"Mõttetus on mõtte eeltingimus. Kui inimesel oleks kindel otstarve, milles pole mingit kahtlust ega kõhklust, siis poleks ta teadvusel olend vaid nagu hammasratas masinavärgis," sõnas Margus Ott. Ehkki sellist mõttetuse-taju, kus kõik tundub mõttetu, võib olla raske taluda, tähendab see tema hinnangul, et inimesel pole üht kindlat, etteantud mõtet. Samas on see eeldus, et inimene saaks vahetada sihti, eesmärke ja mõtteid. 

Oti peamine nõuanne taolises mõttetuse olukorras on mitte kiirustada. "Viivita. Oota. Ära torma viinapoodi, mängupõrgusse ega mata end töhe või askeldamisse. Kui niimoodi mõnda aega viibida, siis hakkavad uued mõtted ennast ise liigutama ning kerkivad esile," selgitas ta. 

Kui uus mõte on alles idu või kutsikas, kes on habras ja tundlik, võib ta kergesti mattuda vanade mõtete lärmi alla. Ometi tuleb talle Oti sõnul anda võimalus ning lasta mõttel võrsuda ja kosuda.

Teisalt pole keegi meist maailmas üksi ning kõigile läheb korda see, kuidas teised meie tegudele ja sõnadele reageerivad. Näiteks võib olla väga frustreeriv, kui teete ning ütlete enda meelest häid ja olulisi asju, kuid see ei huvita kedagi. 

Oti sõnul tuleb olla kannatlik, sest kunagi ei saa päris kindel olla, millist mõju võib meie käitumine kellelegi avaldada tulevikus. "Kosmose teed on äraarvamatud. Mõni lausutud hea sõna või väike heategu võib avaldada mõju alles hulga aja pärast ning hoopis teises kohas. Teiste jaoks võib olla oluline mõni asi, mis sulle endale on vähetähtis ning millele sa ise tähelepanu pöörata ei oska. Kurjad sõnad ja teod aga hajuvad," selgitas ta. 

Filosoofi sõnul ei saa me kunagi päris kindlad olla, et teeme just õiget asja või, et tehtust ja öeldust on kasu. Parim orientiir on meie sisekõne. "Vahel eksime meie. Vahel eksib maailm. Tee paus, ole aus, kuula nii oma südametunnistust, aga ka teiste koputusi oma südamele," soovitas Ott. 

Tuleb õppida teisiti mõtlema

Jüri Lippingu sõnul sõltub vastus küsimusele sellest, millist sorti filosoofi käest seda küsida. "Pole olemas ühte filosoofiat, mis teeks kõigist nõnda sildistatud isikutest mingi standardprotseduuriga EMO töötajad. Filosoofiline olukord on kirju kui lapitekk ning süngeid mõtlejaid ja muid tegelasi askeldab seal seinast seina," selgitas ta.

Kõige hea ja halva vahel võib tema sõnul kohata nii isehakanud posijaid, diplomeeritud veidrikke, sümpaatseid autodidakte, raamatutarkusega eluvõhikuid, ideoloogilisi liinitöölisi, akadeemilisi aristokraate, eremiite, visionääre, gurusid, sooja õhu puhujaid kui ka omadega rappa jooksnuid. 

Neist igaühel on tema sõnul asjadest oma arusaam ja arvamus ning oma teadmine ja tõde. Seega vastaks iga filosoof täpselt seda, mida ta oma piiratuse pinnalt suudab vastata ning mida ta oma isiksusetüübi, eksistentsiaalse hoiaku ja maailmavaate põhjal on võimeline ütlema. Olgu selleks siis "tee voodi ära", "loe Platonit", "hangi enesele hobi", "ole optimistlikum", "elu on absurdne ja siis sa sured", "tähendus on sinu teha" või "ja-jaa".

Teiseks aga peab küsija Lippingu sõnul alati arvestama sellega, et talle antakse ennekõike kuulda seda, mida tema küsimus ise väärt on. "Loid, lohvakas või laisk küsimus saab paratamatult ka lihtsakoelise või labase vastuse, à la "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka tähendus, tunnustus ja teadusrahastu". Kui tal selleks muidugi kõrva jätkub, sest vastused veiklevad ju õhus, nagu ütleks Laulik," lisas filosoof. 

Sestap soovitab Lipping käia kinos, teatris, raamatukogus, metsaradadel, näitustel ja unemaastikel -- seal, kus midagi sünnib. Nõnda õpib inimene teisiti nägema, kuulma, haistma ja mõtlema. "Et saada sõõm värsket õhku, tibake välist elurõõmu, selleks pole filosoofiat vaja, vastupidi. Teisalt aga, eks seegi vastus siin sai filosoofiline nii, et mine võta kinni!" mõtiskles ta. 

Väljaspoolsus on illusioon 

Henrik Sova sõnul vastab tõele, et midagi ülal- või allpool inimese elu tõepoolest pole. Samas ei muuda see tõdemus inimese elu mõttetuks. "Ikka vastupidi – mida ahtamaks muutub transtsendents, seda tähendusküllasemaks paisub immanents. Umbes samamoodi, et kas sa tõesti tahad, et elaksid igavesti? Kas pole nii, et kui sa tead, et su elu lõpeb paratamatult ning sul on elukaar, siis just see annab su sekunditele tähendusraskuse," selgitas ta. 

Selline raskus annabki elule Sova hinnangul mõtte. Samas nagu raskustega ikka, on need mõnikord väga rasked. 

Filosoofi sõnul on hea lähtepunkt Ludwig Wittgenstein, kelle sõnul on elu niisama lõputu, nagu meie nägemisväli on piirideta. See tähendab, et teises mõttes teevad elu lõputuks hoopis elukaar ja immanentsus. Kuna teispoolsust pole, ei pääse inimene ka oma horisondist välja, ta ei näe välja oma nägemisväljast. Sellega leppimises võib Sova meelest olla midagi lõputult vabastavat.

Kui probleem on ikkagi suur, soovitab Sova filosoofide asemel pöörduda hoopis psühholoogi poole. "Kui sa ikka tunned, et see mõttetuse- ja tühjusetunne vaevab sind nii palju, et takistab ajamast igapäevaasju, rõhub lähedasi ja suhteid, siis on see konkreetne enesehoole ja vaimse tervise küsimus ja tuleks pöörduda professionaali poole. Sel pole otseselt filosoofiaga suurt pistmist, vaid on konkreetne asi, kuidas inimene saab enda eest hoolt kanda," võttis ta teema kokku.