Maailm on tulvil inimestest, kes on tundnud tühjust ja kaotatud parema elamise tunnet hetkest, kui sulgevad sotsiaalmeedia rakenduse. Mitte, et veel hetk tagasi poleks olnud hea olla.

Postituste, fotode ja videote kerimise ajal asuvad mõtted mujal märkamata lõputu kerimise varjus aja kulgu. See meenubki alles siis kui ekraan on välja lülitatud ja avastatakse, et ollakse üksi maailma ja ise endaga. Siis võibki tekkida ootamatu pahameele tunne. See on ebamugav tunne mida on raske seletada. Ometi seletada tahaks, kasvõi mõistmaks, kuidas seda vältida.

Lõuna-Korea ja USA teadlased otsustasid nähtust uurida. Tulemused avaldati pealkirja all, mille võiks tõlkida "Juurelge, ärge nutke taga: kahetseva nutitelefoni kasutamise mõistmine analüüsi abil rakenduse omaduste tasemel". Vaatluse all olid Facebooki, Instagrami, YouTube'i ja Lõuna-Koreas populaarse mobiilisõnumirakenduse KakaoTalki rakenduste omadused, kuna pärast kasutust kutsuvad just need kasutajate seas esile kahetsustundeid.

Uurijaid motiveeris soov eristada halba põhjustavad omadused, et neid kas reaktiivselt kasutaja poolel välja filtreerida või konstruktiivselt teenuse omaniku poolel vähendada. Enne uuringuga tutvumist on siinkohal sobilik sõlmida endaga kihlvedu: kas järsku need omadused ongi teenuse tulusa majandamise jaoks olulised?

Uuringu jaoks loodi kasutaja tegevusi registreeriv täiendav tarkvara. Selle abil koguti teavet, kui kaua, kui aktiivselt ja mida lehitsetakse, vaadatakse, loetakse või postitatakse. Ühtlasi uuriti, millised neist tegevustest põhjustasid kasutajates enim pärastisi kahetsustundeid. Valim polnud kuigi suur, 29 inimest vanuses 17–29, kelle tegemisi järgiti ühe nädala jooksul.

Jäägu nüüd igaühe sisetunde küsimuseks, kas ka temaga juhtub samamoodi. Nimelt kogeti 60 protsendil nimetatud keskkondades viibitud ajast midagi, mis põhjustas hilisemat kahetsust. Kusjuures 40 protsenti kõikidest taolistest kasutuse episoodidest olid tervikuna kahetsusväärsed. Ehk umbes pooltel juhtudel minnakse maailma, kus saadakse vähemalt natukene haiget.

Kõige suurema tõenäosusega kahetseti, et käidi vaatamas soovitatud linke. Kusjuures, mida kauem aega antud keskkonnas viibiti, seda suuremas mahus külastati soovitatud linke, ehk tehti midagi, mida olnuks olnud parem jätta tegemata.

"Alice imedemaal" lugudes sattus kangelanna aianurgas leidunud jäneseurgu. Lugejale oli see tore kogemus, sest pakkus palju põnevat, millest tänaseni on midagi rääkida. Paraku on "jäneseurgu kukkumise" fraasist kujunenud lõputu ängistuse labürindi laadne metafoor. Ka käesoleva uuringu korraldajad kasutavad seda tüüpilisema kahetsemist põhjustava käitumismustri kirjeldamiseks.

Uurijad leidsid, et hilisema kahetsemise esilekutsumise levinumaks põhjus on sotsiaalmeedia keskkonna liiga sage külastamine. Nende sõnastuses kukuvad taolised kasutajad "jäneseurgu", millest on raske välja pääseda. Põhjus on uue, erutava meedia nappus, sest lühikese aja jooksul lihtsalt lisandub vähe uut ja huvitavat. Samas selle asemel, et pidada pausi, "kaevatakse end sügavamale", minnes mööda soovitatud linke õnne otsima. Need, nagu tõdetud, põhjustavad suurima tõenäosusega hilisemaid kahetsusi.

Kahetsuse teoorias on eeldus, et ettevõetud tegevuse oodatav kasu pole piisav võrreldes alternatiivsetest tegevustest saadavaga, mida võinuks teha sama aega kasutades. Rohkem meelehead pakuks kasvõi koolitunnis loengu kuulamine, sõpradega suhtlemine ja isegi magamine. Need ei ole oletused. Kahetsemise juhtumid ise toovad esile, et kvaliteetsem elu kulgenuks just nendes olustikes võrreldes ettevõetud surfamisega sotsiaalmeedias.

Osaliselt on süü loomulikult kasutaja poolel. Tema ju valib, mida oma ajaga ette võtab. Tal pole aga sugugi kerge, sest omanikud on huvitatud teenuse kasutamise ajast, kuna see on likviidne, rahaks vahetatav ressurss. Rakendused luuakse sõltuvust kujundavatena ja see asjolu on viimasel ajal pälvinud kriitilist tähelepanu. Uue uuringu läbiviijad loodavadki, et nende avaldatud käitumismustrite teadvustamine võimaldab teenuste omanikel kasutajate huvidega paremini arvestada.

Seda tõdemust võib pidada iseseisvaks uuringu tulemuseks, milles vaatluse all on teadlased ise. Akadeemiline sinisilmsus kõneleb neutraalsusest ja erahuvide puudusest, mis aitab garanteerida leitud tulemuste objektiivsust. Teisalt demonstreerib see mõtlemise haarde piiratust, jättes aruteludest välja ülejäänud tegelikkuse.

Nimelt on teenuse omanikel sama teave olemas juba ammu. Neil on üksikasjalik ülevaade kõikidest kasutajatest, kuna selles peitubki nende tootev kapital. Viimase omadusi tunnevad ning juhivad nad sedavõrd hästi, et on suutnud enda juures hoida sadu miljoneid kasutajaid. Seda ilmsemalt teavad kõike sama ka lõppkasutajad - enamasti küll kahetsevate tunnete, mitte detailse analüüsi vormis. Sellest hoolimata korratakse ja kahetsetakse kõike üha uuesti.