Kunstiteoste restaureerimine on nõudnud sajandeid oskuslikku kätt ja teravat silma. Maalide taastamisel tuvastavad restauraatorid kahjustatud alad ning täidavad need ükshaaval sobiva värvitooniga. Töö on ajamahukas ja ühe maali taastamine võib võtta paarist nädalast aastakümneteni, vahendab MIT News.

Viimastel aastatel on aga arengud digitehnoloogiates võimaldanud luua restaureeritud teostest virtuaalseid versioone. Selleks kasutatakse pildituvastust, värvivastendust ja arvutinägemistehnikaid. Seni pole aga olnud võimalik digitaalseid restaureeringuid otse originaalteosele kanda. Nüüd sai kitsaskoht lahendatud. 

Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi doktorandi Alex Kachkine töötas välja meetodi, mis ühendab endas digitaalse analüüsi ja füüsilise restaureerimise. Tema arendatud tehnoloogia võimaldab trükkida restaureeritud kujutise õhukesele polümeerkilele, mida saab omakorda originaalmaalile kinnitada ja sealt soovi korral eemaldada.

"Kuna digitaalne jäädvustus säilib, saab seda kasutada ka 100 aasta pärast, kui keegi maaliga taas töötab – tulevikurestauraatoril tekib selge arusaam, mida on maaliga tehtud. Seni polnud see konserveerimises võimalik," selgitas Kachkine.

Teadlased katsetasid meetodit tugevalt kahjustatud 15. sajandi õlimaalil, mille restaureerimisel tuvastas tarkvara automaatselt 5612 parandamist vajavat piirkonda ja täitis need 57 314 erineva värvitooniga. Kogu protsess kestis kolm ja pool tundi. Kachkine'i  hinnangul tähendab see, et tema meetod on traditsioonilistest restaureerimistehnikatest umbes 66 korda kiirem.

Kuidas töötab?

Uus meetod algab tavapäraste töövõtetega: maali puhastamise ja varasemate restaureerimisjälgede eemaldamisega. Seejärel skanneeritakse maal ning luuakse tehisintellekti abil sellest digitaalne versioon, milline see algselt välja võis näha. Tarkvara koostab täitmist vajavatest piirkondadest värvikaardi ja kaart trükitakse kahekihilise maskina polümeerkilele.

"Värvide täielikuks taasesituseks on vaja nii valget kui ka värvitinti, et saavutada täielik spekter," selgitas Kachkine. Ta nentis, et kui kaks kihti pole täpselt joondatud, on see inimsilmale kergesti märgatav. Seetõttu arvestavad tema loodu arvutuslikud tööriistad ka inimliku värvitaju eripäradega.

Taastamisprotsessi igas etapis on oluline roll ka eetikal ja restaureerimispõhimõtetel. Kachkine rõhutas, et taastamise juures peab alati olema professionaalne restauraator, kes tagab kunstniku algse stiili ja kavatsuse säilimise.

Digitaalsed tööriistad ja tehisintellekt on tõestanud oma võimekust mustrite ja stiilide tuvastamisel varemgi. Muu hulgas suudavadd tehisintellekti algoritmid kiiresti läbi töötada tohutul hulgal visuaalseid andmeid. Programmijupid õpivad mustreid ja seoseid ning loovad nende põhjal digitaalselt taastatud versiooni, mis sarnaneb algse kunstniku stiili või ajastuga.

Kachkine usub, et tema lähenemine võib aidata tuua avalikkuse ette kunsti, mis on praegu ladudes silma alt peidus. "Loodetavasti annab uus meetod võimaluse rohkem kunsti näidata – ja see teeb mulle ainult rõõmu," tõdes ta.

Teadustöö tulemused avaldati ajakirjas Nature.