Õed, kes töötavad tihedas ja pikaajalises kontaktis patsientidega tulemuslikkusele suunatud töökeskkonnas, ei saa alati järgida õenduse põhiväärtusi. See võib tekitada eetilisi probleeme. Nende probleemide põhjused ja tähendus sõltuvad erinevatest kontekstuaalsetest, demograafilistest ja sotsiaalkultuurilistest teguritest.

"Eesti eristub paljudest teistest Euroopa riikidest, kuna meid on mõjutanud okupatsiooniajalugu. Samuti tõstatuvad paljud eetilised probleemid seoses ohuga patsientide õigustele, vajadustele ja eelistustele. See toob esile puudujäägid nii kliinilises praktikas kui ka meeskonnatöös," selgitas autor Gerli Mõts. 

Mõtsi doktoritöö eesmärk oli uurida eetilisi probleeme õenduses enne ja pärast koroonapandeemiat. Esimeses etapis intervjueeris ta 21 Eesti õde, et kaardistada nende kogemused. Teises etapis analüüsis ta pandeemia mõju õdede tööle ja eetilistele dilemmadele ning võrdles tulemusi nende Itaalia kolleegide kogemustega eri pandeemialainete jooksul.

Uuringust selgus, et suurimad eetilised konfliktid tulenesid patsiendi õiguste rikkumisest, ebaselgest professionaalsest rollist, piiratud autonoomiast ning mittetoetavast töökeskkonnast. Ehkki patsiendikeskne ja väärikas abi on õenduse alusväärtused, on need praktikas sageli ohus – eriti haavatavate rühmade ja elulõpuhoolduse puhul.

Eetilisi konflikte süvendas ka õdede reguleerimata töökoormus ning Eesti demograafiline ja sotsiaalkultuuriline taust. Näiteks võivad nõukogudeaegsed paternalistlikud hoiakud endiselt mõjutada patsientide õiguste järgimist ja professionaalsete rollide jaotust.

Koroonapandeemia ei teinud olukorda paremaks. See põhjustas Eestis viimase sajandi suurima tervisekriisi, milleks ei olnud valmis ei tervishoiusüsteem ega õed. Nende kanda jäi keskne vastutus. "Koroonaajal olid peamised eetilised probleemid seotud ravi kättesaadavusega, patsientidega ja kolleegidega suhtlemisega ning elulõpuhooldusega. Samuti tekitas õdedes pinget kõrgendatud nakatumisoht ning viiruse edasikandmine oma lähedastele," selgitas Mõts.

Lisaks suurendasid õdede töökoormust erinevad organisatoorsed ja administratiivsed ülesanded, mida tuli täita, et tõkestada viiruse levikut ning toime tulla pandeemia mõjuga. Abi andmine kriisiolukorras nõuab teistsuguseid standardeid kui tavaliselt. See tähendab, et õdedel tuli kohaneda ning patsiendikeskse hoolduse asemel, tuli esikohale seada rahvatervis. Õiglane, väärikas ja individuaalseid vajadusi arvestav hooldus oli õdede jaoks suurim eetiline väljakutse nii enne kriisi kui ka selle ajal.

Mõtsi hinnangul on tema doktoritöö tulemused olulised kõigile tervishoiuvaldkonnas töötavatele osapooltele: nii kliinikutes praktiseerivatele õdedele, tervishoiuorganisatsioonidele kui ka näiteks poliitikakujundajatele ja haridusasutustele. 

Doktoritöö autori sõnul tuleks eetilisi probleeme käsitleda tegurina, mis mõjutab tervishoiuteenuste turvalisust, kvaliteeti ja õdede töökeskkonda. Selleks on vaja kõigi osapoolte koostööd, et määratleda selgemalt õdede professionaalne roll ja autonoomia, reguleerida töökoormust ning luua koostööl põhinev organisatsioonikultuur. Samuti tuleb pöörata rohkem tähelepanu kriisideks valmistumisele, eriti eetilises plaanis.