• 1990ndatel Ränioru äärealadel toimetanud fiktsionaalsed liikumised, nagu transhumanism, on tänaseks jõudnud selle maailma keskmesse ning muutunud teaduslikkuse maski kandvaks tööstuseks.
• Dot.com-põlvkonna ettevõtjad kasvasid üles ulmekirjandusega ja tõid kaasa nihke Ränioru maailmatajus. Pärast seda hakati kirjandusest pärit kujutluspilte tehnoloogia kaudu materiaalsesse maailma projitseerima.
• Poliitiline mõtlemine taandub Räniorus sageli majanduslikule ja tehnoloogilisele juhtimisele. Taoline mudel välistab igasuguse demokraatliku arutelu ja tõsise väärtuste kaalumise. 
• Idufirmade majandusmudel põhineb narratiivide, mitte toodete müügil. Spekulatiivne lugu tulevikuvõimalustest ja hiigelkasumist on olulisem kui müügist teenitud kahjum.
• Ränioru arendajad loevad teadusulmet instrumentaalselt, korjates sealt üles lahedana näivaid tehnoloogiaid. Samas ei pööra nad tähelepanu selle, kuidas suhestuvad sageli düstoopilised vidinad neid kasutavate tegelaste eludega.

Teatavasti pole Räniorg ideoloogiliselt ühtne, vaid seda kujundavad erinevad ulmelised maailmanägemused – alustades libertaarsetest konservatiividest, nagu Peter Thiel ning lõpetades Marsi koloniseerimisest unistava Elon Muski ja kaastundlikku kapitalismi propageeriva Marc Benioffiga. Kirjeldage palun, millised erinevad ulmelised nägemused selles keskkonnas koos eksisteerivad ja omavahel võistlevad? 

Neid on päris palju, aga alustame transhumanismist, millega ma olen kõige rohkem tegelenud. Seda osalt seetõttu, et mind tõid ulme uurimise juurde kehastumuse teooriad ja transhumanistid keskenduvadki suuresti kehade täiustamisele. 1990ndatel avaldas Bruce Sterling sel teemal raamatuid; performance-kunstnikud nagu Stelarc ühendasid oma kehad masinatega ning Orlan kasutas plastilist kirurgiat kui kunstivormi, et seada kahtluse alla kehtivad iluideaalid.

Transhumanism paistis toona olevat tihedalt seotud varasemate ulmekirjanduse traditsioonidega, mis kujutasid inimkonna arengut teleoloogilise protsessina (inimkonna saatus on areneda sihipäraselt millekski täiuslikumaks). Ehkki Ränioru inimesed sidusid selle 1990ndate tehnoloogiatega, põhinesid nende ideed 19. sajandi kultuurilistel kujutluspiltidel rasside ja rahvuse arengust. Kui transhumanism 90ndatel esmakordselt esile kerkis, koosnesid nende ringkondade lugemissoovitused peamiselt teadusulmeromaanidest. Sellepärast tundus kogu nende projekt mulle toona fiktsionaalne. Sellega nokitseti Ränioru piiridel. Ma ei osanud undki näha, kuivõrd mõjukaks võivad need ideed tulevikus osutuda. 

Näiteks pidas mu kraaditöö juhendaja rumalaks ideed lõpetada doktoritöö ekstropianismi lahkava aruteluga ehk transhumanismi eelkäijaks olnud liikumisega. Tegelikult mõjutasid samad inimesed hiljem näiteks Bitcoin'i loomist ja mitme teise krüptovaluuta arengut. Tagantjärele mõeldes oleksin pidanud olema teadusulme äärealadel sündinud ja sealt peavoolu purjetanud ideede suhtes tähelepanelikum. Ma ei osanud liberaalse maailmakorra lagunemist ette näha.

Tänapäeval tegutsevad paljud transhumanistid Humanity+ lipu all hästi rahastatud Ränioru uurimiskeskustes, mis keskenduvad elu pikendamisele ja tervise optimeerimisele. Selles valdkonnas domineerivad tehnoloogia iduettevõtted, mille põhitegevus seisneb tervise- ja elustiili äppide väljatöötamises. Nende lugemissoovitused ei koosne enam ulmest, vaid elustiiligurude tekstidest. See on minu meelest huvitav nihe – varem oma mõtlemises teadlikult ulmekirjandust kasutanud liikumisest on saanud praeguseks end puht teaduslikuna esitlev kogukond.  

