Arvan, et meil kõigil on sotsiaaltööga mingi kokkupuude, kas või oma vanemate või laste tasuta hooldamise kaudu. Nii ongi paljudel ilmselt tekkinud ka n-ö tervest talupojamõistusest lähtuvad arusaamad mõistlikest sotsiaalvaldkonna lahendustest. Mille poolest erineb sellest sotsiaaltöö teaduslik käsitlus ja kuidas seda praktiseerida nii, et tegu poleks pelgalt oma heatahtlikele, kuid naiivsetele seisukohtadele kinnituse otsimisega?

Meist paljud täidavadki mitteametlikult sotsiaaltöötaja ülesandeid. Sotsiaaltööd teaduslikult uurides keskendume aga kindlatele meetoditele. Teeme uurimistööd, et näha, mis on tegelikult tõhus ja kuidas olukorda paremaks muuta. Minu jaoks on sotsiaaltöö üks väga oluline tahk see, kuidas inimene keskkonnas toimib. Seega vaatleme lisaks üksikisikule ka kogukonna tasandit ning valitsuse või muude institutsioonide kaudu ka laiemaid poliitilisi tasandeid. Uurime, kuidas kõigil neil tasanditel aidata inimestel oma potentsiaali täielikult realiseerida.

Kuigi inimesed võivad seeläbi tunda, et nad teevad sotsiaaltööd, kui nad mingil moel teisi abistavad, ei pruugi see tegevus põhineda teaduslikel alustel ega uurimistööl. Nad teevad lihtsalt seda, mida sobivaks peavad. See on suurepärane: pereliikmete ja teiste lähedaste eest hoolitsemine on elu ülioluline osa.

Otseloomulikult uurime ka neid aspekte. Kuidas pered omavahel suhtlevad? Kuidas saavad pered üksteist aidata? Kuidas saame toetada inimesi nende hooldaja rollis ja arendada poliitikat, mis inimesi toetaks? Kuidas ennetada probleemide tekkimist, et teenuseid – näiteks lastekaitse valdkonnas peredele – üldse vaja ei läheks? Sotsiaaltöötajatena ei suuda me alati pakkuda kõiki individuaalseid teenuseid, mida inimesed vajavad, ent saame aidata luua toetavamat ühiskonda, et inimeste vajadused saaksid eri viisidel kaetud.

Pakun, et meie enda kogemus muudab nende teaduspõhiste poliitikate rakendamise ühtlasi keerulisemaks, sest me kõik justkui teame oma kogemuse põhjal, mis toimib ja mis mitte.

Peame endale aru andma, et me ei teagi mõnikord, mis toimib, ja hakkame kaaluma teistsuguseid vaatenurki. Näiteks olen pikka aega töötanud selle nimel, kuidas vähendada sõltuvusainete tarvitamisega seotud kahjusid. Meil oli kindel seisukoht, et ainuõige tee on karskus. Töötasin alguses isegi ühes karskusel põhinevas programmis. Aja möödudes oleme aga mõistnud, et kui me esitame inimestele selliseid nõudeid, siis peletame eemale neid, kes pole selleks suureks sammuks veel valmis.

Olen seetõttu pikka aega arvanud, et kuigi me teame mõndagi selle kohta, kuidas sõltuvusainete tarvitamisega hädas olevaid inimesi aidata, ei tea me ilmselgelt kõike, sest need probleemid kimbutavad endiselt väga paljusid.

Otsime seetõttu endiselt paremaid lahendusi ja meie vaatenurgad muutuvad. Me oleme seetõttu hakanud kasutama kahjusid vähendavaid meetodeid, et proovida tuua nende teenuste juurde rohkem inimesi ja ennetada sellega surmajuhtumeid. Paljudes olukordades, millega me tegeleme, ei olegi aga täiuslikku lahendust või me ei ole seda veel leidnud.

