• Nii rahvusliku ärkamise kui Nõukogude ajal tõlgendati mõisa rõhumise sümbolina. Alates Eesti taasiseseisvumisest on uurijad järjest rohkem rõhutanud eesti ja baltisaksa kultuuri vastastikust põimumist. 
• 19.–20. sajandi vahetusel kompenseeris sakslaste jaoks kaugete asumaade puudumist juba keskajal vallutatud Eesti- ja Liivimaa kujutamine nende "kuulsusrikka koloniaalajaloona".
• Balti mõisaorjuse ja ülemeremaade kolooniate võrdlemisega tegid algust juba varauusaegsed kirjamehed ja valgustajad. Nende loodud tekstivaramust ammutasid ideid ka eesti rahvuslased. 
• 20. sajandi esimestel kümnenditel mõisate üle peetud vaidluste tundmine aitab äärmuslikke seisukohti ära tunda ka tänases monumendisõjas.
• Mõisate "renessanss" 1970ndate Nõukogude Eestis tekitas paradoksi: varem orjuse ja alandusega seostatud "võõrast" saksa pärandist kujunes kummati just Eesti rahvuslik monument.
• Eesti tuntumad mõisad on sageli rekonstruktsioonid -- välja on valitud ja taastatud mingi konkreetne ajahetk hoone minevikust, teisi ajalookihistusi eirates. See on loonud teatud ühetaolisuse illusiooni.

Võhikule pole mõis ilmselt mitte midagi muud, kui maal asuv kena vana maja, mis on enamasti ümbritsetud tammedest. Teie ütlete, et mõis on aga fenomen, mis ei mänginud Eestimaa ajaloos mitte lihtsalt olulist rolli, vaid mille uurimise kaudu saab sissevaate nii ajaloolistesse võimusuhetesse, majandusse, kunsti, arhitektuuri kui ka selle maailmanurga ühendustesse muu ilmaga. Kas see tähendab, et me ei oska tänapäeval mõisate mitmekesist rolli, ajalugu ja tähendust enam hinnata? 

Linda Kaljundi: Selle raamatu aluseks on tegelikult Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli koostöös sündinud loengusari, mida oleme koos professor Ulrike Plathiga, kes on ka selle kogumiku kolmas koostaja, juba üsna pikka aega korraldanud. Kursuse käivitav jõud oligi seesama arusaam, mida sa kirjeldasid – mõisad tunduvad justkui tuttavad, aga kui hakata põhjalikumalt järele mõtlema, siis enamasti seostamegi neid ainult mõisasüdamete või maaliliste peahoonetega maapiirkondades.

Kui kaasasime inimesi loenguid pidama ning hiljem artikleid kirjutama, avastasime ka ise üha uuesti, kui mitmetahulised mõisad tegelikult on. Nad on justkui filtrid või ekraanid, mille kaudu saab siinset ajalugu uuel viisil käsitleda – uurida erinevate rahvusrühmade suhteid nii heas kui ka halvas. Samuti saab uurida mõisa kui tootmisüksust ning selle igapäevaelu kogu oma argikultuurilises rikkuses, mis pole sageli sugugi nii tuttav.

Kui küsida, miks ja kuidas on mõisate kuvand muutunud ajapikku ühekülgsemaks, siis mina seostaksin seda praeguse mõisanostalgiaga ning juba hilisel nõukogude ajal, 1970–1980ndatel toimunud mõisate renessansiga. Just siis korrastati paljud mõisasüdamed ilusaks ja esinduslikuks ning tehti need inimestele uuesti tuttavaks. Toona restaureeritud mõisad on tihti need paigad, mida inimesed mõisatega seoses kõige rohkem külastavad ning mõisate all esmajoones ette kujutavad.

Kristina Jõekalda: Muidugi ei puuduta see ainult tavainimest – ka teadlaste seas kipub pilt olema ühekülgne. Kunstiajaloolased-muinsuskaitsjad tegelevad enamasti hoonete ja nende dekoratiivsete aspektidega, ajaloolased tegelevad visuaalkultuuri kõrvale jättes numbrite ja faktidega näiteks, kes oli millisel kümnendil omanik, mitu mõisa põletati, palju midagi toodeti jne. 