Teine ülimõjukas liikumine on efektiivne aktseleratsionism ja selle sugulane efektiivne altruism. Need kerkisid esile suhteliselt hiljuti ja neil on ka märkimisväärne poliitiline kaal. Mõlemad lähtuvad ulmelisest impulsist kujutada ette tsivilisatsioone tuhandete kuni miljardite aastate pärast tulevikus.

Ajalooliselt on see seotud filosoofilise teadusulmega 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest, kus mängib olulist rolli evolutsiooniline mõtlemine. Samas on kirjanikud ise taoliste evolutsiooniliste paradigmade osas väga kriitilised ja reeglina võtavadki tänapäeva Ränioru ringkonnad sealt lihtsalt välja mingi tüki tehnoloogiat, pööramata tähelepanu selle probleemsele kontekstile. 

Fiktsionaalse projektina võivad efektiivne aktseleratsionism ja efektiivne altruism olla minu arvates päris huvitavad ning tõstatada olulisi filosoofilisi küsimusi. Samas taanduvad mõlemad liikumised poliitilise programmina moonutatud utilitaristlikule kalkulatsioonile: hüpoteetilisi tulevikus elavaid inimesi, keda võib olla palju rohkem kui praegu elavaid inimesi, peetakse eetilises arvestuses tänastest eludest olulisemaks. 

Sellise loogika alusel õigustavad nad tehnoloogiafirmade takistamatut tegutsemist, väites, et reguleerimata innovatsioon maksimeerib pikaajalist hüve. Isegi kui see tähendab, et tänapäeva põletavad probleemid, nagu kliimamuutused, majanduslik ebavõrdsus või saastamine, lükatakse kõrvale. Nii tahavad nad maksimeerida veel sündimata põlvkondade õnne, mis kaalub üle inimkonna praegused kannatused.

Väga põnev on näiteks ka kosmism, mis pärineb Vene ja Nõukogude mõttemaailmast. On huvitav, kuidas need ideed praegu lääne teadusulmest pärit nägemustega segunevad. Liikumine ise on seotud inimkonna täiustamisega, mille juures võetakse Nõukogude kultuuriruumist üle "uue nõukogude inimese" idee ehkki Vene kosmism on Nõukogude Liidust vanem. Ajalooliselt on see 19. sajandi kolonialistlik ja imperialistlik ideoloogia, mis on pakendatud tulevikku suunatud, kosmoserännakuid kujutavasse keelde, et paista progressiivsena. 

Millised kujutelmad ja ideoloogiad mõjutasid Ränioru tegijaid enne, kui need uued "-ismid" esile kerkisid?

See on huvitav küsimus. Minu arvates tähistavad need uued "-ismid" midagi, mis eksisteerisid Räniorus juba enne, kui neile nimed anti. Selle taga on paradigmanihe – mida võimaldas isiklike arvutite, interneti ja virtuaalsete ruumide levik – viisides, kuidas me kujutleme kultuuri ja kogukonda. 

Muutus tõi lauale uued moodused mõelda inimesest läbi analoogiate programmeerimisest ja kodeerimisest. Taoline uue inimese kujutlemine tõukas omakorda tagant nägemusi elu pikendamisest, inimvõimete täiustamisest ja uute meelte arendamisest. Näiteks hakati rääkima inimvaimu üleslaadimisest arvutisse ja robotlikest meeleelunditest. Laiemalt on kõik need ideed seotud inimvõimete ületamisega ja pole selles mõttes kaugeltki uued. 

Millal need ulmelised kujutelmad Räniorus tegelikult kanda kinnitasid ja miks – milline majanduslik, poliitiline ja kultuuriline kontekst nende leviku võimalikuks muutis?

Need kujutlused ei tekkinud järsku, vaid muutusid lihtsalt ühel hetkel nähtavamaks ja hakkasid laialdaselt levima mõjuvõimsate inimeste seas. Varem võis neid märgata pigem Ränioru äärealadel. 