Sotsiaalvaldkonnas ei saa me neid lahendusi võrrelda näiteks mõne haiguse jaoks välja töötatud meditsiinilise sekkumisega. Me saame vaid inimesi uurida, nendega teatud viisil suhelda ja loota, et leiame sotsiaalprobleemidele paremaid lahendusi, sest need probleemid on sama keerukad kui inimesed, kellega me tegeleme.

Teie ühest leivanumbrist, sõltuvusprobleemidest rääkides meenub Eesti möödunudaastane kergelt irooniline eurolugu, mis käsitles teemat, miks me justkui narkomaanid pole. Hoogsa meloodia tõttu sai see hitiks ka noorte koolilaste seas, tekitades palju furoori. Kas või millisel määral sellised etteasted ühiskondlikku suhtumist vormivad?

Me arutleme muidugi pidevalt selle üle, mis sõltuvusainete tarvitamisega seotud probleeme põhjustab. Arvame, et rolli võivad mängida mitmed bioloogilised, sotsiaalsed ja psühholoogilised tegurid. Mõnes mõttes on lihtsalt mugav seda niimoodi kirjeldada, sest me ei tea täpselt, miks ühel inimesel tekib probleem ja teisel mitte või miks mõni suudab sõltuvusainete tarvitamise lõpetada. Nagu ka teiste sotsiaalprobleemide puhul, pole me veel jõudnud täiusliku lahenduseni.

Seejuures kerkib pidevalt esile uusi tahke, kui turule tuleb mõni uus aine või levib uus tarvitamisviis, nagu juhtus fentanüüliga. Me uurime neid järjepidevalt edasi, lootuses leida paremaid lahendusi või raviviise. Arvan aga, et peame samal ajal inimesi aktiivsemalt oma teenuste juurde meelitama, et aidata elusid säästa.

Samast laulust võis leida ka rea, kuidas mõnuaineid välditakse, sest (inimesed) pole piisavalt rikkad. Kui palju on selles lauses tõtt ehk kas jõukam ühiskond laob sõltuvusprobleemidele pigem vundamenti või võimaldab otsida nende asemele mõistlikumaid tegevusi?

Arvan, et sõltuvusainete tarvitamisega seotud probleemid on kultuuriülesed, ja sõltuvad lisaks sellest, milliseid aineid tarvitatakse. Mingisuguse kurja tegeva aine väljatöötamiseks ja tarvitamiseks leidub alati loomingulisi viise, kui mõelda kasvõi alkoholile.

Seega pole küsimus niivõrd jõukuses, kuivõrd inimeste soovis leida alternatiive või püüdluses tunda end normaalsemalt. Paljud inimesed, kellega ma töötasin, nentisid, et aineid tarvitamata ei tunne nad end oma nahas nii hästi. Ma ei usu, et küsimus on rahas või ainete ostmiseks vajalikes ressurssides – kuigi see võiks olla ootuspärane seos, on vajadusel alati võimalik leida odavamaid alternatiive.

Küll võiks oodata, et ühiskonna jõukus mõjutab seda, kuidas me sõltuvusprobleemidele lahendusi otsime: kas medikaliseerime need probleemid ja saadame n-ö probleemsed isikud sõltuvusravile või üritame lahendusi leida kogukonnapõhiselt. Kumb mõtteviis teaduslikus vaates tõhusamalt toimib?

USA näitel otsivad paljud abi peamiselt eneseabigruppidest, nagu näiteks Anonüümsed Alkohoolikud või Anonüümsed Narkomaanid. Sisuliselt on need tasuta programmid, millele mõned inimesed täielikult pühenduvad. Nende rühmade tõhusust ja mõju pole aga lihtne uurida, kuigi mõned on seda teinud. Samas on üksikuid inimesi, kes vannuvad, et said just tänu neile gruppidele kaineks. Mõned jäävadki neil kohtumistel käima, teised teevad seda lühemat aega.