Meie huvi oli tuua humanitaarteaduste sees erinevad distsipliinid kokku – panna näiteks folkloori- ja pärimuseuurijad (nagu meie kogumikus Marju Kõivupuu, Andreas Kalkun) töötama kõrvuti ajaloolastega (nagu Toomas Hiio, Inna Põltsam-Jürjo), kultuuri- ja kirjandusloolaste (nagu Heiki Pärdi, Maris Saagpakk) ning kunstiajaloolaste ja praktiseerivate restauraatoritega.

Eesti rahvuslikus ajaloomälus on mõisad olnud vastuolulised sümbolid – ühelt poolt saksa aadli võimu ja rõhumise märk, teisalt rahvusliku ärkamise, kultuurilise ja esteetilise arengu katalüsaator. Kas teose eri peatükkide põhjal võib öelda, et oleme leidnud uue viisi mõisaajaloo mõtestamiseks? Millised uued tähendused on mõisad tänases identiteediloome kontekstis omandanud?

Kristina Jõekalda: Võib-olla tasubki alustada just nendest stereotüüpidest. Kui mõelda näiteks viimaste aastate Nõukogude monumentidest tekkinud kriisile või laiemale võõravaenule – sellele tugevale reaktsioonile eelnenud "võõra" kultuuri märkide suhtes, siis siin on palju paralleele sellega, kuidas näiteks 1905. aasta revolutsiooni aegu või 1920ndate Eesti Vabariigis suhtuti mõisatesse. Krista Kodres kirjutas mõne aasta eest monumendikriisi kommenteeriva arvamusartikli, küsides, kas peaksime hakkama ka mõisaid põletama. Täna enamik eestlasi ilmselt sisemist vaenu mõisate suhtes enam niimoodi ei taju. Meie huvi on vaadelda, kuidas erinevate poliitiliste muutuste järel on sarnasel viisil "võõraga" tegeletud.

Linda Kaljundi: Arvan, et selles kogumikus ning ka laiemas uurimistöös mõisate ümber peegeldub muutunud suhtumine baltisaksa kultuuri. Pikalt, nii rahvusliku ärkamise ajal kui ka Nõukogude perioodil, käsitleti baltisaksa kultuuri negatiivses võtmes – rõhumise sümbolina. Alates Eesti taasiseseisvumisest, eriti 2000ndatest, on uurijad aga järjest rohkem rõhutanud eesti ja baltisaksa kultuuri vastastikust põimumist. See on aidanud paremini mõista, kuidas ebaõigluse ja hierarhiate kõrval on kahe kogukonna suhetes olnud väga palju eriilmelist kooseksisteerimist ja kultuuriülekandeid. See on üks läbiv teema, mis jookseb läbi ka sellest raamatust ning iseloomustab laiemalt uut suhtumist baltisaksa kultuuri viimastel aastakümnetel.

Kristina Jõekalda: Siin on distsipliinide vahel erinevusi. Näiteks kirjandusteaduses on lihtsam eristada autoreid keele alusel – vaadelda eestikeelseid ja saksakeelseid autoreid eraldi, mida viimasel ajal on hakatud ümber tegema. Kunstiteaduses on pikka aega valitsenud hierarhiad n-ö kõrge ja madala vahel: kogu "kõrgkunst" oli Eesti iseseisvudes pigem võõras, kuid sai ikkagi selle uurimisvälja fookuseks. Erinevates distsipliinides on lisaks tõstatunud erinevad uurimisküsimused, mis mõisahoonete puhul kõrvuti asetatuna väga hästi esile tulevad.

Mõisasüsteemi on raamatus võrreldud koloniaalsete võimusüsteemidega. Kui õigustatud on selline võrdlus? Teame, et baltisakslased kaitsesid pärisorjust sarnaste argumentidega kui USA lõunaosariikide orjapidajad. Kas võime siis tõmmata konkreetseid paralleele ka näiteks Briti või Prantsuse koloniaalvalitsustega või on Balti eripära siiski olulisem?

Linda Kaljundi: Siin tuleb esile märksõna "laenulisus". Minu artikkel ja kogu kogumik püüavad näidata, et võrdlused ülemeremaade kolooniatega on justkui peeglid või kirjanduslikud mudelid kohalike probleemide käsitlemiseks. Seejuures on need tugevalt mõjutanud seda, kuidas baltisakslased ise oma võimu Baltimaades mõtestasid – 20. sajandi alguses üha enam koloniaalses raamistikus.

Juba alates varauusajast, mil eurooplased asusid ülemeremaadel endale kolooniaid vallutama, ilmusid reisikirjades ja kriitilistes kirjutistes paralleelid Eesti- ja Liivimaa talupoegade ning asumaade istandustes töötavate orjade vahel. Seda võrdlust kasutasid hiljem ka valgustajad ja eesti rahvuslased, et kritiseerida Balti ühiskonnas valitsevat ebavõrdsust ja aadli privileege.

Teisalt hakkasid baltisakslased ise seda koloniaalset võrdlust rakendama ka positiivses võtmes. Saksamaa, mis ühines alles 1871. aastal, oli pikka aega ilma kolooniateta maa. Selle kompenseerimiseks mõtestati, nagu Ulrike Plathi uurimused on näidanud, keskaegsete sakslaste Ida-Euroopa koloniseerimist kui nende "kuulsusrikast" koloniaalajalugu. Toonaste saksa autorite käsitluses ulatus nende koloniaalne minevik niisiis kaugemalegi kui prantslastel või brittidel. Seega on need teemad paljuski tõlgendusmudelite küsimus. 

Omaette teema on, kuivõrd saame keskaegset ja ka hilisemat saksa domineerimist siinsetel maadel detailides võrrelda Euroopa-väliste kolooniatega või mõisasüsteemi meretaguse istandusmajandusega. See ei ole küll selle kogumiku keskne teema, aga kindlasti on see hea uurimisvaldkond, millel on palju tahke.

Kristina Jõekalda: Meie eesmärk ei olnud lihtsalt rakendada moodsaid, uusi lähenemisi, nagu postkoloniaalsed uuringud, siinse materjali peal. Koloniaalsõnavara tuleb tegelikult juba 19. ja 20. sajandi alguse tekstides väga jõuliselt sisse. Kunstiajaloos oli see sageli positiivne mõiste, millega rõhutati üha uuesti, et siinsed alad on saksa koloniaalalad. See tähendas ka rõhutamist, et siinne kultuur kuulub Euroopasse, mitte ei ole osa Vene tsaaririigi slaavipärasest maailmast. 

Kristina Jõekalda, ütlete oma artiklis, et seoses mõisatega toimus aastatel 1900–1920 debatt, mis meenutab seda, mida peetakse tänapäeval ümber monumendisõdade – Black Lives Matter'i, ent ka Ukrainas toimuva sõja taustal. Milles see debatt täpsemalt seisnes ning kas meil on sellest praegustele aruteludele mõeldes midagi õppida?

Kristina Jõekalda: Kõige rohkem saab õppida just äärmuslike positsioonide äratundmist – ka siis, kui need on maskeeritud näiliselt neutraalseteks üldistusteks. Rääkisime enne rahvusülesest lähenemisest ja põimitud ajaloost. Kui kunstiajaloos ei ole rahvuste keskne käsitlus olnud nii domineeriv kui mõnel muul uurimisväljal, vähemalt "rahvusliku ärkamise" eelse kunsti osas, siis kunstiajaloo enda kirjutamise ajaloos on siiski kombeks olnud käsitleda erinevaid tekste keeleti lahus ning see on kaasa toonud probleeme.

