Põhjuseid võib olla mitmeid põhjuseid. Neist üks taandub rahale. "Suurte töörühmade alalhoidmine on kulukas ja nende uurimistoetused on suuremad. Väiksematel kollektiividel on vähem kaotada ja rohkem võita ehk nad saavad võtta suuremaid riske," spekuleeris töö juhtivautor James Evans, Chicago Ülikooli, arvutusliku sotsiaalteaduse külalisprofessor ERR Novaatorile antud intervjuus. Selle üks ehedamaid näiteid on gravitatsioonilainete registreerimiseks ehitatud eksperiment LIGO.

Eksperimendi loomisse ja kavandamisse märkimisväärselt panustanud teadlased pälvisid 2017. aastal Nobeli preemia. "Insenertehniliselt oli see 21. sajandi meistriteos, kuid sellega pandi proovile sada aastat vana hüpoteesi, mille ümberlükkamine polnud aga tegelikult üldse laual. Iga kõrvalkalle Einsteini teooriast oleks taandatud vähemalt esialgu eksperimendi kalibreerimisvigadele," märkis Evans.

Eksperimendi läbikukkumisel oleks olnud maksumaksjatele järgmise 1,1 miljardit dollarit maksnud masina ehitamise õigustamine raske kui mitte paar järgmist aastat võimatu.

Evansi hinnangul on rahastuse nimel üha suurematesse kollektiividesse koondumine on ühelt poolt mõistetav. Füüsikas vallas lähebki nähtamatu maailma nähtavaks muutmiseks tarvis üha kallimaid ja suuremaid masinaid. Psühholoogia vallas saab suuremate katserühmade uurimisega usaldusväärsemaid tulemus.

Sotsiaalteadlane pelgas aga, et suuremate projektide arvelt rahastuseta jäävate väikeste töörühmade kadumisega panevad riiklikud teadusagentuurid endale pikemas vaates sõna otseses mõttes jala taha. Evolutsioon võib mõnda aega jätkuda, kuid revolutsioonilootus sumbub.

Lingfei Wu, Dashun Wangi ja James Evansi järeldused põhinevad viisil, kuidas teadlased üksteise töödele viitavad. Lihtsaim näide häiriva mõjuga ja uudsest ideest on 1915. aastal Albert Einsteini avaldatud üldrelatiivteooriale pühendatud töö. Kui Einstein viitas hoolikalt kõigile varasemat maailmapilti kirjeldavatele uurimustele, siis Einsteini uurimusele viitavad autorid ei maininud neid peaegu üldse. Vähem läbimurdelise töö korral eelistatakse ära mainida seevastu ka suurem osa eelloost.

Kuigi nüüdisaegne teadusmaastik soosib pigem suuri töörühmi, selgus üllatavalt, et "häirivuse indeks" oli suurem just väiksematel kollektiividel. Sama indeksi alusel teadustöid reastades paigutus tipmise kahe protsendi sekka enamik Nobeli preemia toonud uurimustest. Sama sai öelda tööde kohta, mida pidasid kõige häirivamateks erialaeksperdid. Samad mustrid pidasid paika patentide ja tarkvaralahenduste puhul.

"Ülitiheda konkurentsi ja piiratud ressursside korral hakkab innovatsioon pidurduma. Kui nii "Transformerid 1" kui ka "Transformerid 2" on õnnestunud, siis võib-olla ahvatlevam valida teema või jääda lähenemisviisi juurde, mis on ennast juba õigustanud, pole erilist põhjust katsuda õnne "Rentsimiljonäriga"," tõi James Evans paralleeli. Eilsetele edulugudele toetudes võimaldavad võtta suured töörühmad eilsest turust kiiremini viimast ja noppida selle viimseid vilju. Mida aeg edasi, seda kulukamaks see muutub.

Suurtes töörühmades on ka konsensuse saavutamine raskem. Vaid eilsete, mitte "uute hullude" ideede arendamisega on uurimisfookuse ja meetodite osas kokkuleppe saavutamine mõnevõrra lihtsam. Viimaks julgustab väikese töörühma asemel suurema kollektiivi valimist praegune teadlaskarjääri mudel. Uurimusele oma nime saamiseks ei pruugi olla vaja teha nii palju tööd. Viiteid järjest koguneb.

Evans tõi välja, et väiksemates töörühmadel töötamisel on ka mõningaid teisi ilmselgeid miinuseid. Väiksema suhtlusvõrgustikuga võib võtta silmapaistvate ideede märkamine rohkem aega. Samuti võivad viidata teised teadlasrühmad neile harvem juba lihtsalt seepärast, et nende töö pole oma uudsuse tõttu lihtsalt oluline.

"Suured töörühmad pole täielikult kurjast, kuid tuleviku huvides tuleb anda teadlastele rohkem võimalusi riskida ja teinekord ka läbi kukkuda. Muidu mõtleme kümne aasta pärast, miks ei ilmu meie argiellu järjepidevalt sama palju säravaid vidinaid kui praegu," lisas James Evans.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.