On olemas ka teistsuguseid teenuseid, millest päris paljud on osalejatele tasuta. Riiklikke rehabilitatsiooniprogramme pole aga kindlasti piisavalt ja juurdepääs neile on piiratud, sest need võivad olla väga kallid. Arvan seega, et küsimus pole vaid ressurssides. USA-s pole kõigil inimestel võrdset ligipääsu tervishoiuteenustele, sealhulgas sõltuvusraviteenustele. See on suur murekoht mitmel põhjusel, mitte ainult sõltuvusprobleemidele mõeldes.

Maailmas laiemalt on näha, kuidas suur hulk riike liigub kui mitte just n-ö kergemate narkootikumide osalise legaliseerimise, siis vähemalt leebemate karistuste suunas, kui mõelda kasvõi kanepile. Kui eetiline ja õigustatud see teie hinnangul on?

Peame küsima: mis mõte on inimesi nende ainete tarvitamise eest karistada? See ei ole loogiline. Teame, et paljud ained on ebaseaduslikud, kuid neid tarvitatakse sellegipoolest. Samal ajal koormame inimeste karistamisega kriminaalõigussüsteemi. Asi pole selles, et tahaksime kuidagi nende tarvitamist heaks kiita, kuid tundub mõnevõrra ebaotstarbekas karistada inimesi viisil, nagu me seda seni teinud oleme.

Kanepi osas on pilt märgatavalt muutunud. USA-s on paljud osariigid selle legaliseerinud, vähemalt mõnel meditsiinilisel otstarbel. Mõned osariigid lubavad seda täiskasvanutel isiklikuks tarbeks kasutada; väldin siinkohal teadlikult sõnapaari "meelelahutuslik tarvitamine". See näitab, et meie hoiakud on muutumas.

Mõned inimesed arvavad, et kanep on neile väga kasulik, sõltumata sellest, kas meditsiinilised tõendid seda toetavad või mitte. Õnneks on aga kasvanud ka kahjusid vähendavate teenuste hulk, mis on iseenesest positiivne areng. Samas tuleb arvestada, et Ameerika Ühendriikides on 50 osariiki, millest igaühel on oma seisukoht, kuidas selliste küsimustega tegeleda. Laiemas plaanis on olukord siiski minu hinnangul paljuski paremaks läinud. Me suudame haavatavaid inimesi paremini ära tunda ja neid aidata.

Taaskord, kas see paremas suunas liikumine põhineb isiklikul tunnetusel või on see ka teaduslikult põhjendatud? Võib muidugi utreerida, kuidas see ühiskonnale head teeb, kui inimesed ei peaks mõne grammi kanepi omamise eest aasta otsa vangla pahupoolega tutvuma.

See on hea tähelepanek. Teaduspõhisusest rääkides peame täpsustama, millest me räägime. Kahjude vähendamise teenused võivad päästa elusid, ennetada haigusi jne. Sellel on teaduslik alus.

Teisalt on oluline humanistlik ja moraalne vaatenurk sellele, kuidas me inimesi kohtleme ja austame. Need mõlemad vaatenurgad on väga olulised. Sotsiaaltöös on meie peamine eesmärk aidata inimestel saavutada nende täielik inimlik potentsiaal. Keskendume eriti haavatavamate inimeste aitamisele. Arvan, et see suundumus on hästi põhjendatud nii filosoofilisest kui ka humanistlikust vaatenurgast. Lisaks on sellel ka teaduslikke ja juriidilisi aluseid, sealhulgas näiteks puhtalt kulude-tulude analüüs.

Sotsiaaltöös on meie lõppeesmärk keskenduda siiski inimlikule potentsiaalile ja inimõigustele. Näeme teaduslikke tõendeid, mis seda eesmärki toetavad. Ühiskonnal laiemalt on eesmärk kohelda inimesi austuse ja väärikusega. See on minu arvates väga kõrge standard.

Lisaks on teie teadustöö näidanud väga selgelt ning ikka ja jälle, kuidas toetusmeetmed ja sekkumised lapsepõlves võivad inimese elukäiku märkimisväärselt muuta, kui vaadata kasvõi haavatavas olukorras elanud laste psühhiaatrilise ravi vajadust või sõltuvushäirete esinemissagedust hilisemas elus. Vaistlikult pole neis tulemustes midagi üllatavat. Miks on seega sellesse valdkonda nii raske lisaraha saada?