Väga tuntud ja mõisauurijate seas siiamaani kasutusel on Heinz Pirangi 1920ndatel ilmunud kolmeköiteline "Balti härrastemaja" (Das baltische Herrenhaus). Mind kannustas selle artikli kirjutamisel teadmine, et ehkki see teos on ammu tuttav, pole selle vohavat ideoloogilist tulevärki tekstikriitiliselt analüüsitud. Juba esimestel lehekülgedel torkavad silma üsna äärmuslikud saksa rahvuslikud ja kolonialismi toetavad seisukohad, mis raamistavad kogu tema käsitlust.

Minu teine põhinäide on Tallinnast pärit Georg Dehio, kellest sai 20. sajandi algul üks Saksamaa tuntumaid kunstiajaloolasi ja muinsuskaitsjaid – tema tekste Baltikumi kohta pole aga kuigi palju uuritud. Need on enamasti ajalehtede arvamusveergudel ilmunud publitsistlikud kirjutised, mis avaldati poliitiliselt laetud hetkedel Esimese maailmasõja taustal. Need sõnavõtud on väga propagandistlikud ning just sellele ma oma artiklis tähelepanu juhingi.

Näiliselt neutraalne ajalookirjutus toimis sageli saksa kultuuri ülemvõimu rõhutamise vahendina – eesmärk oli võimendada arusaama, et kogu siinne ajalugu on saksalik. Selle narratiivi põhjal tuli saksa rüütel ja kaupmees siia 13. sajandil, tõi endaga kaasa ristiusu ja kultuuri ning sellest võrsus lõpuks ka tihe mõisate võrgustik kui baltisaksluse ülim saavutus. 

See motiiv kordub ka 1920ndate ja 1930ndate käsitlustes. Kui vaatame neid saksakeelseid tekste lahus eestikeelsetest, siis ei oskakski me näha, kuidas need saksa ja eesti äärmusrahvuslikud käsitlused on omavahel tegelikult dialoogis – eestikeelsed tekstid reageerivad tihti just saksa keeles ilmunud vaadetele. Eks taoline retoorika kipub esile kerkima kriisiolukordades, ka monumentide ümber.

Linda Kaljundi, Teie keskendute oma peatükis küsimusele, miks on mõisaorjusest kujunenud eestlaste jaoks sedavõrd mõjukas mälupaik. Ütlete, et selle põhjuseks on pidev orjastaatuse taasesitamine ning kohandamine erinevate kontekstide ja vajadustega. Kuidas mõisaorjus ikkagi eestlaste hinge kodeeriti?

Linda Kaljundi: Mälupaiga mõiste tõi kasutusele juba 1980ndatel prantsuse ajaloolane Pierre Nora. Teda huvitasid mitte mineviku faktid, vaid hoopis see, keda, mida ja kuidas on mineviku paljususest hiljem mäletatud. Mälupaigad võivad olla näiteks olulised ajaloosündmused, isikud või nähtused, mille ümber koondub kollektiivne mälu. Need on nähtused, mis on muutunud mõnele grupile tähenduslikuks ning aitavad organiseerida selle minevikunägemust. Minevik ise on oma mitmekesisuses tohutult suur ja haaramatu, mälupaigad aitavad seda korrastada ja lihtsustada. 

Hiljem on kultuurimälu uurijad rõhutanud, et selleks, et mingi minevikusündmus, isik või nähtus saaks mälupaigana püsida, tuleb seda pidevalt taasesitada eri kultuurivormides. See peab kultuuris ringlema – ainult nii saab see nähtus aja jooksul tähenduslikuks. Iga uus taasesitus lisab aga uusi kihistusi: ühelt poolt võimendab olemasolevat tähendust, teisalt muudab seda. Just seda näeme ka mõisaorjuse kui mälupaiga puhul.

