Peame aju talitlustest oluliseks maailma vahetut tajumist ning antud hetkes liikumist ja muid bioloogilisi protsesse sõrmede liigutamisest südame löögisageduseni. Mõnikord meenub, et aju saab kasutada mõtlemiseks, kujutlustes maailmaga mängimiseks, unistamiseks jne. Harvemini tullakse mõttele, et selle mobiilse bioloogilise arvuti keskne ülesanne on ennustamine.

Inimese moodi maailma tajumine on väga kulukas ja sellise suure aju omamine on kallis. Kuuekümnendik keha kudede massist tarbib neljandiku hapnikust ja süsivesikutest. Järelikult peab aju puht ressursimajanduslikus mõttes olema hetke meelehea tabamisest või ebareaalse fantaseerimisest kasulikum.

Ülejäänud ajuga loomad elavad halastamatumat, näljasemat ja vägivaldsemat elu ning tajuvad meiega võrreldes vähem või teisi keskkonna signaale. Taolise suurema pildi puhul jääbki sõelale peamine ühisosa, milleks on ennustamine. Mitte kauge, vaid vahetu olustiku etteaimamine.

Võib ka mõelda nii, et kallist aju toidetakse kasulootuses. Kes on seni elus, on omadega plussis. Lisaks toidule varustatakse kogu elu pimeduses veetvat organit signaalidega välismaailmast, lootuses, et aju juhib järgmise tegevuse kõige pisemaid elemente parimal moel. Näiteks tõstes jalga just niipalju, kui on vaja sammuks ebatasasel pinnal, liigutades autojuhi pöida, käsi ja silmi mitte autos istumiseks, vaid järgmisel hetkel ellujäämiseks jne.

Väikesed lapsed teevad hulganisti vigu. Komistavad asjade otsa, panevad suhu maast leitud prügi, lausuvad toidu kohta valesid sõnu ega oska pidada autosid ohtlikuks jne. Aju ülesanne on seniste juhiste ja sisendiks olnud signaalide põhjal tehtud pisikeste vigade abil õppida paremini ennustama. Viimase aja teadusliku vaidluse alus on inimese vaba tahte olemasolu. Avastati, et ajus vormub tegutsemise otsus märgatavalt varem, kui me seda teadvustame ja peame enda vabaks valikuks.

Jäägu see vaidlus elama oma elu. Öeldu oligi vaid sissejuhatuseks näiliselt lihtsale probleemile. Enne võiks aga veel mõelda, et see, mida näeme sujuva filmiliku kogemusena, luuakse aju poolt jooksvalt uuesti saadud sisendi põhjal ja tehas pidevalt ennustusi. Neis tekivad aeg-ajalt vead, kas väsimusest, alkoholist või mustkunstniku abil. Mõned isegi arvavad, et tegemist on tõrkega simulatsiooniprogrammis. Suuremad vead lõppevad surmaga, mistõttu seda aju enam ei toideta.

Oskame inimeste käitumist sedavõrd tulemuslikult ette näha, et omavahelises suhtlemises pole elu ohus. Loome peas skeeme, kuidas masinad töötavad, et olla enam-vähem kindel, mis järgneb nupu vajutamisele vmt. Ohtlikumate masinate puhul ei lubatagi igaühel nuppe vajutada, aga see ei muuda masinat ettearvamatuks. Ettearvamatu on naiivse inimese ja ohtliku masina kombinatsioon.

Näiteks hukkub USA-s aastas eksliku päästikuvajutuse tulemusel umbes 500 inimest. Oma vanema hukanud relva kasutaja on sageli väike laps. Eelmisel aastal põhjustas lapse lastud relv 154 surmajuhtumit ja 242 vigastust. Võib öelda, et lapse aju ei teadnud, mida teeb, ja ohvri aju ei osanud õnnetust ette näha. Ohu vähendamiseks korraldatakse kampaaniaid ja luuakse seaduseid.

Inimene valmistab tehisintellektiga masinaid, millelt ootabki ta mitmes mõttes endast paremat mõtlemist. Puudub arusaam, kas masinad mõtlevad või leiavad lahenduse uudsel moel, mille mõistmiseks kasutame inimestena ekslikult sõna "mõtlemine". Igatahes ootab ees probleem, kui kardetavalt meie kallis aju ei oska ennustada, mida iseseisvalt "mõtlev" masin järgmiseks teeb.

Vormiliselt lihtsa, kuid kaugeleulatuvate tagajärgedega näiteks olgu küsimus, kas isejuhtiv auto peab olema teistsuguse välimusega kui inimese juhitav sõiduk. Ühendkuningriigis korraldatud küsitluses pidas 87 protsenti tavakodanikest eristamist vajalikuks. Liiklusekspertide seas pidas seda oluliseks ainult 44 protsenti vastajatest.

Pikemat aega on arutatud, kas inimene peab teadma, kui ta suhtleb robotiga. Sellises sõnastuses on lihtne mõelda inimese petmise kategooriates ja kalduda pooldama filmi "Blade Runner" stsenaariumi, milles ajas inimpolitsei taga ja tappis inimesega äravahetamiseni sarnaseid androide.

Robotautot ei looda petmiseks. See oleks transpordivahend nagu iga teine, miinus roolis inimene. Pole teada, kas ekspertide avalikust arvamusest eristuva suhtumise taga on nende aju paremale informeeritusele rajanev ettenägelikkus.

Võimaliku probleemina tuuakse, et kui robotauto õpib, kuidas tegutseda inimeste seas ohutumalt, siis inimesed muudavad sellist autot nähes käitumist ja õpetavad robotit inimestesse valesti suhtuma. Ennustamisega tegeleb ka ju roboti aju. Lisaks pole välistatud stsenaariumid, milles mõlemad pooled seisavad ja ootavad teadmatuses, mida teine järgmiseks teeb, et seejärel hoogsalt kokku põrgata, kraavi sõita või uuesti jõllitades seisma jääda.

Samuti peab arvestama, et uue põlvkonna autode käitumise inforuum erineb inimestele teadaolevast, sest nad saavad sisendinfot teistest autodest, nende sõidu eesmärkidest, seisundist ja muudest prioriteetidest jne. Juhul kui meie ei oska roboteid mõista, ei lubata meid rooli. Sestap on sinu ajul lihtne ülesanne ennustada – kas robotauto peab olema teistsuguse välimusega?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".