Kujutage end ette istumas ühes toas tugitoolis. Te vaatate enda ümber ringi ja kuulate ruumis kostuvaid helisid. Seinal tiksub seieritega kell. Teie kõrval kapil aurab kuum tass teed, kuhu olete hetk tagasi sulpsatanud tüki suhkrut. Te jälgite oma mõtteid ja panete tähele, et tunnete igavust. Kus asub sellel pildil aeg?

Üks võimalik vastus on, et toodud stseenist võib leida kaht tüüpi aega: objektiivset ja subjektiivset. Objektiivne aeg lööb kella kujul seinal minuteid ja tunde ning subjektiivne ilmneb teie psühholoogilises seisundis – igavustundes. Mida hakata aga peale teevees sulava suhkruga? Ka see võtab aega ega saa juhtuda momentaalselt. Selleks, et suhkur lahustuks, peab selleski sisalduma teatav kestus. 

Kuidas need pildil sisalduvad ajad aga omavahel kokku tuua? Just selle küsimuse lahendamise on ette võtnud filosoof Margus Ott, kelle sõnul pole jaotus subjektiivse ja objektiivse aja vahel kaugeltki piisav. "Ühe levinud seletuse kohaselt on subjektiivne aegruum epifenomen ehk see on tuletatud objektiivse aegruumi pealt. Kehas toimuvad närvisüsteemis mingid protsessid ning objektiivse pealt pannakse kokku selline aja ja ruumi tunne. Filosoofiliselt on see selgitus aga reduktiivne ehk üleliia lihtsustav ega vasta ka inimese reaalsele kogemusele," selgitas Ott.

Selle asemel, et takerduda juba tuhandeid aastaid filosoofidele peavalu valmistavatesse metafüüsilistesse kategooriatesse, nagu subjektiivne ja objektiivne, aitaks Oti hinnangul kogu reaalsust paremini liigendada eeldus, mille järgi on igasugusel ajalis-ruumilisel olemisel alati kaks telge: kõrvutuv ja läbistuv.

Kõrvutuva aegruumi osaga puutume me kokku näiteks mõeldes puhtast kronoloogilisest ajast või vaadates otsa oma elulookirjeldusele, milles on punkt punkti kaupa laiali volditud olulised elusündmused. "Me räägime sellest olukordades, kus esineb jäigalt eristatavate kohtade kõrvutus ja aegade järgnevus, kas vahemaade või ajavahemikega. Põhimõtteliselt saab seda alati ka mõõta tollipulga või stopperiga," selgitas Ott. 

Aja ja ruumi läbistuv külg

Teisalt on ajal ja ruumil alati olemas ka nn läbistuv telg, mille sõlmkohad pole määratletud mitte kauguse või ajavahemikega, vaid iseäraste punktide naabruse alusel. Oti sõnul tähendab see kogemuslikult seda, et inimene ei kasuta maailmas orienteerumiseks mitte ainult jäigalt eristatud punkte (näiteks minutid või meetrid), vaid ulatub alati üle mingi kestuse ja ruumi.

"Vaadake näiteks endale avanevat tajuvälja. See moodustab ühe terviku, kus kõik osad üksteist läbistavad ehk tähenduse ühe tervikuna moodustavad. Kui tahan toetada aga teetassi, otsin ma pindu, kus seda teha. Sellel hetkel pöörab ruumi tähendustervik minu poole mingid teatud punktid ehk ma võtan tähendustervikust mingid aspektid välja," selgitas filosoof.

Oti sõnul kehtib täpselt sama loogika ka aja puhul. Inimene ei asu mitte kunagi ühes hetkes, vaid teatavas kestuse paksuses. Seda läbistavad alati teatud meeles hoitud pildid minevikust ja ootused mingist tulevikust. Näiteks tänaval liigeldes on inimesel reeglina selge teadmine, kust ta tulnud on ning kuhu ta oodatavalt jõuda võiks. 

Filosoofi hinnangul saab tema lähenemist aegruumile võrrelda geomeetriaga. Ühelt poolt leidub eukleidilisi geomeetriaid, mis on meetrilised ehk milles on aja ja ruumi vahemaad jäigad ning täpselt paika pandud. Teisalt räägitakse üldisemast topoloogiast, kus pole tähelepanu kaugustel või pikkustel, vaid eri punktide omavahelisel vahekorral. 

Toredad mõtted, aga mida nendega peale hakata?

"See aitaks tegelikkust teisel moel liigendada ehk mõelda aegruumist filosoofiliselt viljakamate mõistetega. Mitte et sa jaotad reaalsuse puhtaks subjektiisuseks ja objektiivsuseks või väliseks ja sisemiseks, vaid alati on nii subjektiivses kui ka objektiivses nii läbistuvad kui ka kõrvutuvad suhted. On terve hulk nähtusi, millest me võime järeldada, et ka objektiivsel reaalsusel on läbistuv külg. Kasvõi selles mõttes, et aegruumi ei saa lõputult jagada – piir tuleb ette Plancki ühikute suurusjärgus," sõnas Margus Ott.

Filosoofi hinnangul on säärane jaotus paremini kooskõlas ka inimeste tavahoiakuga. Näiteks kui keegi end vastu lauda ära lööb, pole ilmselt harv, kui sellele järgneb karjatus: "Kuradi laud!". Oti sõnul võib seda ühelt poolt pidada halvaks antropomorfismiks ehk inimese omaduste omistamiseks ülejäänud maailmale. Samas aga võib selle taga näha ka tõsiasja, et asjadel ja nähtustel ongi aegruumis teatav läbistuv isekülg. 

Lisaks aitaks Oti jaotus tema hinnangul liikuda eemale nüüdisaegses ühiskonnas levinud kahest äärmusesse kippuvast arusaamast, mille kohaselt on subjektiivses isiksuses kas midagi absoluutset, eristamatud ja vaieldamatut või isik kui selline on lihtsalt seesmuseta püsimatu illusioon.

"Tegelikult on meie isik alati üht otsa pidi kõrvutuv ja teist otsa pidi läbistuv. Ühest küljest on see meie kõige läbistuvam tasand, kus on kokku pandud erinevad lood ja pildid meie ning teiste elust. Teisest küljest jäävad alati mingid kindlad punktid maha ehk midagi ladestub ja jääb püsima. Need ongi nähtused, millega me end sageli samastamegi. Jutud, kujutlused, faktid ja seigad, millest paneme kokku ka CV," mõtiskles filosoof.