Mind ennast huvitas selle puhul tõik, et tegu ei ole ainult eestlaste mälupaigaga. Mõisaorjusel on väga pikk ajaline kihistus. Kurtmine Liivimaa talupoegade orjaelu üle algab juba varauusaegses kriitikas. Nii tekkis Euroopas huvi siinse talupoegkonna viletsa olukorra vastu ning kujunes välja väga rikkalik tekstivaramu, mis kirjeldas vägivalda ja rõhumist. See toimus ajal, mil Liivimaa keskaegne valitsemissüsteem oli lagunenud ja piirkond oli sõdade tallermaa. See kriis süvendas ka laiemat huvi siinse regiooni vastu.

Hiljem näeme, kuidas valgustajad võtavad needsamad orjusekriitilised tekstid üle, arendavad neid edasi ning toovad veel jõulisemalt sisse võrdlusi meretaguste kolooniatega. Kui 1860ndatel algas Eesti rahvuslik liikumine, oli juba olemas korralik tekstivaramu, millele tugineda. Rahvuslased vastandasid end sakslastele, eelkõige mõisnikele, ning said kasutada varauusaegsetest kroonikatest, reisikirjadest ja valgustusajastu tekstidest laenatud kujundeid – värvikaid ja sageli vägivaldseid kirjeldusi siinse talupoja rõhumisest.

Aga miks püsib arusaam eestlastest kui orjarahvast nii visalt meie kultuurimälus tänaseni?

Linda Kaljundi: Ma ei alahindaks sugugi nõukogude perioodi mõju. Kui 1920–1930ndatel, eriti Pätsi vaikival ajastul, ei soositud eestlaste kujutamist orjadena ega talupoegade alandava elu üle kurtmist, siis nõukogude võimule sobis see suurepäraselt. Sellele pani aluse Teise maailmasõja aegne propaganda, kus rõhutati eestlaste rõhumist ning süüdistati sakslasi. Klassivõitlus ja saksavastasus olid nõukogude ajalookäsitluse tuum – loodi palju pilte, tekste, filme, näitusi ning ka kooliõpikutes tõsteti orjuse teema kesksele kohale.

Samas, nagu öeldud, on see hästi võimas vahend rahvusliku liikumise algusaegadest, võimaldades juba siis panna süü sakslastele ja baltisakslastele. Kuid noore vabariigi enesekuvandi loomisel muutus see narratiiv ebamugavaks. Eesti vaevles 1920ndatel pigem positiivse ja enesekindla ajaloolise minapildi puuduse käes. Nõukogude võimule aga ei valmistanud see mingeid probleeme. Ajaloolise rõhutuse narratiiv sai osa laiemast klassivõitluslikust propagandast, mis sobitus hästi nõukogude ajalookäsitlusse.

Kristina Jõekalda: Tegelikult võime mõisa tervikuna vaadata kui mälupaika. Võib öelda, et just sellest tugevast saksavastasusest kasvas välja mõisate taasavastamise laine 1970ndatel. Palmse mõisa restaureerimine sai omamoodi lipulaevaks. See on huvitav paradoks: saksa päritolu pärandist kujunes just nõukogude ajal omamoodi eesti rahvuslik monument. Sellest on kirjutanud Juhan Maiste, kelle tervikülevaate "Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada" köited on hakanud ilmuma paralleelselt meie kogumiku valmimisega. Need käsitlused täiendavad teineteist.

Räägime nüüd natuke arhitektuurist ja kunstist, millega on mõisad ilmselt tänapäeva eestlaste mällu söövitatud. Raamatus arutletakse, kuidas mõisate arhitektuur peegeldas nii sotsiaalset hierarhiat kui ka kunstilisi voolusid. Kuidas suhtusid mõisnikud arhitektuursetesse uuendustesse? Kas mõisate planeerimisel lähtuti pigem kohalikest oludest või järgiti rangelt Euroopa eeskujusid? Kas mõnes Balti mõisas sündis originaalseid kunstistiile või kohalikke eripärasid?