Sotsiaaltöö vaatenurgast oleme pikka aega toetanud laste ja perede põhiteenuseid, mida me peame väga olulisteks. Eri ühiskondades on aga erinevad filosoofiad. Mõned inimesed on seisukohal, et peaksime pakkuma teenuseid pigem vähem kui rohkem, et motiveerida inimesi rohkem pingutama.

Arvestades ühiskonnaga laiemalt, inimestevaheliste erinevuste, kättesaadavate võimaluste ja muud sarnasega, arvan ma, et hea stardipositsioon elus on igaühe jaoks oluline. Seda koos sotsiaaltöö põhiteenustega, mis on laiapõhjalised ja millele on kõigil juurdepääs.

Meie sotsiaalabisüsteem aga justkui ootab, kuni inimene satub haavatavasse olukorda, selle asemel, et pakkuda laiapõhjalisi ennetavaid teenuseid, mida me sotsiaaltöötajatena muidugi toetaksime. Seega püüame alati hoolitseda selle eest, et peresid toetataks võimalikult suures ulatuses. Samas teame, et paljudel peredel ei jagu toimetulekuks piisavalt põhiressursse.

Sotsiaalpoliitika vaatenurgast toetame seega programme, mis toetaksid peresid kohe algusest peale, et inimesed ei langeks vaesusesse, ei jääks kodutuks ega satuks muude probleemide küüsi, mida me praegu liiga sageli näeme.

Ikkagi, miks nende poliitikasoovituste juurutamine nii vaevaliselt kulgeb? Kas see jääb pelgalt raha või millegi muu taha?

Osaliselt taandub see rahale, ent inimestel on erinevad elufilosoofiad ning arusaamad inimlikust initsiatiivist ja nende haavatavusest.

Sotsiaaltöötajatena püüame toetada neid lähenemisviise, mis meie arvates peresid kõige rohkem toetavad ja aitavad. Ühiskonnas arutletaksegi mitmesuguste selliste lähenemisviiside üle. Kui tegemist on väga mitmekesise ja väga suure ühiskonnaga, on ehk mõnikord keerulisem reageerida viisil, mida kõik sobivaks peavad. USA-s on meil küll mitmed turvavõrku pakkuvad programmid, ent paljud meist soovivad, et need oleksid laiemad.

Maailm ei ole aga täiuslik ja peame seepärast pingutama – see on sotsiaaltöö eriala oluline osa. Arvan, et see ongi see, mis inimesi selle eriala juurde tõmbab – vajadused, mida nad ümbritsevas keskkonnas näevad, ja püüdlus leida paremaid viise nende vajaduste rahuldamiseks, näiteks vaimse tervise vallas.

Stereotüüpidele rõhudes võib teravama sotsiaalse närviga noor USA sotsiaalset kihistumist vaadates küsida, mida Euroopal sellelt sotsiaaltöö vallas üldse õppida on. Kuigi kujutan ette, et 50 osariiki kujutavad endast päris head katselaborit, kus erinevate poliitikate tõhusust proovile panna.

Ühiskondadel on kasulik üksteiselt õppida ning see ei ole pelgalt ühepoolne, vaid vastastikune. Erinevates riikides katsetatakse eri mudeleid ja vaatenurki. Näiteks on eri riikidel erinev uimastipoliitika. Mõnedes riikides on uimastite tarvitamise vastane poliitika rangem kui teistes. Nagu mainisite, on Ameerika Ühendriikides 50 osariiki ehk 50 erinevat laborit, kus me saame eri poliitikaid katsetada. Osariikidel on aga ka erinevad poliitilised lähtekohad ja igaüks teeb asju võib-olla natuke erinevalt.

Kui tulla tagasi Eesti juurde, näeme ühiskonnas suhtumist, et meie maksusüsteem peaks olema samasugune nagu USA libertaaride unistustes. Samal ajal soovitakse Põhjamaadega samal heal tasemel sotsiaalset tugisüsteemi ehk nende kahe konkureeriva soovi vahel ilmneb teatav vastuolu. Arvestades ühiskonna vananemist ja vajadust ulatuslikuma tugisüsteemi järele, kuidas tagada jätkusuutlikult selleks tarvilikku põlvkondlikku solidaarsust?

See on raske küsimus. Juba USA asutamisest saadik oleme arutlenud selle üle, milline peaks olema valitsuse ja milline erasektori roll. Arvan, et jäämegi selle üle arutlema, kaldudes mõnikord ühele ja mõnikord teisele poole. Soovin, et mul oleks sellele lahendust pakkuda, aga sõltuvalt ajast liigume eri suundades. Vabale ühiskonnale iseloomuliku poliitsüsteemi tõttu ollakse nendele debattidele ka avatud. Seega arvan, et need väljakutsed ja debatid erinevate filosoofiliste seisukohtade üle ei kao kuhugi; mõnikord on üks mõtteviis domineerivam ja teinekord teine.

Loodetavasti jõuame mingite paremate lahendusteni, mida saab laiemalt toetada. Sotsiaaltööuurijatena saame aidata paremate teaduslike tõenditega, mis võiksid aidata meil selles osas ühele meelele jõuda. Samas teame, et vaieldakse sellegi üle, kuidas teaduslikke leide tõlgendada, kusjuures ühed keskenduvad ühtedele ja teised teistele tõenditele.

On küll ilmselt oluline eristada individuaalseid muutusi ja põlvkondlikke erinevusi, kuid vähemalt mõned uuringud on viidanud, et inimesed kalduvad vananedes poliitiliselt paremale poole ja on ka mõtteviisi muutuste osas ehk vähem paindlikud.

See on väga huvitav vaatenurk. Kui ma mõtlen oma vanusele ja sellele, mis ees ootab, kaldun pigem liberaalsema vaate poole. Mõeldes aga Ameerika Ühendriikide poliitikale, teame, et inimeste mõttemaailm on paljudes küsimustes lõhenenud. See on pluralistliku riigi olemus.

Keskendudes eakamale põlvkonnale – millised on peamised probleemid, millega nemad rinda pistma peavad, ja kus oleks sotsiaaltööst kõige rohkem kasu, et nad jääksid ühiskonna aktiivseks liikmeks ning vähendaksid seeläbi ka oma koormat?

Olen teinud USA-s algust tööga, mida nimetatakse "Sotsiaaltöö suurteks väljakutseteks". Üks nendest suurtest väljakutsetest keskendub sotsiaalse isolatsiooni vähendamisele ja see on murekohaks mitte ainult vanemate inimeste seas, vaid ka nooremate vanuserühmade hulgas. Kui aga inimesed vananevad, eriti hilisematel eluaastatel, jääb neil sõpru, sugulasi ja pereliikmeid vähemaks. Neil võib olla raskem väljas käia, suhelda ja lõimuda.

Seega on üks peamine probleem, kuidas hoida inimesi ühiskonnaga lõimununa eri tüüpi kogukondades: nii seal, kus elab eri vanuses inimesi, kui ka pensionäride kogukondades, kus nad saavad tegeleda eri tegevustega.

Sotsiaalse isolatsiooni seisukohast on oluline pöörata tähelepanu ka transpordile, sest USA, ja ilmselt ka Eesti, on väga autokeskne ühiskond. Samuti on oluline inimeste tervishoiuvajaduste rahuldamine. Vananedes vajavad inimesed ka üha rohkem arstiabi. Selle taustal suudame inimeste eluiga üha enam pikendada, kuid peame küsima, kuidas aitame inimestel selle protsessi käigus elukvaliteeti säilitada.

Kogu vananemise valdkond ja sotsiaaltöötajate kaasamine vananemisprotsessidesse on seega kriitilise tähtsusega. Peame tagama, et inimesed tunneksid end integreerituna ja teeksid midagi, mida väärtustatakse.

