjandusest ja ajaloost, muuhulgas ka Türgi ajaloost.9 Teoloogilise põhiharidusega on TÜ assürioloog, doktor Amar Annus, kes on avaldanud mitmeid raamatuid ja tõlkeid Lähis-Ida keeltest. Näiteks ilmus 2010. aastal Annuse tõlkes “Gilgameši eepos”.

Eestis on tegutsenud ka üks egüptoloog, kes mullu juunis lõpus meie hulgast ootamatult lahkus. Jutt käib TÜ orientalistikakeskuse teadurist Sergei Stadnikovist (1956–2015). 1977–1982 õppis Stadnikov TÜ-s ajalugu ning alustas vana-egiptuse keele õpinguid Pent Nurmekunna õpilasena. Hiljem jätkas Stadnikov õpinguid Leningradi riikliku ülikooli maineka egüptoloogi Igor Vinogradovi juures.

Sergei Stadnikov. (Foto: Peeter Langovits/Scanpix)

Eesti kultuurilukku on Stadnikov jätnud suure jälje oma teaduslikult täpsete ja ülima põhjalikkusega kommenteeritud tõlgetega vana-egiptuse keelest nagu Sinuhe jutustus, Amenemhet I õpetus oma pojale Senusertile, Ptahhotepi elutarkus, Püramiiditekstid, Sobekhu autobiograafiline steel, Thutmosis III Kaanani-sõjakäik jne. Ta avaldas üle 800 artikli. Tema viimane rahvusvaheline monograafia ilmus koostöös Indrek Jürjoga aastal 2013 mainekas Saksa teaduskirjastuses Dr. Kovač Verlag ja oli pühendatud Eesti orientalistika ajaloole 19. sajandi alguses (Briefe aus dem Morgenland: Otto Friedrich von Richters Forschungsreise in den Jahren 1814-1816).10

Tallinna ülikoolis tuleks orientalistikaga tegelevatest õppejõududest mainida kolme silmapaistvat teadlast: professor Otto Jastrowit, kes on araabia keele ja selle dialektide asjatundja; japanisti, Helsingi ülikooli professorit ja TLÜ juhtivteadurit Rein Rauda ning dotsent Jaan Lahet, kelle uurimisvaldkond on hellenistlikud kultused ja Rooma ida kultused, sealhulgas mithraism jne. Tallinna Tehnikaülikoolis ja TÜ-s tegeleb tänapäeva Lähis-Ida julgeoleku küsimustega dr Holger Mölder.

Eesti orientalistika on pärast Eesti taasiseisvumist puhkenud õitsele. Kuna hea baasi lõid juba Mäll, Udam, Nurmekund ja Masing, siis hakkasid mitmed orientalistika erialad kiiresti arenema viimase 25 aasta jooksul – sealhulgas sinoloogia, indoloogia, egüptoloogia, assürioloogia, türkoloogia, hebraistika, arabistika jne.

Peale on kasvamas uus põlvkond noori ja andekaid teadlasi. Mitmed orientalistid on kaitsnud viimase 10 aasta jooksul doktoritöid, olgu siin nimetatud Märt Läänemets, Jaan Lahe, Peeter Espak, Elo Süld, Margus Ott, Alari Allik, Anu Põldsam jt. Paljud on aga alles kirjutamas oma magistri- ja doktoritöid ning loodetavasti on mitmestki neist saamas silmapaistavad uurijad.

Tundub, et Eesti orientalistika traditsioon jätkub ja areneb. Kui võrrelda aastaid 1955/56, mil Tartus orientalistikakabinet alles rajati tänast seisu, siis on 60 aastaga toimunud peadpööritav areng. Peale on kasvanud kümneid orientaliste ja tekkinud mitmeid Aasia uurimiskeskusi, avaldatud sadu raamatuid ja tuhandeid teadusartikleid.

Eesti orientalistid Tartust arendavad ka rahvusvahelist koostööd oma valdkonna tippspetsialistidega üle terve maailma. Seda kinnitavad koostööprojektid, ühised publikatsioonid, aga ka konverentsid. Näiteks. 7.-9. aprillil 2016. a. toimub Tartu Ülikoolis suur rahvusvaheline Aasia uuringute-alane konverents, mille peakorraldajaks on TÜ orientalistikakeskus (Second Baltic Alliance for Asian Studies Conference). Konverentsile tulevad erinevate valdkondade orientalistid 19 maailma riigist.

 

1 Vt P. Nurmekunna kohta lähemalt O. Kurs, Pent Nurmekund - keeletark ja õpetaja. Eesti Keele Sihtasutus, Tartu 2014.
2 Vt lähemalt V. Sazonov, P. Espak, A. Johandi, Vana Lähis-Ida ajalugu 3500-2000 eKr. Kiilkirja tekkest kuni Uus-Sumeri riigi langemiseni. Tartu ülikooli kirjastus, Tartu 2015, 13-14.
3 vt nt P. Espak, V. Sazonov. Orientalistikast Tartus ja Eestis üldisemalt. - Kirik ja Teoloogia, 26.juuli 2013, http://kjt.ee/2013/07/orientalistikast-tartus-ja-eestis-uldisemalt-2/#_ftn7 4Espak, Sazonov 2013.
5Konfutsius. Vesteid ja vestlusi. Keskmine tavaline. Suur õpetus. Tartu: Lux Orientis, 2009; Šantideva, Bodhitšarjavatara. Tartu: Lux Orientis, 2008; L. Mäll, Teemantsuutra. Südasuutra. Ühetähesuutra. Kommenteeritud tõlge sanskriti ja klassikalisest tiibeti keelest. Tartu: Lux Orientis, 2005; Dhammapada: Buddha mõttesalmide jada. Paali keelest tõlkinud ning saatesõna ja seletused kirjutanud Linnart Mäll. Tartu: Tartu Ülikooli orientalistikakeskus, 2005; Bhagavadgītā. Kommenteeritud tõlge sanskriti keelest. Tallinn: Perioodika, 1980; Lao-zi, Daodejing. Kommenteeritud tõlge klassikalisest hiina keelest. Tallinn: Perioodika, 1979.
6 Vt nt T. Kulmar, Hiina keisririigi valitsemise võimalikust eripärast Sui dünastia ajal (581–618 pKr) – Mäetagused 47, 2011, 125–134; T. Kulmar, Orientalistika õppimine ja uurimine Eestis, I – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 1 (2006), 9–27; T. Kulmar, Vana-Hiina Qini keisririigi valitsemissüsteemi olemusest“ – Mäetagused 35, 2007, 141–154; T. Kulmar, Orientalistika. Eesti orientalistika ajalugu. – Eesti Entsüklopeedia 11, 533–534.
7 U. Masing, Some remarks on the mythology of the people of Catal Hüyük. – Acta et commentationes Universitatis Tartuensis 392: Oriental Studies 3, Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 392, Töid orientalistika alalt 3, Tartu, 1976, 75–92.
8 Sazonov, Espak, Johandi 2015, 32-33.
9 Vt H. Udam, Teekond läbi Türgi tsivilisatsiooni ajaloo. Tartu: Johannes Esto Ühing, 2011.
10 vt lähemalt Sergei Stadnikovi kohta T. Kulmar, M. Läänemets, P. Espak, V. Sazonov. In memoriam: Sergei Stadnikov (20. juuli 1956 Pärnu – 26. juuni 2015 Tallinn). Idakiri: Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat 2015, 2016, 175−177.
11 vt rohkem https://balticasianstudies.wordpress.com/

Toimetaja: Sven Paulus, Tartu ülikool



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: