Vaimne tervis, filosoofia ja ka erinevad religiooni puudutavad ning eksistentsiaalsed teemad on Indrek Linnustele huvi pakkunud niikaua, kui ta ennast mäletab. "Psühholoogiaõpingutes ei käsitletud neid minu jaoks piisavalt. Samuti tundusid paljud teraapiasuunad mulle kuidagi liialt raamides olevat või eksistentsiaalsete teemade puhul kauged," sõnas ta. Viimasele 30 aastale tagasi vaadates jääb Linnustele nii Eestis kui mujal silma uue vaimsuse tohutu tõus, kus erinevate usundite, õpetuste ja praktikate elemendid kombineeritakse üheks isiklikuks kohandatud maailmavaateks.

"Suur hulk inimesi justkui otsiks tähendusi ja pidepunkte, et orienteeruda segaste aegade supis. Religioosse mängulava segi paiskamisele on kaasa aidanud kindlasti internetifoorumid ja sotsiaalmeedia, rahavaste rändamised ja ka teatav spirituaalne turism. Olgu see siis Lõuna-Ameerika vihmametsas praktikate kogemine või oriendi suunal valgustatuse otsimine, aga ka kiirete lahenduste otsijad ehk oma sisekosmosesse sukelduvad psühhonaudid. Selline spirituaalne kommipood eneseotsingute teekonnal on tegelikult väga populaarne näiteks erinevate teadvust muutvate psühhoaktiivsete ainete kasutus," kirjeldas ta.

Samamoodi peegeldab seda Linnuste sõnul inimkonna janu eneseabiõpikute, ajakirjade, taskuhäälingute järele, mis taolisi teemasid puudutavad. "Julgen arvata, et see tõus jätkub. Murrangulised ja keerulised ajad panevad inimkonda otsima tähendusi, mõtestama väärtusi ning tajuma suuremat pilti. Samas ei ole ju selles midagi negatiivset, et inimesed nendel otsingu radadel seiklevad. Senikaua, kui ei kahjustata teisi või vajata ise abi ehk ei lange inimese elukvaliteet," ütles ta.

Spirituaalne mõõde

Siinkohal tulebki mängu Indrek Linnuste uurimisvaldkond ehk spirituaalsed kriisid ning kuidas nendega töötada, kui inimesed satuvad näiteks psühhiaatrilisele ravile. Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöös uuris ta spirituaalse mõõtme lisamise võimalust tervishoidu ja rehabilitatsiooni.

Kuna spirituaalset temaatikat käsitletakse kollases ajakirjanduses, kontrollimatutes interneti foorumites ning erinevates seminaride- ja praktikavormides, oli Linnuste üks ajend uurida oma töös valdkonda akadeemiliselt ning kirjeldada seda objektiivselt. "See on väga huvitav uurimismaastik. Näiteks juba see, miks inimene eelistab otsida abi alternatiivmeditsiinist mitte minna perearsti juurde või haiglasse. Siin on mitu kohta, kus tervishoiusüsteemil tasuks peeglisse vaadata. See ei tähenda, et arst peaks vastuvõtul viirukeid põletama ja seeneleotist pakkuma," selgitas ta.

Linnuste rääkis, et Eestit on vahel kutsutud spirituaalseks katselaboriks, kus kirikus käib kord nädalas vaid kaks protsenti rahvastikust. Samas usub mingisuguse hinge või väe olemasolusse üle poolte inimestest. Küsitluste järgi on Eestis iga kolmas kogenud elus üleloomulikke või seletamatuid kogemusi, mida on raske mõistusega seletada.

Tema doktoritöö eesmärk oli tuua esile võimalused ja vajadused spirituaalse dimensiooni lõimimiseks tervishoiu ja rehabilitatsiooni valdkonda. Inimene ei jäta Linnuste sõnul juba loomupäraselt oma isiklikke uskumusi arsti või psühholoogi kabineti ukse taha, mistõttu muutuvad need sageli justkui toas olevaks elevandiks, millest ei räägita. Paljud patsiendid soovivad samas, et tervishoiutöötajad arvestaksid nende spirituaalsete vajadustega, kuid see tahk jääb sageli tähelepanuta. Peamised põhjused on tervishoiutöötajate ajapuudus, vähene väljaõpe ja ebamugavustunne eksistentsiaalsete teemade käsitlemisel.

Linnuste märkis, et meditsiinitöötajad ei ela müstilises kapslis, vaid on osa ühiskonnast. "Kindlasti on neid, kes on ise väga huvitatud spirituaalsest temaatikast. Kindlasti on ka neid, kes on selle vastu ning kahe jalaga ratsionaalselt maapeal. Oluline on pigem tervishoiutöötaja roll ja professionaalsus tööl olles neid teemasid käsitleda. Ravipersonal ei saa hakata patsiendiga vaidlema, teda vältima või välja naerma, kas kuradid, inglid või haldjad või koguni tulnukad on olemas. Sellesse saab siiski empaatiliselt suhtuda ja toeks olla, kui patsient vajab näiteks mediteerimiseks, palvetamiseks oma aega või kohta," rääkis ta.

Eelkõige vaimse tervise valdkond vajab Linnuste sõnul lisaks täiendõppele kindlasti juurde vaimse tervise õdesid ja psühholooge, kes mõistavad spirituaalsete kriiside eripära, oskavad neid eristada klassikalisest depressioonist või psühhootilistest häiretest jt, on vabad eelarvamustest ega stigmatiseeri kõnealust nähtust, vaid proovivad hukkamõistmise asemel mõista. Täiendavad hingehoidjad aitaks inimestel aga väärikamalt surra ja surmavatele haigustele leevendust pakkuda.