Osaliselt oli selle taga põlvkonnavahetus. Esile tõusid ettevõtjad, kes alustasid 1990ndate keskel dot.com-ajastul, kui internetiga hakati esmakordselt kasumit teenima. Need olid noored visionäärid, kes tahtsid ehitada uusi tehnoloogiaid, ja neil oli kaasas juba oma teadusulme pagas. Kui nad 90ndate keskel tegutsema hakkasid, oli küberpunk-kirjandust ilmunud juba vähemalt kümnendi jagu ning enne seda oli välja kujunenud terve kosmoseooperite traditsioon, mis käsitles kosmosesõdu, melodramaatilisi seiklusi ja planeetidevahelisi lahinguid. See põlvkondlik nihe tõi eesrindele ulmelise maailmatajuga inimesed.

Teisalt on oluline dot.com-ajastu ise, kui internetitehnoloogiaid alles arendama hakati. Toona oli hästi tavaline 1970ndate lõpule ja 1980ndate algusele omane entusiasm ümber vabaduse, võimaluste ja mitmekesisuse levimise. Inimestele tundus, et interneti näol tekib uus keskkond, mis loob utoopilise tuleviku, kus kõik saavad olla koos, ilma et keegi teaks nende nahavärvi või sugu. See kõik tundub praegu tagasivaates väga naiivne, aga toona polnud internet veel kaubastatud.

Tõeline murrang saabus siis, kui oli võimalik need tehnoloogiad rahaks pöörata. Mitmed esimese laine innovaatorid – kes, tuleb tunnistada, olid andekad – saavutasid edu. Samas tegelesid toona veebisirvijate loomisega paljud arendajad. Kindlasti ei saa öelda, et nende arendajate töö, kes üleöö ropult rikkaks said, oleks teistest eriliselt parem olnud. Igatahes teenisid esimese interneti kommertsialiseerimislaine võitjad sellega piisavalt palju, et nad suudavad veel mitukümmend aastat hiljem oma ideid tulemuslikult propageerida ja mõnel puhul ka valimisi mõjutada.

Kui mõelda ulmelistele poliitilistele projektidele, mis seda muutust ilmestavad, levis näiteks 1990ndatel W Rees-Moggi ja JD Davidsoni sulest ilmunud "The Sovereign Individual", mida fännab ka Peter Thiel. Seal väidavad nad, et digitaalne revolutsioon nõrgestab riike, sundides neid vähendama makse ja sotsiaalteenuseid, võimendab detsentraliseerimist ja võimestab üksikisikuid. Isejuhtivate indiviidide hulgast tekib uus suveräänsete eliit, kes juhindub vabaduste laiendamisest ja kasumi teenimisest, jättes lõpuks riigi maha. Samas, nagu ma mainisin, levisid need mõtted 1990ndatel vaid Ränioru äärealadel. Ajaloolased ja majandusteadlased pilkasid teost ja sellest tehti omad järeldused.

Kui mõtleme Ränioru tänasele põlvkonnale, levivad nende seas sama tüüpi tekstid kulutulena. Näiteks on praeguse põlvkonna üks olulisemaid raamatuid Balaji Srinivasani "Network State", mille ta ise välja andis. Srinivasan esitab seal nägemuse digitaalsest riigist, mis sünnib ülemaailmse veebikogukonna ühtsusest ja toetub plokiahela-põhisele liikmelisusele. See ehitatakse esmalt üles virtuaalselt – hõlmates ühiseid väärtusi, ressursse ja digitaalseid token'eid –, kuid laieneb seejärel füüsiliseks linnriigiks, millel on hajutatud valitsemine ja üleilmne mõju.

Praegune Ränioru põlvkond on taoliste ideedega üles kasvanud. Pole väheoluline, et kogu nende meediaökoloogia moodustab sotsiaalmeedia, kus pole näiteks eelretsenseerimist. Kõik need tingimused kokku moodustasidki konteksti, mis muutis need ideed 2020ndateks nähtavamaks ja mõjukamaks kui kunagi varem. 

