Arvamusfestivali teisel päeval arutasid erakondade esindajad teadusleppe ja targa ühiskonna üle laiemalt. Kaasa rääkisid Jaak Valge (EKRE), Tõnis Lukas (Isamaa), Katri Raik (SDE), Maris Lauri (Reformierakond), Mailis Reps (Keskerakond) ja Ruth Oltjer (ettevõtja ja teadusleppe algatajaid).

Tõnis Lukas andis mõista, et kuigi teadusleppe sõlmimine võis mõnele tunduda ebaeetiline, siis vägisi allkirju ei võetud ning kõige tähtsam on see, et lõpuks allkirjad kokku saadi ja seega on teaduse rahastamine valitsuse jaoks prioriteet.

Moderaator Els Heinsalu uuris, et alates 2000. aastatest on olnud mitu sellist riigi strateegiat, kus on kirjas, et teadusele läheb 1% SKPst. Riigikogu on need strateegiad omalt poolt küll kinnitanud ja vastu võtnud, kuid miks on 1% siiani alati kaugeks jäänud?

Siinkohal vastasid vestlejad, et kaugeks jäämine võib olla tingitud valikutest ja prioriteetidest - ühel hetkel tulid esile tulisemad ja valusamad teemad, mis lisakulutusi nõudsid.

Ruth Oltjer leidis, et otsus jätta teaduse rahastus stabiilselt 0,7% juurde jätab noortele tunde, et me ei liigu kuhugi ning see number ongi meie lagi. Rõhutas, et rahastus võiks ikkagi tõusvas joones 1% poole püüelda.

Jaak Valge täiendas omalt poolt, et tegelikult tuleb ju ettevõtluse rahakotist teadusele lisa, seega on võimalik, et 1% tulebki juba täis.

Teemasse läks sügavamalt sisse Mailis Reps, kes kirjeldas arutelu, mis toimus pärast allkirjastamist ning kus lepiti riiklikul tasandil kokku, mida arvestatakse teaduskuludesse ja mida mitte. Vaadati ka üle, kuidas saab olema proportsionaalselt teadustegevuse- ja arendustegevuse osakaal rahastuses.

Reps oli optimistlik, et midagi pole veel lõplikult otsustatud ega katki. Lisas, et talle meeldib, kuidas esimest korda ütlevad teadlased oma arvamust otse välja ja arutavad koos ühiskonnaga.

Arutelu alla tuli lihtne matemaatika 1+2=3 ehk teadusrahastuse moodustab riigipoolne 1% ja erasektorist tulenev 2%. Selle arvutuse kohta tuli kommentaar, et erinevate riikide näitel on teada, et 2% tuleb siis, kui 1% juba tulnud on.

Katri Raik, kes tuletas kõhedustundega meelde, et kuigi oleme hüpanud ühelt kolmele, siis ei tule kokku ka seda ühte, viskas õhku järgmise teema, milleks oli kokkuhoidmine ja millegi arvelt võtmine. Aga mille?

Siin tundis Mailis Reps, et minnakse aruteluga rappa. "Meil ei ole küsimus, mille arvelt. Kokkuleppe sisu ei ole, kas raha on puudu või üle, vaid see, kas kõik peavad seda ühiskonnas kohustuseks. Debati sisu on täna see, kas suudame hoida leppe sisu."

Praegust olukorda kirjeldasid omalt poolt nii erakondade esindajad kui ka Teadusalale kogunenud publik. Mitmelt poolt kõlas mõtteid, et doktorikraadiga lõpetanu ei saa täna väärilist palka. Kui tahame, et meie noored õpiksid Eestis ja ei pageks paremate tingimuste poole, peame doktorante rohkem toetama.

Publikust käidi välja sama mure ka eesti haridustegelaste kohta üldiselt - sellise olukorra lõppedes kaovad meie koolidest ära õpetajad, kes oleksid võimelised maailmatasemel õpetama.

Jaak Valge sõnul on praegu mõtlemiskoht see, kuidas teha nii, et eesti ühiskonnal oleks huvi tellida teadust - nii reaal- kui ka humanitaarteadust.
Milline võiks olla tark eesti ühiskond.

"Eesti ei ole enam odava tööjõuga maa," arvas Rutt, "me vajame seda teadlast endale ettevõttesse, tahame tema mobiilsust. Meie oma riiki on vaja teha jõukamaks, me ei saa jagada vaesust - ikka rikkust on vaja jagada."

Ettepanekuid ja nägemusi oli mitmeid. Leiti, et teadlasi ei tohi kindlasti vähendada ning vastupidiselt peab neid toetama ning soodustama ka nende sektoritevahelist liikumist, et teadmised jõuaksid nii ettevõtlusesse kui ka riigijuhtimisse. Samuti tuleb soodustada välismaalt tulevate doktorite siiajäämist, et "aju Eestis hoida," nagu Reps ütles.

Katri Raik defineeris targa ühiskonna mõistet: "See on ühiskond, kus on võimalikult palju haritud inimesi. Meil on täna palju kõrgharitud isikuid. Meie suund võiks olla see, et liigume oma ülikoolidega veelgi kõrgematele tasemetele." Samuti peame ühiskonnana üldiselt õppima targemini ning oma teadmiste taset tõstma.