Üleminek keskajalt uusajale leidis aset piisavalt kaua aega tagasi, et toona elanud inimeste mõttemaailma vaistlikult hoomata. Euroopa miljöö keskmes oli endiselt katoliku kirik, seda hingestas õukonnakultuur ning kontinent kubises rüütlitest, seiklejatest ja õnneotsijatest. Seljataha olid jäänud suured ristisõjad ning tuure kogus Prantsusmaa ja Inglismaa vahel peetud saja-aastane sõda. 

Taolise kauge aja uurimiseks on ajalooteaduses välja kujunenud mitmeid eri meetodeid. Kultuuriajaloolased uurivad möödaniku tähendusloome praktikaid, samas kui poliitikaajaloolased asetavad rõhu poliitiliste sündmuste ja valitsemise mõtestamisele. Karl Peeter Valk otsustas hiliskeskaega siseneda seevastu hoopis ühe tolle aja silmapaistvama intellektuaali, 1327. aastal sündinud Philippe de Mézières'i loomingu kaudu. Sellist lähenemist tuntakse mõtteajaloo nime all.

Ehkki mõtteajalugu saab kirjutada mitmel eri moel, lähtub suur osa selle tänapäevastest praktiseerijatest kontekstuaalsest lähenemisest. Seda tegi ka Valk. See tähendab, et värske doktor võttis uurimistöö lähtekohaks uuritava autori kavatsused ehk selle, mil moel üritas Mézières sekkuda oma kaasaegsetesse aruteludesse ning mõjutada õukonnaeliidi tegemisi ja võimukandjate otsuseid.

"Valisin tema, sest 14. sajandil oli just Mézières seotud peaaegu kõigi olulisemate suundumustega tolle aja poliitikas ja vaimuelus. Ta elas väga pikalt ja nägi väga palju. Olles sündinud küll Prantsusmaal, reisis ta näiteks Itaalias ja Küprosel, aga ka siin Läänemere ruumis ja Skandinaavias," sõnas Valk.

Täpsemalt huvitas teda neli teemade ringi. Esmalt see, mil moel tegeles Mézières enesloomega ehk kuidas kujutas keskaegne rüütel ise oma biograafiat. Teiseks lahkas Valk tema tööd intellektuaalina, kaardistades intellektuaalsed traditsioonid, mida Mézières kasutas. Kolmandana uuris ta tema sotsiaalseid suhteid ehk seoseid teiste kaasaegsete mõtlejate ja õukondadega. Viimaks analüüsis Valk Mézières'i mõttemaailma – seda, kuidas ta suuresti läbi kirikuloo prisma oma ühiskonnast mõtles. 

Mézières'i plaanid 

Karl Peeter Valgu doktoritöös leiduvate põnevate hiliskeskaegsele Euroopale iseloomulike mõtete ilmestamiseks piisab vaid mõnest näitest. Neil prantsuse keelt kõnelevatel Novaatori lugejatel, keda 14. sajandi intellektuaalne miljöö rohkem huvitab, on võimalik doktoritööga peagi iseseisvalt tutvuda Tallinna Ülikooli digikogus.

Suurema osa oma loomingust pani Philippe de Mézières'i kirja Pariisi kesklinnas asunud tselestiinide kloostris, kuhu too tõmbus pärast elu palgasõduri ja õukondliku diplomaadina. Samas oli klooster lähedalt seotud Prantsuse kuningavõimuga, tagades otsetee poliitikasse. Laias laastus jookseb Mézières'i kõigist teostest läbi kaks mõtteliini: reformid ja ristisõda. Neis kutsub ta üles reformeerima kuningriiki ja kirikut, tegema rahu Prantsuse ja Inglismaa vahel, taastama kristlaskonna ühtsuse ning panema kokku ristisõja usuvaenlaste vastu. 

"Tema ideele reformist on iseloomulik, et ta kujutas seda mingisuguse minevikuideaali taastamisena. Sellest, mis ei olnud oluline, oli vaja vabaneda ja siis taastada ideaalne minevikuvorm. Tänapäeval võib see kõlada tuttava reaktsionäärliku mõttena, aga keskaja kontekstis tuleb seda näha teistmoodi. Toona pidi igasugust progressi väljendama just traditsioonitruuduse kaudu," selgitas Valk.

Mézières'i jaoks oli olulisim taaselustada ristisõdade traditsioon. Selle tarbeks pani ta ette plaani moodustada üle-euroopaline kristlaskonna ülene poliitiline esinduskogu, mille otsused oleksid kõikidele riikidele siduvad.

Ajaloolise konteksti mõttes on siinkohal oluline silmas pidada suurt läänekiriku lõhet – Euroopas oli tol ajal kaks paavsti, kellest üks istus Roomas ja teine Avignonis. Kõnelause institutsiooni ellukutsumine oleks pidanud suure probleemi lahendama. Mézières'i idee muudab muu hulgas silmapaistvaks tõik, et ta nägi omas ajas ainsa autorina esinduskogu ilmaliku institutsioonina, kus osaleksid riikide delegaadid, mitte järjekordse kirikukoguna.

Teisalt pidanuks hingestuma ristisõdade traditsioon uues vaimulikus rüütliordus. Selle laiem eesmärk oli ülendada vaimselt Euroopa aadel ja tuua see kokku ühe kristliku eesmärgi ümber. Rüütliordu abil pidid kristlased vallutama Jeruusalemma ja Palestiina alad ning sinna püsti panema koloniaalühiskonna. 