Me oleme seni kasutanud mõisteid utoopia ja ideoloogia läbisegi. Kui mõtlen Ränioru projektidele, nagu "Network state", näivad need olevat pigem konkreetsed poliitilised projektid, millel on selgelt määratletud ajalooline siht, mitte aga lahtised utoopilised nägemused, mille iva on lihtsalt näidata, et teistsugune maailm on võimalik. Kas teie arvates on need kujutluspildid utoopilised või tasuks neist mõelda kui ideoloogilistest vormidest?

Arvan, et neid on mõistlikum vaadelda uute ideoloogiatena, kuid need lõikavad kasu kultuuris levinud seosest kõrgtehnoloogilise ulme ja utoopiliste ideaalide vahel. Nad ei ütle kunagi otse: "Loome maksuparadiisi rikastele, samal ajal kui ülejäänud maailm põleb", vaid pakuvad välja: "Koondame vaimse eliidi loovate inimeste kogukonnaks, et tehnoloogia abil inimvõimeid maksimaalselt arendada."

Minu hinnangul on see selgelt majanduslik ideoloogia, mis toetab ülalt-alla ressursside ümberjagamist ja eliidi võimulejäämist. Samas varjutavad nad seda futuristliku tehnoloogilise utoopia sildiga, mis muudab nende ideed kütkestavateks ka inimestele, kes tegelikult juhtivatesse ringkondadesse mitte kunagi ei pääse ega nendega kokku ei puutu. 

Ühes oma tekstis väidategi, et teadusulme utoopilised võimalikkused kujundati Räniorus järk-järgult ümber lugudeks, mis teenivad tegelikult kapitalistlikku kasumimudelit. Kuidas see muutus aset leidis ja millised olid selle nihke peamised toimemehhanismid?

Mulle tundub, et võtmetähtsusega pööre toimus pärast 2007. aasta finantskrahhi. Osalt tulenes see Ameerika Ühendriikides ja Läänes laiemalt hegemooniliseks muutunud finantsialiseeritud majandusest, kus kapital otsib pidevalt uusi tootlikke investeerimisvõimalusi. Krahhi järel polnud kinnisvara enam tõsiseltvõetav valik, nii et suur osa rahast liikus iduettevõtetesse ja mobiilirakendustesse.

Oluline on meeles pidada, kui uued need tehnoloogiad tegelikult on. Näiteks alustas YouTube 2005 ehk kõigest 20 aastat tagasi. Peagi ilmusid välja ka nn jagamismajanduse teenused, nagu Uber ja Airbnb. Tekkis uus põlvkond asutajaid, kes polnud tihti ise tehnoloogid, vaid ärimehed, kes palkasid tehnoloogiate loomiseks teisi. Nende jaoks oli kriisijärgne majanduslik ebakindlus võimaluste aken. Nad veensid inimesi tõhususe loosungi all monetiseerima aina suuremaid osi oma elust, olgu see kodu või sõidukid.

Nende retoorika, mis jäljendas ulmelisi tulevikunägemusi, stiilis "peagi on sul võimalik Uberiga küüti saada ükskõik, kus sa ka ei asuks", oli lõppkokkuvõttes äriline. Neid teenuseid ei tõuganud tagant vajadus, vaid võimalus häirida niigi toimivaid majandusharusid ja teenida selle pealt kasumit. Ettevõtted eirasid teadlikult regulatsioone, et testida reguleerijate võimekust, tekitades tarbijate seas sellise nõudluse, et linnad olid sunnitud nende teenused heaks kiitma. 

Nende nn ükssarviku ehk miljardidollariliste hinnangute edu tõi Räniorgu veelgi rohkem kapitali. Niikaua kuni valitses usk, et äpid muudavad maailma ja pakuvad lõputut tulu, voolas sisse investeeringuid ja tekkisid uued projektid. Osade pankade ja asutajate jaoks oli see lihtsalt uus ärimudel. Samas kui paljude programmeerijate jaoks tähendas see millegi parema loomist pärast seda, kui majandussüsteemi oli neid alt vedanud.

