Akadeemikute valimised 2020: kes on Arne Sellin ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tartu ülikooli ökofüsioloogia professor Arne Sellin.
Tartu ülikooli ökofüsioloogia professor Arne Sellin. Autor/allikas: Erakogu.

Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikukandidaadiks metsanduse valdkonnas esitati sel aastal Tartu Ülikooli ökofüsioloogia professor Arne Sellin. ERR Novaator teeb Sellini tegevusest lühiülevaate.

Akadeemikukandidaat Arne Sellin (63) on Tartu Ülikooli ökofüsioloogia professor, kelle teadustöö keskmes on puittaimede kohanemine keskkonnatingimuste muutuste ja varieeruvuse mõjul. Samuti uurib ta nende veevahetuse regulatsiooni ja puulehtede eluea sõltuvust nende veekasutusest. 

Kõige hiljutisema projekti raames üritab Sellin välja selgitada, kuidas kohanevad metsaökosüsteemid suureneva õhuniiskuse ja sellega kaasnevate ökosüsteemidega.

Arne Sellini käe all on saanud magistrikraadi kümme ja doktorikraadi kaheksa õppurit. Arne Sellinit võib näha sageli ka doktoritööde kaitsmiskomisjonides, kui väitekiri puudutab keskkonnatehnoloogiat, botaanikat, põllumajandust või loodusteadusi laiemalt.

Professor kuulub rahvusvahelisse juureuurijate seltsi ja on Eesti looduseuurijate seltsi tegevliige. Aastal 2016 pälvis ta Eesti Vabariigi teaduspreemia põllumajandusteaduste alal ja 1994. aastal anti Sellinile teaduspreemia geo- ja bioteaduste valdkonnas.


Mida peate oma senise elu ja karjääri kõige nauditavamateks hetkedeks ning kui palju võivad ühtida need põhjustega, mille pärast teid akadeemikukandidaadiks esitati?

Olen teaduses olnud 1981. aastast alates, kui ülikooli lõpetamise järel asusin tööle Voore Metsaökoloogiajaamas. Sellest ajast saadik on kogu minu teadustöö olnud seotud puude ja metsade uurimisega. Selle pika aja jooksul on olnud palju nauditavaid hetki, ei oska nende hulgast üht ja erilist esile tõsta. Kõige nauditavamad on olnud ikkagi need hetked, kui oled välitöödel, metsas, lehed sahisevad vaikselt tuules, ilm on ilus, pühendunud kolleegid toeks, kõik aparaadid töötavad, katse laabub … Suurt rõõmu valmistavad muidugi hetked, kui su õpilased on jõudnud oma arengus teatud saavutusteni.

Seda kogetut vaevalt küll saab seostada minu akadeemikukandidaadiks esitamisega. Pigem seda, et olen kogu elu panustanud Eesti metsateadusesse ning teinud oma tööd kiindumuse ja pühendumusega. Metsa peab armastama (viibin üsna palju metsas ka väljaspool tööaega), mitte iseennast metsadiskussiooni valguses. Teadlane peaks minu arvates olema erapooletu vaatleja, arbiter, kes ei seo ennast mingite ühiskondlike liikumistega ning kes toetub oma valikutes ja otsustes vaid teaduslikele faktidele.

Mida peate te oma valdkonnas peamisteks väljakutseteks Eestis ja maailmas tervikuna?

Laias plaanis on need väljakutsed samad – kliimamuutustest ja inimtegevusest tingitud surve metsadele, looduslike elupaikade ja liigilise mitmekesisuse kahanemine, looduslike ressursside ammendumine, alternatiivsetele energiaallikatele ülemineku vaevaline tee.

Samas on maakera eri paigus probleemid suuresti erinevad, kasvõi juba kliimatrendide regionaalsetest eripäradest tulenevalt. Globaalselt on suurimad valukohad ikkagi seal, kus ka mastaabid suuremad, näiteks vihmametsade raiumine/põletamine Amazonase jõgikonnas või Kagu-Aasias, suured põlengud Siberi taigas jne.

