Nii, nagu iga teist teadust, iseloomustab ka akadeemilist filosoofiat suundmus, mida tuntakse sotsiaalteadustes silostumise nime all. Keeruliste mõtetega veelgi keerulisemas keeles tegutsevad mõtlejad lukustavad end ülikooli müüride taha ja vaatavad tõtt teiste omataolistega. 

Sellest hargnev probleemistik ning nüüdisaegseid ülikoole laiemalt iseloomustavad raskepärane teaduskeel ja abstraktsed uurimisteemad võivad panna nii mõnegi lugeja kukalt kratsima – mis kasu on mulle mingist 500-leheküljelisest tellisest, mis kõneleb metafüüsikast või mille keelepruuk meenutab rohkem või vähem matemaatikaõpikut.

Seesama nõudlik lugeja võib nüüd kergemalt hingata. Kanada filosoof Aaron James Wendland on võtnud oma südameasjaks akadeemiline filosoofia elevandiluutornist maapeale tuua ja ühiskondlikku teenistusse lülitada. Säärast filosoofia tegemise viisi nimetab Wendland avalikuks filosoofiaks (public philosophy).

Mis on avalik filosoofia?

"Avalik filosoofia tegeleb lihtsalt öeldes akadeemilises filosoofias arendatud keeruliste ideede ja keele tõlkimisega avalikkusele arusaadavasse vormi. Selle mõte on muuta filosoofia tavalisele inimesel ligipääsetavaks, kuid avada ka filosoofia seesmist võimelisust maailma muuta," sõnas Aaron Wendland

Oma lähenemisega tahab avalik filosoofia pakkuda vastust erinevatele akadeemilist maailma kimbutavatele probleemidele. Ühelt poolt proovitakse inimlikustada tippteadusega tegelemiseks sageli vajalikku tehnilist sõnavara, et filosoofiaga saaksid tegeleda ka need, kes pole ilmtingimata valdkonna eksperdid. Teisalt hingestab avalikku filosoofiat soov tuua kinnistest akadeemilistest kogukondadest välja eriala peategelased ehk filosoofid.

Wendlandi sõnul on avalikust filosoofiast kõige viljakam mõelda kui kolmeastmelisest protsessist: populariseeriv, rakendav ja osalev. Neist esimene ehk populariseeriv tegelebki eeskätt juba mainitud keeruliste akadeemilise filosoofia mõtete tõlkimisega inimlikku keelde. Sellise avaliku filosoofia tüübi näideteks on kõikvõimalikud filosoofiale ja mõtteajaloole keskenduvad taskuhäälingud, suurtes välislehtedes regulaarselt ilmuvad filosoofia-kolumnid aga ka teadusajakirjade filosoofia populariseerimisele keskenduvad erinumbrid.

Wendlandi sõnul täidab see osa avalikust filosoofiast eelkõige hariduslikku eesmärki: "Kui inimene tunneb huvi Platoni või Aristotelese vastu, saab ta end just sellise kanali kaudu asjaga kurssi viia.". Seejuures ei piirdu avaliku filosoofia populariseeriv telg tema hinnangul pelgalt inimeste õpetamisega. Wendland näeb nii filosoofia ajaloo kui ka nüüdisaegse filosoofia sõlmküsimuste tundma õppimises võimalust muuta seda, kuidas inimesed käituvad. Näiteks võiks poliitikafilosoofia vabariikliku traditsiooniga tutvumine aidata inimestel mõista oma rolli ja vastutust kodanikuna ning muuta neid seeläbi poliitiliselt aktiivsemaks.

Avalik filosoofia eeldab akadeemiliste ideede rakendamist

Avaliku filosoofia teine, rakendav osis, puudutab seda, mida filosoofid oma ideedega ühiskondlikult peale hakkavad. Aaron Wendlandi sõnul võiks näiteks olla reegel, mitte erand, et filosoofid kasutavad oma eriala tööriistu ümbritseva maailma, avalikult tunnetatud valukohtade ja päevakajaliste probleemide analüüsiks. Säärane töö võib seisneda osalemises avalikus arutelus, väljenduda teadustöö teemade valimises, aga hingestuda ka selles, kuidas filosoof oma elu elab.

Näiteks on Wendlandi sõnul tervitatav näha, et kui veel mõne aja eest tegeles juhtiv osa ingliskeelse maailma filosoofidest nõnda abstraktsete küsimustega, nagu loogika alused või võimalike maailmade teooria, siis viimastel aastatel on suund muutunud.

"Osaliselt on selle taga poliitilise ja avaliku konteksti nihkumine – Trumpi valimine presidendiks, paremäärmusluse tõus, George Floydi tapmine USA-s ja kolonialismi küsimused Ühendkuningriigis. Ka need filosoofid, kes tegelesid varem kaugete teemadega, proovivad järjest enam näidata, mida ütlevad päevakajaliste teemade, nagu rass, orjandus või ajalooline ebaõiglus, kohta näiteks metafüüsika ja epistemoloogia," selgitas Wendland. 