Nii neelasid firmad endasse kogu selle utoopilise energia, mida töötajad olid valmis panustama parema ühiskonna loomiseks. Sellise startup-futurismi puhtaim kehastus on minu arvates ühiskontorite rentimisele keskenduv WeWork, mis pole küll tehnoloogiaettevõte, kuid riietab end selle kostüümi, sest nii paistab ta futuristlik ja maailmaparandav. Nad reklaamivad rendipindu kui uuel tasemel kontrakultuurilisi kogu- ja perekondi. Tegelikult on aga tegu raha teenimiseks mõeldud mudeliga, mille utoopiline nägemus on pelk müügi edendamiseks mõeldud kattevari. Laiemalt peegelduvad siit iga Ränioru idufirma kesksed põhimõtted: kapitalistlik rikastumine, mida esitletakse kogukondliku ja maailma muutva missioonina, ning töö ja eraelu vahelise piiri eitamine.

Kas teadusulmest pärit kujutluspildid töötavad siis ennekõike mingites ringkondades jagatud müütide ja reklaamina või kujundavad need ka tegelikult investeerimisstrateegiaid, poliitilisi projekte ja tehnoloogiate väljatöötamist?

Arvan, et ükssarvikute ajastu hakkab mööduma, nii et nende roll rahastamisotsuste kujundamisel on praegu küsitav. Aastatel 2012–2018 olid need samas peamised suunajad. Teatud ettevõtted olid metsikult edukad isegi siis, kui nad aastaid kahjumit teenisid, sest nad muutsid oma valdkondi nii põhjalikult, et neist sai ainus viis selles osalemiseks. Kõigi unistus oli leida järgmine Facebook või Amazon. See ei tundu mulle niivõrd utoopilise visioonina kuivõrd kujutlusena hiigelkasumist.

Samas kasutavad kõnealuste ettevõtete tooteid ja teenuseid tavalised inimesed, kellele meenutavad need ulmelisi tehnoloogiaid nende nooruspõlvest. Kui keegi ehitab kõlari, mis räägib nagu Star Treki arvuti, siis selle asemel, et mõelda: "Kas ma tõesti tahan, et Amazon teaks kõike, mis mu kodus toimub? Äkki ma ei peaks oma koju nuhkimisseadet paigaldama?", mõeldakse hoopis: "See töötab täpselt nagu Star Treki arvuti ja ma armastan Star Trekki." Ma arvan, et just see kontekst sillutas teed nende tehnoloogiate omaksvõtule.

Ühes teie essees on keskne mõiste "postpoliitilisus". Räägite sellest, kuidas samas Ränioru mõtlemises asendab poliitikat majanduslik juhtimine. Mil määral võimendab eelpool kirjeldatud kujutluspiltides silmatorkav nägemus tehnoloogiast kui poliitikast kõrgemal seisvast valdkonnast seda postpoliitilist olukorda?

See on väga oluline küsimus, kuigi mulle üldse ei meeldi mõiste "postpoliitiline". Selle kasutamist nõudis kirjastaja. Tegelikult on Ränioru mõtlemine sügavalt poliitiline, aga seda lihtsalt viisidel, mis välistab demokraatliku arutelu. 

Säärast ideoloogilist hoiakut peegeldab minu arvates suurepäraselt 2023. aastal avaldatud Marc Andreesseni "Tehno-optimisti manifest". See ütleb sisuliselt: "Kas usud tulevikku? Kas arvad, et inimühiskond vajab tehnoloogiat? Kui jah, ära sea iialgi meie tegemisi kahtluse alla. Kui kahtled, oled ludiit, kes tahab kolida tagasi savanni agraarühiskonda". Justkui oleks need su ainsad valikud. Taoline nägemus ühiskonnast ja progressist välistab ruumi aruteluks, kriitikaks ja kompromissideks – selle, mis ongi poliitika sisu. 

Täpsemalt pärineb kõnealune dünaamika pigem neoliberalismist kui tehnoloogiasektorist endast, aga need kaks on tänaseks läbinisti põimunud. Neoliberalismis kõlas sõnum: "Kas sa saad aru, mis on tuletisinstrumendid? Kas sa mõistad, kuidas suhestuvad rahandus- ja eelarvepoliitika?" Enamik inimesi vastaks: "Ma ei tea isegi, mis nende vahe on." Nii kõlabki koor: "Jätke see ekspertidele ja halduritele – globaalse majanduse sasipundar on tavainimesele liiga keeruline".

Seega on nende sõnum, et süsteemi suudab mõista ainult nn juhtkond, samas kui poliitika taandatakse kapitalismi käigushoidmisele. Selline mudel ei võimalda näiteks küsida, kas me üldse peaksime kapitalismi alal hoidma ja mõtlema teistsugustele ressursside ümberjagamise viisidele. 

Üht ja ainsat tulevikku liikumise suunda kujutlev mõtteviis stiilis "tehnoloogiat ei tohi reguleerida, sest tehnoloogia on tulevik" on tehnoloogiasektoris valdav. Tavaliste inimeste roll sellistes mudelites on mõtiskleda lihtsalt pisidetailide üle ja kaasa töötada.   

Üks teie provokatiivsemaid väiteid on, et Ränioru majandusmudelis pole põhikaup mitte tooted, vaid lood. Mil moel peegeldab taoline spekulatiivne väärtuse loomine ulmekirjanduse spekulatiivset iseloomu? 

Ränioru rahastusmudel põhineb pigem narratiivi müümisel investoritele kui inimeste vajaduste rahuldamisel. Sellele on omane teatav ajaloogika: esmalt tuleb veenda investoreid "mis-kui" stsenaariumiga. Mis juhtub siis, kui saavutame sellised kasutajanumbrid või kui meie tehnoloogia toob sellise läbimurde –, ja alles seejärel saab hakata tõestama, et lugu, mida müüdi, on tõepoolest võimalik. 

Ükssarviku-paradigmas eeldatigi idufirmadelt sageli aastatepikkust kahjumit, sest lugu tuleviku hiigelkasumist oli sinna juba ette sisse kodeeritud. Eeldati, et kui ettevõte jõuab kindla kasutajaskonna või tehnilise verstapostini, õigustab vikerkaare lõpus ees ootav kullapada kogu varasema kahjumi. 

Uber ja Tesla on selle ilmekad näited. Kumbki neist pole tegelikult püsivalt kasumlik ega pruugi seda olla mitte kunagi. Ehkki Uber on sõidujagamisteenus ja Tesla elektriautode tootja, ei sõltu kummagi ettevõtte aktsiahind nende toodete kasumlikkusest. Selle määrab lubadus, et autod hakkavad peagi ise sõitma või kaovad tööjõukulud. Kuna nad teenivad raha selle pealt, milline on nende aktsiate väärtus, ongi lugu see, mis tegelikult seda majandust juhib. 

Kuidas tõlgendada hiljutisi Muski ja Bezose kosmose vallutamise narratiive start-up-futurismi taustal? Kas tegu on lihtsalt uute lugude ja müütidega või millegi tumedamaga?

Arvan, et need peegeldavad sõjajärgse ulmekirjanduse mõju tehnoloogia- ja idufirmade võtmetegelastele ja sellele, milliseid tulevikke nad ette kujutavad. Musk on korduvalt öelnud, et inimkonnast peab saama mitut planeeti haldav liik, et elada üle keskkonnakollaps või Päikese soojussurm. Mõlemad stsenaariumid on ulmekirjanduses korduvalt lahti kirjutatud. Jeff Bezos räägib rohkem Maa päästmisest saastava tööstuste kosmosesse kolimise võtmes. 

Nende kujutluspiltide taga on 20. sajandi keskpaiga Ameerika tulevikunägemused, mida hingestasid USA globaalse ja seejärel universumi ülese dominatsiooni fantaasiad. Lisaks kolonialismile tuleb siin otseselt mängu kosmiline maade krabamise retoorika. See võib seisneda orbiidi kontrollimises satelliitide kaudu või võimekuses kaevandada mineraale Kuult ja meteoriitidelt. Ehkki seda kõike esitletakse inimkonna päästmise sildi all, tahavad selle idee eestvedajad sisuliselt kasumi teenimise eesmärgil kontrollida järgmist kullapalavikku. 