Kristina Jõekalda: Olgu kõigepealt öeldud, et kogumikul on palju öelda ka väljaspool kunsti-arhitektuuri teemasid. Mõisate puhul, kogu nende ajaloo vältel – isegi kui räägime ainult Balti või kitsamalt Eesti kontekstist, on väga keeruline teha üldistusi, mis kehtiksid iga üksiku mõisa kohta. Hooned on erinevad, mõisnike seas oli väga erineva maitse ja vaadetega inimesi, põlvkonnad vahetusid ning mõned mõisad vahetasid pidevalt omanikke ka muudel põhjustel. Iga seesugune katkestus mõjutas otsuseid, millal ja kuidas hakati olemasolevat hoonet kohandama või uut ehitama. Vahel tingisid muutuse sõjad või tulekahjud, väga nähtava lainena 1905. aasta revolutsioon.

Sõjaliste kokkupõrgete jada on olnud oluline arhitektuuriajaloo periodiseerimisel. Heinz Pirang, kellest varem juttu oli, lähenes mõisate ajaloole konfliktide kaupa – Põhjasõja järgne 18. sajandi alguse ülesehitusperiood tähistas tema jaoks mõisate hiilgeaega, Esimese maailmasõja eelsetes ümberkorraldamistes nägi ta aga allakäiku.

Mõisatele on väga tunnuslik eklektilisus. Leidus mõisnikke, kes püüdsid luua stiilipuhast ja ajastutruud tervikut. Kuid enamik mõisaid – nii palju kui me teame ajalooliste fotode ja kunstiteoste põhjal, säilitasid endas korraga väga erinevaid kihistusi. Iga põlvkond jättis oma jälje: värviti midagi üle või lisati seinale uusi esivanemate portreesid, vahel telliti neid juurde lausa tagantjärele. Neid teemasid vaatlevad kogumikus Hannes Vinnali ja Kadi Polli artiklid. Mõis on alati olnud mitmekihiline nähtus, ka hoonekehandi mõttes. Tänapäeva liigselt romantiseeritud ja ühetaoline ettekujutus mõisatest on just see, mida me soovime vaidlustada. 

Linda Kaljundi: Nägemust mõisatest kui arhitektuursest tervikust või ühe stiili esindajatest on kindlasti mõjutanud hilisem restaureerimine. Nõukogude ajal valiti sageli välja üks kindel ajaperiood – nii hoone välisilmes kui ka interjööris, mida siis eelistati välja puhastada, restaureerida ja rekonstrueerida. Viimastel aastakümnetel on muinsuskaitseline lähenemine soosinud taas kihilisust – erinevate ajastute jälgede esiletoomist. Palmse ja Sagadi stiilis rekonstrueeritud mõisad on kujundanud meie ettekujutuse mõisatest visuaalselt palju ühtlasemaks, kui need tegelikult ajalooliselt olid. 

Kristina Jõekalda: Sellega lõpetab kogumiku Hilkka Hiiopi ja Riin Alatalu artikkel. Meie ala eripära seisneb selles, et meil ei ole üldse säilinud mõisaid, kus kogu sisustus ja kunstikogu oleks alles, nagu see on näiteks Soomes või Saksamaal, kus siiani elavad hoones tihtipeale omaaegsete mõisnike järeltulijad. Meie mõisad on suuresti illusioonid või loomingulised rekonstruktsioonid – mingisuguse konkreetse inimese ja ajahetke tõlgendused. 

Mainisite interjööri ja kunstilise terviku hävimist. 1905. aasta rüüstamine on kõigile teada, aga kas mööbel ja interjöör hävis peamiselt sõdades ja nõukogude ajal või kuhu see kadus? 

Kristina Jõekalda: Mööblit ja kunsti kadus massiliselt näiteks 1905. aasta järel, Esimese maailmasõja ja Vabadussõja käigus ning hiljem Teise maailmasõja ja saksa okupatsiooni ajal, mil osa 1939. aastal Umsiedlung-iga emigreerunud baltisakslasi tuli oma mahajäänud vallasvarale järele. Lisaks suurtele katkestustele on olnud ka muid sündmusi, mis mõjutasid konkreetse mõisa sisustuse säilimist või hooletusse jäämist.

