"Lawrence püüdis mind vestlusesse kaasata, aga ma tõrjusin katse, nagu teda poleks olemas ja läksin ruumi teise nurka" – umbes nii selgitatakse Cambridge'i inglise keele sõnaraamatus mõtet, mis on peidetud sõnasse "snub". Mõte on kedagi solvata, keeldudes osutamast talle tähelepanu, nagu poleks tegemist kellegi olulisega. Võib veel öelda "ignoreerima" ja "mitte arvestama".

Sõnas peaks olema minimaalne häälikute kogum, mida eraldiseisvana esitades kasutatakse mõne praktilise tähenduse edastamiseks. Järelikult, kui ellu lisandub uusi olukordi, peab leiutama uue komplekti häälikuid ja püüdma selles teistega kokkuleppele jõuda.

Kuidas öelda näiteks olukorra kohta, milles kaks sõpra on suhtluskaugusel, kuid üks osapool muudab suhtlusnüanssides värvirikka stseeni ootamatult mustvalgeks ja unustab sõbra, kuna hakkab suhtlema telefoniga? Telefonis paistab leiduma midagi palju tähtsamat, kui mõnekümne sentimeetri kaugusel asuvas päris inimeses. Inimeses, keda just äsja peeti mingil põhjusel tähelepanu vääriliseks.

Võime ju püüda halbu olukordi samuti ignoreerida ja jätta vastava sõna loomata. Kardetavasti on kirjeldatud situatsioon suhtemaailmas siiski pealetükkiv ning lausa nõuab endale tähelepanu ja sobivat sõna. Inimeste käitumist ja infotehnoloogia suhestumise teaduslikke uurimusi koondavas teadusajakirjas Behaviour & Information Technology avaldati fenomeni kajastav artikkel, milles kasutatakse ingliskeelset uussõna "phubbing".

Fraas on süntees kahest tuttavast semantilise sisuga häälikukooslusest "phone" ja "snubbing". Uudne sõna "phubbing" kajastabki paljudele midagi tõenäolisemalt elus kogetut, milles kas tema ise on aktiivne pool ja keskendub kaaslast üksinduse vaakumisse jättes oma telefoni või siis on olnud ootamatult tõrjutu rollis.

Olgu täpsustatud, et "phubbing" ei ole artikli autorite omalooming. Äsjase vihjega kooskõlas on nähtus põhjustanud juba pikemat aega ebamugavaid episoode, millega jõudis teenida ka teadlaste tähelepanu. Nähtust on asutud uurima, mis viis vajaliku sõna loomiseni. Selle artikli autorite uuenduslik käsitlus lisab sõna algusesse "f"-tähe nagu sõna "friend" ja kõlab "fphubbing" ehk mitte suvalise inimese, vaid just sõbrale antava tähelepanu väljavahetamine telefoni vastu.

Teadlasi huvitas, millised indiviidi psüühikaga seotud tegurid võivad taolist käitumist soosida ja milliseid tagajärgi see osalistes põhjustab. Probleem pole seda ilmsemalt ajutine, arvestades, kui oluliseks telefonid on meie elus kujunenud. USA-s 2015. aastal tehtud uuringu põhjal pidas praktiliselt pool vastajaskonnast telefoni sedavõrd tähtsaks, et ei saavat ilma mobiilita elada.

Telefon ise ei ole kellelegi oluline, vaid teenused, mis need pakuvad. Telefoni abil suheldakse lähedaste ja võõrastega, isiklikel ja avaliku huviga seotud põhjustel jne. Järelikult oleks ekslik reageerida range režiimilise keelamise, ohjeldamise, põlguse või naeruvääristamisega. Telefon aitab suhtlusele kaasa ja samas nõuab suhtlemise vallas ohverdusi. Olukord on uus ja nõuab paremat mõistmist, mida selle uuringu korraldajad püüavadki teha.

Selgub, et sõpra unustavalt sukelduvad telefoni suurema tõenäosusega depressiivsusele kalduvad, sotsiaalselt ahistatud ja neurootilisema olemisega indiviidid. Seevastu koostöövalmidusega iseloomustatavate indiviidide puhul oli "fphubbingu" esinemise tõenäosus vastupidine. Viimaseid iseloomustatakse inimestena, kes väärtustavad häid suhteid, on üldiselt taktitundelised, helded, usaldavad, usaldusväärsed, abivalmid ja kompromissialtid.

Psühholoogias tuntud isiksusjoonte seas on õpikutõde, et madala koostöövalmidusega inimesed peavad isiklikke huve olulisemaks kui head läbisaamist kaaslastega. Sestap pole neile probleem asendada jooksev suhtlus telefonile keskendumisega.

Kahjuks on mõttelises telefoni kaasavas armastuse kolmnurgas kaks kannatajat. Mõlemad on inimesed. Kahju saab nii telefoni vaataja kui ka üksijäetu. Viimase kannatustest on tundepõhiselt lihtsam aru saada. Teadlased hoiatavad, et mõlema puhul satub ohtu inimestevahelise suhtlemise kvaliteet ja tähenduslikkus, mille tõttu langeb sõpruse väärtus ja suureneb isolatsioon. Ühe korra mõju on väike ja jätab mulje ohutusest. Paraku ei ole tegemist juhusega, vaid kasvava süsteemse nähtusega, uue käitumisnormiga, mis sünnitab kahjuliku nõiaringi.

Sageneb nomofoobia ehk telefonita olemise kartus, mille tõttu kontrollitakse seda regulaarselt. Suhetesse lisanduvad telefoniga seotud konfliktid ja sagenevad osutused, et teine osapool pöörab telefonile rohkem tähelepanu. Kedagi ei üllata enam vabatahtlik eneseisolatsioon, kui telefoni kasutatakse eemaldumiseks käimasolevast suhtlusest. Ohumärgiks on seegi, et telefoni kasutades muututakse rahulikumaks ehk seda kasutatakse stressi vähendamiseks ja tuju mõjutamiseks.

Ümberöelduna, stressiallikaks on telefonita ja mitte inimkontaktita olek. Seejuures tajutakse suhtlemise muutust pigem halvana. Telefoni keskendudes mõeldakse ennast vabandavalt, et natukene veel ja siis ma räägin sõbraga. Ainult et aeg kulub märkamatult ja sõbra jaoks on see hetk mitte ainult ebamugav, vaid suhet kahjustavalt pikk.

Mida teha? Oh, keda see huvitab! Mul on telefonis probleeme vähem.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".