"Siin tekibki see seos Läänemere ruumi idaaladega. Nimelt käis Mézières Preisimaal ja võimalik, et diplomaadina ka Liivimaal. Ta oli vaimustuses kohalikust Saksa ordu riigist. Mézières nägi, et selline rüütliordu religioosse distsipliini ümber ühinenud eliit peakski valitsema uskmatuid alasid ja tegutsema selle nimel, et kristlaskonda laiendada ja tuua kõik maailma rahvad õigesse usku," selgitas Valk. 

Tema sõnul oli siinmail tegutsenud Saksa ordu esiteks Mézières'i jaoks mustand, kuidas peaks kristlust levitama, ning teisalt teemärk, kust kandus idee ristisõjast üle varajaseks kolonialismimõtteks. 

Milline see ordu siis välja pidanuks nägema?

Ordu valitsev eliit, rüütlid ja ametnikud, pidi olema moraalselt laitmatut ja distsiplineeritud nagu mungaordus. Nende kohustus oli valida erinevaid ametnikke, aga ka valitseja, kelle ametiaeg oli piiratud ja ametikoht roteeruv. "Hästi huvitav on see, et ta kirjutas neid ideid peamiselt Prantsusmaal, kus oli järjest tugevam kuningavõim. Samas ei meenutanud see absoluutselt kuningriiki, kus oli pärilik monarhia ja valitses väike ring kõrgfeodaalidest aadlikke. Mézières'i ideaal oli esinduslik valitsusvorm," selgitas Karl Peeter Valk.

Lisaks end ise valitsevale sõdalaste eliidile, oli oma koht ka vallutatud põlisrahvastel. Nende asi olla valitsetud. Valgu sõnul tundis Mézières erilist muret puhtuse pärast –  kahe klassi vahel ei tohtinud olla ei läbikäimist ega segunemist. Luua tuli kaks paralleelset ühiskonda, millest esimese moodustaks koloniseeriv eliit ja teise esmalt veenmise eeskuju teel ja hiljem mõõgaga usu rüppe sunnitud paganad. Pikemas perspektiivis ei piirdunud suur plaan Palestiina aladega, vaid pidi laienema üle terve maailma.

Omaette küsimus on muidugi see, kuivõrd tõetruult esitles Mézières tegelikkust, mis Liivimaal päriselt valitses. Valgu hinnangul ei kattunud see reaalsusega kuigi hästi. Ühelt poolt oli prantsuse rüütel Saksa ordu propaganda ohver, kuid lõi teisalt seda ka ise juurde. "Kui ta Liivimaast räägib, ütleb ta näiteks, et kõik need alad olid ordu kuuluvuses. Tegelikult olid siin palju keerulisemad poliitilised olud. Ta ei räägi näiteks midagi Hansa Liidust või erinevatest piiskoppidest ja võimudest, kes siin toimetasid. Ta loob nendest aladest ideaalpildi, mida kasutab ära omaenda plaanitud rüütliordu plaanides," lisas Valk.

Kõverpildi taga võibki näha Saksa ordu hästi rihitud kommunikatsiooni. Nimelt oli nende huvides õigustada oma tegevust kui püha sõda ja kristluse levitamist lääne publikule. Praktilise poole pealt üritas see aga lihtsalt meelitada teenistusse uusi rüütleid, keda kasutada pooleliolevas võitluses Leeduga. 

Ehkki Mézières'i unistus ei täitunud kunagi, ei saa Valgu sõnul ka väita, nagu oleks tema plaanid langenud kurtidele kõrvadele. Tema käsikirju on leitud ka näiteks Londonist. Seal sisalduva Euroopa aadlike nimekirja põhjal võib öelda, et oli nii neid, kes andsid lubaduse plaani teostumisel osaleda, aga ka neid, kes toetasid selle kavandatavat elluviimist rahaliselt. 

"Sellised ideed ei ole nii ekstsentrilised, kui nad võivad esmapilgul tunduda. Arvestades, et need mõtted ei realiseerunud, on lihtne arvata, et need olidki lootusetult oma ajaga vastuolus. Tegelikult oli ristisõja ideaal õukondades väga-väga oluline ja muutus 15. sajandil mõnel pool väga prominentseks," selgitas Valk.

Käesolevast kirjutisest võib jääda mulje, nagu oleks kogu Mézières'i loometöö ja kõnealune uurimus keerelnud ümber Liivimaa, kuid tegelikult see teps pole nii. Lisaks seosele selle maailmanurgaga, saab doktoritööst lugeda näiteks nii rikkalike hiliskeskaegsete intellektuaalsete traditsioonide, kireva õukonnaelu ja loomulikult Mézières'i enda tegemiste kohta kogu selles supis. 

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Karl Peeter Valk kaitses doktoritöö "Le projet intellectuel d'un réformateur: Philippe de Mézières (1327–1405)"  ("Ühe reformija intellektuaalne projekt: Philippe de Mézières (1327–1405)") 14. detsembril. Kaitsmine toimus Sorbonne'i Ülikoolis. Doktoritöö juhendajad olid Sorbonne'i Ülikooli professor Elisabeth Crouzet Pavan ja Tallinna Ülikooli professor Marek Tamm. Oponeerisid Del Salento Ülikooli dotsent Kristjan Toomaspoeg ja École des hautes études en sciences sociales'i professor Etienne Anheim.