Õnneks ei ole USA-s kohustuslikku pensioniiga. Inimesed saavad soovi korral tööl edasi käia või muul moel tegutseda. Arvan, et üha rohkem inimesi teebki seda, mõnikord ka majanduslikel põhjustel. Igal juhul on oluline jääda aktiivseks, tehes kas tasustatud või vabatahtlikku tööd. Inimesed on vananedes siis palju elujõulisemad. Mida iganes me aga teeme, on väga oluline aidata inimestel tunda, et neil on ühiskonnas oma roll ja nad sellesse mingil moel panustavad.

Millist rolli mängib eakate lõimituna hoidmises siinkohal digitaliseerumine? Enne koroonapandeemiat võisid Eestis ilmselt väga paljud endale ette kujutada, kuidas nende eakad sugulased võivad kuskil ääremaal metsatalus edasi elada, saavad telemeditsiiniga kõik oma asjad aetud ja Skype'i teel sugulastega suheldud. Inimeste vaimset tervist arvestades sai pandeemia käigus aga selgeks, et teatav otsekontakt on siiski vajalik.

Digitaliseerumine on kindlasti aidanud. Inimesed saavad kasutada kaugtervishoiuteenuseid. Ma arvan, et need võimalused on väga kasulikud. COVID-i õppetunnid, kus inimesed pidid rohkem tuginema digitaalsele suhtlusele ja muule sarnasele, näitasid meile, et inimlikku suhtlust on raske digitaalsega täielikult asendada. Arvan aga, et osaliselt on see individuaalsete eelistuste küsimus. Lisaks räägime endiselt ka digilõhest, kuigi kõik põlvkonnad teevad nende võimalustega üha rohkem tutvust

See aitab täita tühimikke näiteks vaimse tervise teenustes, kus valitseb spetsialistidest nappus. Inimesed saavad nüüd neile vajalikke teenuseid ja mõnede jaoks on see isegi parem variant. Isikliku kogemuse põhjal aitab veeb mul palju paremini võimlemistunde oma päevakavva sobitada.

Selles mõttes lõi digimaailm inimestele ühenduste loomiseks ja hoidmiseks uusi võimalusi ning see on aidanud vähendada osa isolatsioonist, võimaldades inimestel suhelda näiteks oma lastelastega. Mõned sõbrad räägivad mulle, et see on ainus võimalus oma lastelastega sidet hoida. Oleks suurepärane, kui saaksime vahetut suhtlust rohkem edendada, kuid digivõimalusteta oleks olukord kahtlemata halvem.

Nähes üle maailma poliitmaastiku polariseerumist ja valitsevate koalitsioonide haprust, kas ja kui kerge on üleüldse püsivamat sorti sotsiaaltööd puudutavaid reforme juurutada? Mõeldes näiteks ühiskonna pakutavatele turvavõrkudele, näen oma paljude eakaaslastega suheldes, kuidas nad on leppinud sellega, et neil pole ilmselt kunagi võimalik pensionile jääda, ja tunnetavad, et Bismarcki päevil sündinud kontseptsioon hakkab kokku varisema.

Ma tean, et mõned inimesed tahaksid sotsiaalkindlustussüsteemi muuta. See on vähemalt USA-s vanemas eas inimeste jaoks elutähtis tugisammas ja inimesed on sellesse süsteemi nii pikalt sissemakseid teinud. Selles eas on rahaline toetus sedavõrd oluline ning vähendab vanemate inimeste seas tohutult vaesust. Pensionisüsteem on parim vaesusvastane sotsiaalprogramm.

Seda on küll vaja kohandada, et säilitada selle pikaajaline rahaline stabiilsus, aga ma ei näe selle laia mõju tõttu radikaalseid muutusi isegi praeguses poliitilises keskkonnas. Kõik panustavad ja kõik saavad sellest mingil moel kasu. Ma võin küll eksida ja "ära iial ütle iial", aga ma ei näe selle muutumist.

Mida oleks vaja aga sotsiaaltöö vaatest tarvis laiemalt muuta või mis on selles vallas suurim väljakutse?

Ühelt poolt kasvab nõudlus teenuste järele. Vajadused muutuvad ja meid ümbritsev keskkond on väga konkurentsitihe. Elame digitaliseeruvas maailmas, kus näeme digilõhe ilminguid ja mõnedel inimestel on töömaailmas parem juurdepääs digikeskkonnale kui teistel. Ühiskonnas toimuvate muutustega sammu pidamine on seega suur väljakutse.

Samuti kasvavad probleemid vaimse tervise vallas, millega seotud teenuste pakkumisel langeb suur vastutus just sotsiaaltöötajatele. Siinkohal on oluline tegur ka varem mainitud sotsiaalne isolatsioon. Kuidas me tagame, et inimesed tunneksid end ühiskonnas hästi ja integreerituna? Et ka noored tunneksid end oodatuna ja integreerituna ning et neil oleks oma koht. Samamoodi rääkisime ka elu teises otsas olevatest vanematest inimestest.

See, et inimesed tunneksid end ühiskonnas hinnatuna, teretulnuna ja austatuna, on kujunemas suureks ja laiaulatuslikuks väljakutseks. See on midagi, millega sotsiaaltöötajad juba praegu pidevalt tegelevad. Tundub aga, et paljuski vajadused pigem kasvavad kui kahanevad.

Sotsiaaltöö puhul on lisaks oluline, et me vaatleme korraga nii indiviidi, kogukonna kui ka ühiskonna laiemat tasandit ja püüame läheneda neile terviklikult. Me ei saa kunagi pakkuda ainult individuaalseid teenuseid, sest selleks ei jagu kunagi piisavalt ressursse. Tõelist muutust ei toimu ilma süsteemsete muutusteta. Kui püüame tegutseda laiemas süsteemis, saab probleeme ka ennetada.

See on aga suur väljakutse meie kõigi jaoks, olenemata sellest, kas oleme sotsiaaltöötajad või tegutseme mõnel muul erialal või mõnes muus keskkonnas. See on paeluv maailm ja me püüame olla alati tulevikule orienteeritud.

Ja lõpuks, kui varem oli juttu üksteiselt õppimisest, siis mida on kokkupuude Eestiga Teile andnud? Siirdeühiskonnad, kus on muutused kiiremad, tunduvad alati huvitavad, aga kas me oleme hakanud juba igavaks muutuma?

Eesti jäi mulle silma 2013. aastal, kui mulle jäi e-kirju sirvides silma pakkumine, et otsitakse õppejõudu, kes tuleks õpetama sotsiaaltöö doktoriõppekavale. Mõtlesin, et see tundub huvitav, aga tegelikult ei teadnud Eestist suurt midagi. Mul polnud aga midagi kaotada ja mul polnud ka perekondlikke kohustusi, nii et andsin märku, et olen huvitatud. Nemad ütlesid, et hea küll, palun tulge.

Jõusin 2014. aasta veebruaris ja Texases elanuna oli siin jääkülm. Pidin siia tulekuks laenama korraliku talvemantli. Igal juhul oli väga tore semester ja sain töötada mitmete doktorantide ja õppejõududega, kellega tekkisid pikaajalised suhted.

Professionaalselt oli kõige huvitavam näha, kuidas siin alates 1991. aastast sotsiaaltööd oli taaselustatud. On hämmastav, mida inimesed on selle eriala eri tasanditel ellu äratamisel teinud. Nii et olen sellest ajast saadik siin veel kuus korda käinud ja jätkanud tööd doktorantidega erinevates rollides. Olen palju õppinud ja saanud teha siinsete õppejõudude ja doktorantidega koostööd mitmel teemal, mis käsitlevad puuetega inimeste ja lastega töötamist.

On alati imeline kogemus, kui saab tulla teise kultuuri ja õppida sotsiaaltööd tundma teistmoodi; kohtuda inimestega, saada uusi kolleege. See on väga värskendav ja mul on vedanud, et olen saanud seda teha.