Eesti suurimaks probleemiks pean ma seda, et ei suudeta näha tervikpilti, iga huvigrupp näeb probleeme kitsalt oma "mätta otsast" ja keeldub kangekaelselt silmaklappe peast võtmast (st lähtub vaid oma huvidest). Veel paarkümmend aastat tagasi kehtis loosung et "puude taga tuleb näha metsa".

Nüüdseks oleme ühiskonna arengus jõudnud niikaugele, et see mõte ei vaja enam selgitamist või propageerimist. Kuid praegu näen ma vajadust püstitada uus loosung "tuleb näha ka metsa taha, metsast kaugemale". Mets ja metsandus ei lõpe seal, kus on puistu piir. Me ei tohi alahinnata metsanduse sotsiaalmajanduslikku mõju kogu Eestile, eriti maapiirkondade arengule.

Eelnevaga seonduvaks probleemiks on ka see, et meedias liigub palju kallutatud või lausa väärinformatsiooni. Metsanduse ja keskkonna teemadel üritavad sõna võtta inimesed, kel puudub minimaalseimgi loodusteaduslik baasharidus, omamata seejuures selget arusaamist ökosüsteemide funktsioneerimisest.

Tegelikult on probleem hoopis laiem. Selle kohta on tabavalt öelnud Lauri Kivil "Eesti ühiskonnas on sügavalt juurdumas probleem, kus metsas toimuva üle on õigus otsustada justkui kõigil". Metsadiskussioonis kiputakse metsadele ja metsandusele vaatama liigselt linnainimese vaatevinklist.

MIllisena näete te akadeemikute rolli 21. sajandi ühiskonnas ja kui palju peaks neid argielus näha olema?

Sellele küsimusele on keeruline vastata. Selleks et seda hinnata, tuleb esmalt ikka sisse elada ja õppida tundma kuidas Teaduste Akadeemia kui institutsioon üldse toimib. Aga eks akadeemikute roll saab lähtuda Eesti TA põhikirjast: "… ülesanne on arendada ja esindada Eesti teadust, aidata kaasa teadustulemuste rakendamisele Eesti huvides ning väärtustada teadust, teaduslikku mõtteviisi ja kultuuri Eestis."

Akadeemia ja akadeemikud võiksid argielus paremini nähtavad olla, kuid globaalsed trendid pigem töötavad selle vastu - kahjuks pole tõejärgses ühiskonnas teadlaste sõnal enam sellist kaalu mis möödanikus. Akadeemikud on valdavalt oma igapäevast tööd tegevad teadlased ja õppejõud.

Kui see akadeemik juhib ülikoolis õppetooli või instituuti, koordineerib samal ajal mitut teadusprojekti (ja milline bürokraatia sellega kaasas käib!), käsil on tihega graafikuga loengukursus, juhendamisel mitu tudengit, pooleli mitu teadusartiklit, osalemine konverentsidel, lisaks veel terve rida ühiskondlikke kohustusi, siis saab mõistetavaks, miks nad argielus nii väga pildile ei jõua.

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kui palju see teie elus muudaks?

Loodan selles leida võimalusi suurendada metsateaduse rolli Eesti ühiskonnas läbi Teaduste Akadeemia. Arendades metsateadust, saame liikuda teaduspõhise ja jätkusuutliku metsanduse suunas ning seeläbi panustada laiemalt ka kogu ühiskonna arengusse. Teaduspõhise metsanduse korraldamine on võimalik vaid siis, kui me tunneme hästi protsesse, mis toimuvad nii puudes kui ökosüsteemi tasemel. Isiklikus elus tooks see kaasa täiendavaid kohustusi.


Akadeemikuid otsitakse sel korral kolmes valdkonnas: matemaatika ja matemaatiline statistika, metsandus ning teatrikunst. Igas valdkonnas saab akadeemikuks üks inimene. Akadeemikud valitakse välja 2. detsembril toimuval Eesti Teaduste Akadeemia üldkogul.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: