Pitsa leiutati Itaalias, aga seda süüakse kõikjal maailmas. Kui Covidi-pandeemia nuhtles valusalt toitlustusettevõtjaid, pääsesid pitsa valmistajad puhta nahaga. Pitsatööstuse hinnangul kasvab saiataigna, tomati ja juustuga ahjus küpsetatud toidu äri alanud dekaadi esimesel viiel aastal keskmiselt kümme protsenti aastas.

Ühendkuningriigis on pitsasöögikoht 13 500 elaniku kohta, Indias ja Hiinas on vastavad näitaja 353 000–370 000, andes lootust tööstuse kasvule. Näiteks USA-s sööb päevas pitsat iga kaheksas elanik. Aastaks 2023 peaks üleilmse pitsatööstuse käive ulatuma 233 miljardi dollarini.

Ilusale pildile lisavad mureraami põllumehed. Maailma kõige tõhusamad farmerid töötavad USA-s, kus üks põllumees toidab aastas 166 inimest. Tema toodetud toiduaineid süüakse kõikjal maailmas. Aastaks 2050 tehtud rahvastiku kasvu arvestades peaks põllumajanduse tootlikkus kasvama 70 prtosenti. Olgu kõrvutuseks toodud USA põllumeeste viljakasvatuse tõhususe kasvunäitaja tonnides pinnaühiku kohta, mis on alates 1950. aastatest kasvanud 3,6 korda.

Suur osa kasvupotentsiaalist on seega juba ammendatud. Veerand USA põllupidajatest on nn alustajad, kelle töökogemus jääb alla kümne aasta, kuid nende keskmine vanus on 46 aastat. USA põllumehe keskmine vanus on 55 aastat. Tööd tehakse 18 tundi päevas. Pole ime, miks selle ameti juurde tuleb vähe huvilisi. USA tööjõustatistika hinnangul kasvab alanud kümnendil põllutööliste arv protsendi võrra, mis on madalam kõikide teiste ametite keskmisest näitajast.

Mida teha? Vihjeks võiks olla küsimus, mida söövad allegoorilise patsiga IT-poisid? Vastus oli juba kirjeldatud. Probleem on ilmne ja peaks motiveerima tootearendajaid kõikjal maailmas. Meie ajaarvamise algusest pärit Aulus Persius Flaccus teadis öelda, et kunstimeistri ja talendi äratab tühi kõht. Põllumajandust teenindav innovatsioon pole kaelamurdev ja rajaneb suuresti programmeerimisele. Vajalik raudvara on suuremas osas olemas.

Need on traktorid, GPS-seadmed ja droonid. Enam kui pooltes USA farmides töötavad sealse tootja John Deere'i valmistatud põllutöömasinad. Firma tutvustas hiljuti uut traktorit, mis künnab ja külvab iseseisvalt, inimest tülitamata. Põllumees võib masina tööd juhtida telefoniekraanilt ning tegeleda ise millegi muu vajaliku ja inimvõimetele sobivamaga. Traktor on uus ja saabub müüki alanud aastal. Isejuhitavuse jaoks ei pea omama aga kõige uuemat mudelit. Firma pakub vanade mudelite automatiseerimiseks innovaatilist lisavarustust.

Samad ideed levivad teistegi põllutöömasinate valmistajate peades. Erinevalt liiklusesse lubatavate autode isejuhitavusele rakendatavatest karmidest nõuetest, on põllul toimetava masina automatiseerimise normatiivide mägi märgatavalt madalam. Teatud mõttes on põllumajandus muust maailmast isegi ees, sest sektoris toimetatakse väiksema kära saatel. Seal toimuvat ei reklaamita suurele avalikkusele, vaid raske tööga hõivatud tegelastele.

Samas on vajadus innovaatiliste lahendust järele suur. Teedel sõitvate autodega võrreldes on traktori iseseisvuse saavutamine mõnes osas keerulisem. Ebatasasel maastikul liigutakse sentimeetri täpsusega ja teostatakse mitmesuguseid manipulatsioone erinevate materjalidega, alates mullast ja seemnetest kuni taimede ja väetiseni.

Lisaks on põllutöö tundlik keskkonnatingimuste suhtes, olgu selleks temperatuur, aastaajal sobivaimad päevad, mil on võimalus külvata või korjata seda sõltuvalt saagi seisundist sõltuvalt. Need on ajahetked, kui põllumees peaks olema mitmes kohas korraga ja tegelema mitme ülesandega. Appi tulevad põldu valvavad ning selle seisukorda analüüsivad sensorid ja droonid, avardades innovatsioonile orienteeritud ettevõtjate võimalusi veelgi.

Lõpuks kohtutakse uue probleemiga. Selleks on küsimus andmete ja tehnoloogia omanikust. John Deere'i traktorite ümber keeb juba aastaid konflikt teemal, kes tohib neid remontida ja täiustada. Firmasse koguneb farmeri töö ajal andmeid ja sealt võidakse traktor peatada, kui avastatakse, et selle kallal on tehtud muudatusi. Lahvatamas on uus intellektuaalomandi konflikt küsimuses, kellele kuuluvad farmeri tööst tekkivad ja tema põldu kirjeldavad andmed, mida traktori valmistaja kasutab.

Teisalt, kui oled ostnud pool miljonit dollarit maksva traktori, kellele kuulub seda juhtiv tarkvara? Taoliste probleemide džunglis kasvab uus häkkerite generatsioon. Põllumajandushäkkerid püüavad suunata osa väärtuspakkumise rahast oma taskusse, kasutades ära uute põllutööseadmete tootjate ja farmerite vahelisi pingeid.

Viimased tunnevad, et on kaotamas osa oma töö viljast koos vabadusega. Tootjad väidavad arvutimaailmast õpitut kasutades, et seadmete sees olev tarkvara on vaid renditav teenus jne. Meie peame natukene rohkem muretsema põllumajanduse tuleviku pärast ja mõtlema, kuidas maitseks mikroorganismidest ja ritsikatest valmistatud pitsa.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".