Näiteks tunnetusteooria ehk epistemoloogia vallas ongi Wendlandi sõnul akadeemia ja avalikkuse kokkupuutest õitsele löönud lähenemine, mida tuntakse vaatepunkti epistemoloogia (standpoint epistemology) nime all. Selle järgi saab inimene omada teadmisi vaid lähtuvalt oma piiratud perspektiivist. Seega omavad näiteks ajalooliselt marginaliseeritud kogukonnad vaatepunkte ja teadmisi, millele taolisse gruppi mitte kuuluvad inimesed oma vaatepunktist ligi ei pääse.

Kolmas avaliku filsooofi teenistusnõue seisneb milleski, mida Wendland nimetab kodanikuosaluseks. Kõige lihtsamalt öeldes tähendab see filosoofile mõneks ajaks kitooni nagisse riputamist ja astumist tänavale. Muidugi on iga filosoofi võimalused ühiskonnaelus kaasa lüüa erinevad – mõni osaleb meeleavaldustel, teine läheb poliitikasse ja kolmas peab avalikke loenguid.

Wendlandi sõnul seisneb taolise tegevuse iva selles, et toimuks vahetu läbikäimine filosoofide ja teiste ühiskonnaliikmete vahel. "Ka avalikkusel on filosoofile väga palju õpetada. Toimuma peaks dialoog, kus õppimise ja õpetamise protsess on kahepoolne. Võib-olla õpid sa ühest vestlusest nii palju, et see paneb sind mõnda filosoofilist probleemi nägema hoopis uues valguses," selgitas Wendland.

Üks filosoof saab ära teha päris palju

Kui mõnele filosoofile võib jääda mulje, nagu oleks Aaron Wendlandi üleskutsed kättesaamatu moralism, siis päris nii see tegelikult pole. Nimelt on Wendland ise avaliku filosoofi musternäide. Lisaks oma filosoofianurgale New Statesmanis ning mitmete taskuhäälingute juhtimisele ja toimetamisele, seadis filosoof 2022. aastal pärast Venemaa täiemahulise sõja algust sammud Ukrainasse.

"Mõned kuud pärast sõja algust tegi Kanada press mulle ettepaneku sõita suveks Ukrainasse ja sealt mõned lood teha. Mõtlesin, et sisuliselt on valik, kas veedan suve nohiklikku akadeemilist artiklit kirjutades või lasen oma oskused käiku ja aitan kanadalastel mõista, milline see sõda on. Nõnda veetsingi selle suve Ukrainas," sõnas filosoof.

Üks teema, millele Wendland pidi Ukrainas keskenduma, oli kõrgharidussüsteem, mis oli mõistagi igast otsast kildudeks purunenud – selleks ajaks oli 7000 kõrgharidustöötajat riigist lahkunud ja paljud ülikoolid jäänud pommirahe alla. Ukraina akadeemiliste töötajatega suheldes kangastus filosoofile karm reaalsus. Ehkki Lääne ülikoolide tugi ukrainlastele oli märkimisväärne, jõudis peaaegu kogu abi juba riigist lahkunud teadlasteni. Torontosse naastes lasi Wendland käiku kõik oma akadeemilise filosoofia sidemed ja kanalid, et organiseerida konverents, millest teenitud tuluga toetada just Ukraina ülikoole.

"Minu jaoks kangastuski selles arusaamine, kuivõrd suure osa avalikust filosoofiast võib tegelikult moodustada kodanikuosalus. See, et ma käisin Ukrainas, suhtlesin seal kohalikega ja panin kokku konverentsi, ongi minu jaoks avaliku filosoofiaga tegelemise väljendus. Osa sellest on loomulikult ideede avalik levitamine. See tähendab aga ka enda filosoofiliste väärtuste järgi elamist," selgitas filosoof.

Täpsemalt tegeles Wendland enne Ukrainasse sõitmist Leedu päritolu filosoofi Emmanuel Levinase loomingu uurimisega. Üks Levinase filosoofia keskeid küsimusi keerleb ümber vastutuse – kuidas me otsustame vastata teiste inimeste vajadustele. Wendlandi sõnul jõudiski ta Ukrainasse Levinas kuklas: "Ma tundsin, et ma vastutan nende haavatavate inimeste aitamise eest. Sel hetkel oli Levinase filosoofia see, mis sundis mind küsima: "Mida saan teiste jaoks ära teha mina?"".

Eesti ja avalik filosoofia

Kui Eestiga seob Aaron Wendlandi juba varasemast Tartus mööda saadetud järeldoktorantuur, otsustas filosoof just siin kirjalikult välja anda Ukraina abistamiseks peetud konverentsi ettekanded. Koostöös Eesti filosoofidega valmis Studia Philosophica Estonica erinumber Vene-Ukraina sõjast. Ukraina intellektuaalide kõrval saavad seal sõna näiteks säärased suurkujud, nagu Timothy Snyder ja Margaret Atwood.

Ehkki Eestis puudub avaliku filosoofia traditsioon (mis ei tähenda, et ükski filosoof sellega ei tegele), pole Wendlandi sõnul kellelgi hilja alustada. Sestap soovitab ta igal filosoofil, aga ka teiste akadeemiliste distsipliinide esindajatel endale esitada järgnevad kolm küsimust: "Milline on minu teadustöö reaalne väärtus teiste inimeste jaoks, kellega ma maailma jagan? Kuidas saan ma neile näidata, et minu uurimistöö on tegelikult nende jaoks vajalik ja oluline? Kas minu teadustöö panustab tähenduslikult ka minu kaaskodanike arengusse?".