Ise hingehoidjaks õppinud Linnuste kirjeldas, kuidas spirituaalne toetus hõlmab valmisolekut ja oskust inimest kuulata, spirituaalsusega seotud teemadel kaasa rääkida ja inimest selle käigus suunata. Samuti tähendab see oskust hinnata inimese vajadusi ning luua talle võimalusi osaleda spirituaalsust ja isiklikke uskumusi toetavates tegevustes.

Hindamise käigus on oluline tuvastada ja määratleda patsienti kahjustav psühhopatoloogiline religioossus või spirituaalsus näiteks religioosne luul või muu kahjustav religioosne käitumine või kuuluvus düssotsiaalsesse usukogukonda. Mõlemad võivad mõjutada tema seisundit, toimetulekut, elukvaliteeti ja heaolu. Hindamisest võib ka selguda, et patsient ei taha ega ole valmis nendel teemadel kaasa rääkima. Kui ta seda ei taha ning see pole talle tähtis, ei pea sellele ka Linnuste sõnul rõhku panema.

Oluline edu või läbimurre peitub Linnuste sõnul just suhtlemisoskuses ja taktitundes spirituaalseid ning religioosseid teemasid käsitleda ning näha seda ka patsiendi vaatenurgast. Sellist suhtumist kutsutakse epistemoloogiliseks alandlikkuseks (epistemological humility).

Täitmata lünk

Indrek Linnuste hinnangul peaks Eesti tervishoiusüsteem pakkuma spirituaalset tuge, sest see oleks inimkeskse tervishoiu lahutamatu osa. "Tänapäevases tervishoiusüsteemis, kus rõhk on elukvaliteedil ja patsiendikesksel lähenemisel, ei tohiks ära unustada ega vältida ühtegi inimest puudutavat mõõdet. Ilma nii olulist dimensiooni kaasamata, oleks seda silmakirjalik kutsuda patsiendi- ja inimesekeskseks. Meie haiglates pole isegi palveruume," sõnas värske doktor. Samuti pole hingehoiuteenus või spirituaalne toetus otseselt Tervisekassa teenuste hinnakirjas. Psühhoteraapia suunad ei kata samas eksistentsiaalsete teemade käsitlemist.

Ta lisas, et patsiendi spirituaalsusega seotud tahud aitavad mõista tema seisundi tervikpilti. "Inimese isiklikud uskumused võivad olla kogu raviprotsessis määravaks teguriks. Tervishoius on vast uskumustega kõige tihedamalt seotud mõisted platseebo- ja notseeboefekt, mida on kahjuks sageli nn müraks peetud," rääkis Linnuste.

Ta sõnas, et spirituaalsed vajadused ei pea olema tingimata religioossed ning seotud jumalaga. Spirituaalsusega seostuvad kõik väärtused, mis annavad inimesele sügavama tähenduse ja elu eesmärgi, olgu selleks loodus, kunst pere või kogukond.

Osaliselt võib ravis spirituaalset ja religioossete teemade tähelepanuta jätmise taga religioosne lõhe. See tähendab, et patsient on rohkem usklik kui tervishoiutöötajad. "Ehk see lõhe ei lase märgata neid vajadusi. Neid barjääre on muidugi rohkem," lausus ta.

Samas rõhutas ta, et ära ei tohi unustada ka patoloogilist spirituaalsust ja religioosseid luulusüsteeme jmt. Sagedamini psühhiaatrite töölauale jõudvad seisundid võivad segada mõistmast n-ö elutervet religioossust ja spirituaalsust. "Kahjuks jõuavad ka psühhiaatrilisele ravile ja teraapiasse inimesed kõikvõimalikest religioossetest sektidest ja haiglastest spirituaalsetest kogukondadest. Ka nende inimestega peab tegelema, vahel ka nii, et kriis ei rööviks nende usku," lausus ta.

Tuntumad näited on tema sõnul jehoovatunnistajad, aga on teisigi organisatsioone ja range sisemise korraldusega ühinguid. "On juhtumeid, kus väga ranges usklikus perekonnas on kujunenud lastel religioosne obsessiiv-kompulssiivse häire, mille iseärasusteks on korduvad sundmõtted ja -teod. Selle puhul esineb liigset muretsemist ja süütunnet, et ollakse toime pannud jumala või usudoktriini vastaseid tegusid. Seega ei tohiks kõike religiooni ja spirituaalsuse juurde kuuluvat romantiseerida," sõnas ta.

Kokkuvõttes on Linnuste sõnul doktoritöö üks olulisemad järeldusi see, et spirituaalseid, religioosseid ja patsientide isiklikke uskumusi pole Eestis tervishoiu- ja rehabilitatsiooniteenustesse seni lõimitud. Samas leidub palju tõenduspõhiseid spirituaalseid ja religioosseid hindamismetoodikaid ja teste, praktikaid, teraapiaid, mida saaks ka Eesti oludele vastavaks kohandada. Need aitaks laiendatult kaasa vaimse tervise abile. "See eeldaks tervishoiuasutuste, ekspertühingute, psühhiaatrite, psühholoogide, hingehoidjate ja teadusasutuste koostööd. Tervishoiutöötajate kompetentsi saaks tõsta täiendkoolituste kui õppekavade loomisega. Valdkond vajab kindlasti arutelu ning konstruktiivseid lahendusi, mitte hukkamõistu ja sildistamist," ütles ta.

Indrek Linnuste kaitses religiooniuuringute erialal doktoritööd "Spirituaalse dimensiooni integreerimise võimalusest ja vajadusest tervishoiu- ja rehabilitatsioonisüsteemis".