Ööpäevaringne kättesaadavus piirdus vanasti suure vastutusega erialadel töötajatega, kuid enam mitte. Sotsiaalsed ja töised ootused on märkamatult muutunud. Kirjade ja sõnumite saatjad eeldavad vastuvõtjalt näiliselt kannatamatut ja isegi tänulikku nende saadetise ootamist, millele järgneb viivitamatu vastus.

Kõva häälega seda ei nõuta. Vaistlikult aimatakse, et taoline areng pole ohutu. Mõnes riigis ongi juba tööpäeva järel töiste sõnumite saatmine seadusega keelatud. Pidev ühendus ohustavat elanikkonna heaolu ja nii kehalist kui ka vaimset tervist. Sestap levib ühenduses olemist nõudev kultuur vaikiva kokkuleppena. Nii saab halbade tagajärgede vastutuse kanda vastaja kontole.

Tehnoloogiliselt piisavalt arenenud ühiskonnas levib nomofoobia ehk nutiseadmeta olemise hirm. Õud hakkab süvenema pelgalt telefoni aku tühjenemisest, rääkimata akulaadija koju unustamisest. Mõnes uuringus on leitud, et taolises olukorras ollakse valmis akulaadija varastama, näiteks kolleegi tagant. Õigustusena tuuakse, et vargal on seda hetkel rohkem vaja. Mõne psühhiaatri kliendibaasis on teema sedavõrd tugevalt tõstatunud, et nad soovitavad kaaluda, kas taoline hälve normaalse inimese käitumises tuleks määratleda diagnoosina ja lisada vaimse tervise häirete ametlikku registrisse.

Telefonide arengut võib võrrelda autodega. Sõidukite lisandumisega muutusid need sedavõrd oluliseks, et uute linnaosade ehitamisel lahendati esmalt autode vajadused ja alles seejärel vaadati, kuhu inimesi paigutada. Inimesed on oma ajaruumis loonud telefonile kõike muud trumpava kiirtee. Võrreldes vähemate teedega on ummikud ja avariid kiirteedel kriitilisemad. Riskiaimdus põhjustabki hirme nagu nomofoobia.

Enamikul juhtudest langeb vastutuse koormus ironiseerimise saatel indiviidile. On ju valikud olnud tema teha. Nüüd, olles teel tagajärgede põllule vilju korjama, söögu nad neid omaette! Taoline hoiak on mõistetav. Suhteliselt noort nähtust on uuritud piisava põhjalikkusega liiga vähe. Enamik arvamusi kuuluvad nn rahvapsühholoogia valdkonda. Tärkav oht on tegeleda vale probleemiga, mille tulemus võib olla kahju suurendamine.

Kaks Kanada teadlast avaldasid artikli, milles pakuvad nomofoobia tekkemehhanismile alternatiivse seletuse. Süüdi polevat see, kui palju keegi telefoni kasutab, vaid olustik, milles seda kasutatakse.

Esimene oleks suuresti individuaalne valik. Olustiku kujunemisel on aga märgatav roll paljudel indiviididel. Näiteks pandeemiast tingitud isolatsiooni ajal suurenes nutitelefonide kasutus muu hulgas kaugtööks, kaupade tellimiseks, arsti konsultatsioonideks ja riigiga suhtlemiseks. Kasvu põhjustas ootamatu olustik, mitte individuaalselt otsustatud muutus käitumises. Eluolu muutusega suurenes telefoniteenuse väärtus.

Tasahilju sünnivad sõnades väljalausumata kokkulepped, milles kõigilt eeldatakse nutiseadmete tõhusamat kasutamist osana nii töistest kui ka sotsiaalsetest kohustustest. Isegi kui töövälist aega on asutud kaitsma liigse töise sisu eest, eeldab tööandja tööajal, et tööga seotud infovahetus kulgeks tõrgeteta, st aku peab olema laetud ja telefon asuma nägemisväljas.

Valikute tegijaks pole ju telefoni omanik. Selle kasutamise täiendava kohustuse sunnivad peale arvukad, nähtamatuks jäävad osalised. Neid on üpris hõlbus jätta märkamata, kui avalikkuse silmis püütakse nomofoobia tekkes teha süüdlaseks telefoni omanikku. Tegelikkuses püüab ta vastata teiste loodud ootustele, mille ühe tulemusena sünnibki oodatava karistuse hirm olla töökorras telefoni valves.

Sarnane väline diktaat ilmneb eraelus tänu ühismeediale. Siingi võib kujuneda petlikuks eeldus, et keegi ei käsi olla Facebookis. Kui keegi peabki sellest osa võtma, ei pea pidevalt postitusi kontrollima. Artikli kirjutanud teadlaste hinnangul on probleem keerukam, sest telefoni turundamisel rõhutakse sellele kui sotsiaalsete kontaktide haldamise vahendile. Lisaks rõhutatakse nutiseadmetele loomingulisuse ja eneseväljenduse tööriistana.

Lisaks kasvab seadme roll tervise eest hoolitsemise vahendina. Asudes telefoni neil eesmärkidel kasutama jääbki alles vähe aega olla vaba ja jätta nutiseade mõneks ajaks tühja akuga koju laua peale. Korraliku kodaniku telefoni aku on ju laetud ja ta ise katkematult ühenduses. Nomofoobia on kollektiivne käitumishälve.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".