Teine tehnoloogiaeliidi seas levinud mõte on endale n-ö kosmosepunkrite rajamine mingiks katastroofiks, milles ülejäänud maailm hävib. Selle valguses on Marsi koloonia ahvatlev kujutelm. Samas arvestades, kuidas inimkond praegu seda planeeti hävitab, on mul vähe usku, et me suudaks elada Marsil või Kuul, ükskõik kui palju raha nad sinna ka ei pumpaks. Seega arvan, et kosmosesse põgenemine neil tegelikult välja ei tule. 

Olete öelnud, et Ränioru rahvas loeb ulmekirjandust eelkõige seal kujutletud maailmade üleshituse pärast, jättes tähelepanuta teoste sotsiaalselt kriitilise poole. Mida soovitaksite noorele lugejale, kes ulmet alles avastab? Milliseid tehnikaid võiks rakendada, et suhestuda tekstidega kriitilisemalt ja vältida instrumentaalset ja depoliitiseeritud lugemist, mis on levinud Ränioru miljardäride seas?

Minu arvates on ulmet pigem keeruline lugeda nii, nagu Ränioru inimesed seda teevad, sest sotsiaalset kriitikat on raske mitte märgata. Lugedes ei tohiks keskenduda ainult ulmelistele tehnoloogiatele, mõeldes, et mingit vidinat oleks lahe omada. Tähelepanu peaks pöörama sellele, mil moel tehnoloogiad teostes tegelasi mõjutavad – mida nad tunnevad, kuidas nad selles maailmas hakkama saavad ja kas sulle endale meeldiks sellist elu elada. Tihti avanebki kirjaniku kriitiline vaatenurk kõige selgemalt läbi selle. 

Näiteks kannavad Iain M. Banksi kosmoseooperid selgelt liberaalseid ja humanistlikke väärtusi, mida Elon Musk mitte ühelgi moel ei jaga. Ometi annab ta oma kosmoselaevadele samu nimesid, mida kasutab Banks. Minu lemmiknäide on aga üks Ränioru firma, mis turustab veega segatavat toidulisandit, mida müüakse maksimaalse efektiivsuse saavutamiseks mõeldud shottide pähe. Selle nimi on Soylent Green ehk see on nimetatud ühe 1970ndate ulmelise õudusfilmi järgi, kus müüakse reostusest ja kliimakatastroofist räsitud ülerahvastatud maailmas samanimelisi inimjäänustest valmistatud toidupakke. Kuidas jõudis keegi düstoopiast toidulisanditeni?

Seega pole kriitika ulmes tavaliselt varjatud. Noorel lugejal tuleb lihtsalt jälgida, et tehnoloogiaid ei eraldataks nende sotsiaalsest kontekstist. Me ei ela väljaspool ühiskonda, ükskõik, milliseid tulevikufantaasiaid Räniorus ka ette ei kujutata. 

Kui peaksite Ränioru ettevõtjatele koostama süllabuse, mis aitaks neil paremini mõista nende kujuteldvate tulevike poliitilisi mõõtmeid, siis mida soovitaksite neil lugeda?

Kahtlustan, et nad ei loeks kunagi ühtki minu soovitatud raamatud, aga alustaksin William Gibsonist. Tema looming diagnoosib 1980ndate küberpunki ajastul tehnoloogiast lähtuvaid ohtusid ja võõrandumist. Tema maailmades ei ole tehnoloogilised vidinad kunagi pelgalt lahedad, vaid alati ka häirivad.

Seejärel Quinn Slobodianit, kes kirjeldab neoliberalismi poliitilist ja intellektuaalset ajalugu, ning Mark Fisherit, kes uuris, kuidas kapitalism kultuuri ja tulevikunarratiive sulgeb. Lisa­ks Kim Stanley Robinsoni, Ruha Benjamini ja lõpetuseks tänapäeva ökoloogilist alternatiivi Ruthanna Emrysi romaanis "A Half-Built Garden".

Sherryl Vint esines Tartu Ülikooli doktorikoolis "Spekulatiivsed fiktsioonid kultuuris ja ühiskonnas" aprilli lõpus.