Linda Kaljundi: Kui baltisakslased 1939. aastal Poolasse ümber asusid, võeti osa mööblist kaasa, osa müüdi või realiseeriti muul moel. Nii mõneski talus leidub tänini sellest ajast mõisamööbli tükke. Aga juba 1920–1930ndatel kohandati paljud mõisad ümber koolideks, lastekodudeks ja hoolekandeasutusteks, mis muutis interjööre märkimisväärselt. Hiljem lisandusid nõukogudeaegsed ümberehitused.

1970–1980ndate mõisate taastamise aegu käis näiteks Leila Pärtelpoeg kuuldavasti Peterburi antikvariaatides otsimas sobivat mööblit – muidugi mitte Eesti mõisate oma, vaid siis juba mujalt pärit ajastutruud mööblit. Need rekonstruktsioonid on nüüdseks muutunud omaette huvitavaks uurimisobjektiks. Mõnel juhul on tänased konservaatorid asunud ka nõukogudeaegseid lisandusi ja ümberehitusi markeerima ehk need on juba ise omandanud ajalooväärtuse. 

Mõnekümne aasta eest loodud pilt erineb aga märkimisväärselt mõisainterjööridest, mis vaatavad meile vastu vanadelt fotodelt. Õnneks on neid ajaloolisi ülesvõtteid säilinud üsna palju. Need interjöörid olid kindlasti palju vähem lagedad kui ideaalpiltide järgi rekonstrueeritud mõisad, mida me täna näeme.

Kristina Jõekalda: Kõiki mõisaid ei kujundatud 1920ndatel kohe süsteemselt ümber – uue avaliku funktsioonigi saamine võttis ikkagi paar aastat aega. Väga paljud jäid lihtsalt tühjaks. Teised said koolideks, sanatooriumideks või hooldekodudeks, mis oli iseenesest hea – nad ei seisnud kasutuseta. Kuid sisustuse säilimisele see alati hästi ei mõjunud. Ka muinsusteadlikkus on eri aegadel olnud erinev.

Tänapäeval mõisaid erastatakse – neist saavad spaad, hotellid ja kodud. Kas mõisad on muutumas taas majandusliku staatuse sümboliks, mille suudab endale soetada see, kellel on raha Tallinnast ära kolida? Milline on Eesti tulevikumõis? 

Kristina Jõekalda: Mõis pole mitte tasapisi sinna liikumas, vaid see ongi juba nii. Alates 1990ndatest on mõis muutunud staatuse sümboliks inimesele, kes on elus hästi edasi jõudnud. Selles ei ole midagi halba. On hea, kui mõisahoonetel on erinevaid funktsioone ning ka restaureerimislahendusi: see võimaldab läbi proovida mitmesuguseid lähenemisi. Raamatus tuleb jutuks näiteks Kõue-Triigi mõis, kus on püütud rakendada tänapäeval mõisa oma koduks pidava inimese lähenemist.

Linda Kaljundi: Mõisa pidamine nõuab palju raha ja pühendumist. Kahjuks on siiani palju mõisaid, mille ostmiseks ja pidamiseks ei jätku piisavalt jõukaid eraomanikke. See on juba ajaloolises perspektiivis olnud suur väljakutse. Kümmekonna aasta eest toimus Arhitektuurimuuseumis Eesti mõisakoolide näitus, kus tuli hästi välja, et just avalikus funktsioonis olemine on olnud 20. sajandil mõisahoonete säilimise kõige kindlam garantii. Kuid muidugi leidub ka mõisasid, millel on küll olnud omanik, kuid mis on ometi lagunenud või sattunud muude õnnetuste ohvriks. 

"Mõisa fenomen Balti kultuuriloos. Vaatenurki üle uurimisväljade" ilmus Tallinna Ülikooli kirjastuses. 12 artikliga kogumiku koostajad on Linda Kaljundi, Kristina Jõekalda ja Ulrike Plath.