Vaimse tervise teemadel räägitakse pahatihti alles siis, kui probleemid on juba tõsised, näidikud punases ja väljakujunenud häired vajavad psühhiaatrilist ravi.

Ometi on teada, et tõeline lahendus peitub ennetuses, mida on vaja teha ammu enne seda, kui vaimse tervise probleemid eskaleeruvad. Eesti ühiskonna elujõudu toetaks üks korralik ennetusrevolutsioon, ulatuslik investeerimine sellistesse ennetustegevustesse, mis hõlmavad just tervishoiuväliseid eluvaldkondi nagu haridus, kultuur, sotsiaalkaitse.

Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Airi Värnik ütles 20 aasta eest, et suitsiid on Eesti rahva vaimujõu peegel. Heaolu–pahaolu skaalal on suitsiid halva vaimse tervise kõige äärmuslikum väljendus ja selgelt mõõdetav indikaator, mis kajastub statistika andmebaasis.

Igal aastal sureb Eestis suitsiidi tõttu umbes 200 inimest. Mis siis sellest, kui üks inimene ei saa oma eluga hakkama ja otsustab oma elu ise lõpetada? Kas see pole ühiskonna jaoks koormast vabanemine? Rohkem valesti mõelda ei saa. Suitsiidi ei saa käsitleda lihtsalt ühe indiviidi isikliku läbikukkumisena, see on märk laiemast ühiskondlikust probleemist.

Suitsiid ei juhtu vaakumis. Iga suitsiid tähendab ühte elamata jäänud ja ühiskonna jaoks mõttetult kaotatud elu. Igal elust lahkunul on umbes 10 väga lähedast inimest ning rohkem kui 100 inimest, keda see kaudsemalt puudutab. See teeb igal aastal kokku üle 20 000 inimese, kelle elujõud on lühema või pikema perioodi jooksul nõrgenenud. Suitsiidi tagajärjed on ühiskonnale laastavad.

Oluline on mõista, et vaimse heaolu vähenemine ei toimu üleöö. Selle taga võib olla ülemäärane või pikaleveninud stress, katkenud sidemed või oluline tasakaalu rikkumine igapäevaste nõudmiste ja ressursside vahel – olgu selleks siis pere-, töö- või hariduselu.

Vaimne tervis võib tunduda liiga "pehme" väärtus, et sellele nii suurt tähelepanu pöörata või selle jaoks ulatuslikke ressursse eraldada. Kuid vaimsel tervisel on selged ja mõõdetavad mõjud ühiskonnale – suitsiidid, töövõimetus ja sotsiaalne tõrjutus on vägagi reaalsed tagajärjed. Tegelikult on vaimse tervise hoidmine mitte ainult inimese heaolu küsimus, vaid ka majandusliku ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse alus. Seetõttu on oluline investeerida vaimse tervise ennetusse juba varakult, vältimaks kulukate kriiside süvenemist.

Võib argumenteerida ka, et kuna ressursid on piiratud, siis tuleks neid suunata pigem vaimse tervise probleemide raviteenustele, mitte ennetusele. Ennetustegevused võivad tunduda liialt ebamäärased, kulukad ja tulemused ei ole koheselt nähtavad, keeruline on tõendada nende tõhusust.

Tõsi, ressursid on piiratud ning võimatu on suunata neid kas ainult ravisse või ainult ennetusse. Ometi on ennetustegevus pikaajaliselt (kulu)tõhusam kui tagajärgedega tegelemine. Uuringud on näidanud, et iga ennetusse investeeritud euro säästab hiljem mitmekordselt ravi- ja sotsiaalkuludelt.

Mõned võivad väita, et riigi prioriteet peaks olema majandusküsimused, mitte vaimse heaolu edendamine, et vaimse tervise teemad on pigem individuaalne kui ühiskondlik vastutus. Inimene peaks ise oma vaimse tervise eest hoolt kandma ning riik ei peaks sellesse sekkuma. Töövõimetus, produktiivsuse langus ja tervishoiukulude kasv on aga kõik tõsised tagajärjed. Kui ühiskonnas ei toetata vaimset heaolu, kahjustab see lõpuks ka riigi majanduslikku võimekust, nagu viitas ka 2023. aasta Eesti inimarengu aruanne.

Suure osa vaimse tervise probleemidest saab ära hoida just kogukonna tasandil pakutava toetuse ja abiga. Üks näide tõenduspõhisest ennetusest vaimse tervise valdkonnas on neljatasandiline kogukonnapõhine sekkumisprogramm European Alliance Against Depression (EAAD), mida Eestis rakendab ja hindab Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut (ERSI) egiidi all Depressioonivaba Tallinn. Selle eesmärk on ennetada suitsiidikäitumist läbi depressiooni varajase märkamise ja optimaalse ravi.

Nelja tasandi üheaegne rakendamine annab sünergiaefekti, mida tegevused igal tasandil isoleerituna anda ei suudaks. Esiteks on vaja tõsta ühiskonnas inimeste endi teadlikkust ning vähendada stigmat ehk häbimärgistatust. Teiseks on vaja abivajajaid märgata ja abi juurde suunata. Kolmandaks on vaja pakkuda abi ehk sekkumist kõige madalamal võimalikul astmel ja inimesele lähedal. Neljandaks on vaja organiseerida spetsiifilisi toetuse ja abi võimalusi kõrge riskiga gruppidele, näiteks suitsiidi teinud inimeste lähedased.

Depressioonivaba Tallinn alustab tegevusi Mustamäe ja Haabersti linnaosas oktoobris 2024. Sekkumiste tõhusus selgub mõne aasta pärast.

Merike Sisask pidas ettekande teaduspoliitika konverentsil "Elujõuline Eesti – tähendus ja valikud".