Ahmedovi doktoritöö põhineb arusaamal, et tõeline haridus ei seisne pelgalt teadmiste edasiandmises, vaid sünnib olukordades, mis kutsuvad õppijas esile eksistentsiaalse muutuse. Taoline muutus saab tema sõnul sündida vaid ebamäärasusest ning selle ebamäärasuse nimetab ta ümber Jumalaks. 

"Töötanud läbi palju erinevaid hariduse definitsioone, sain aru, et haridus pole mitte kunagi must-valge punktist A punkti B liikumine. Hariduse mõte on kommunikeerida seda, mis on ebamäärane ja mida me ei suuda defineerida. Teoloogias nimetatakse taolist ebamäärasust Jumalaks. Just seepärast ongi teoloogiline keel, mis ebamäärasusest kõneleda laseb, minu väitekirja lähtepunkt," selgitas ta.

Samas pole jumal klassikalises haridusfilosoofias mitte habemega vanamees pilve peal, vaid n-ö kreekalik esmane printsiip või liigutaja. Ahmedovi sõnul iseloomustab see laiemalt viimase 2000 aasta lääne ajaloo peamist vastandust kahe pooluse vahel: Jumal on kas esmane printsiip või jumalat pole olemas. Haridus on ühelt poolt protsess, milles püütakse seda vastuolu mõista ning teisalt printsiip, mis kõike motiveerib. "See, et me üldse esitame küsimusi, nagu kas Jumal on olemas või millele kõik taandub, viitab sellele, et oleme juba protsessis sees – alati juba keele ja hariduse sees," lisas ta. 

Selleks, et pilt vähem abstraktseks muuta, võttis Ahmedov appi kristliku teoloogia. "Kristlik teoloogia tuli appi sellega, et seal pole jumal ainult abstraktne ja absoluutne idee, vaid see jumal on päriselt olemas ning inimeseks saanud Jeesuse Kristuse läbi. Nii ma hakkasingi mõtlema, mis juhtub, kui Jumal saab haridusena füüsiliseks, mitte ei jää ainult metafüüsiliseks," selgitas ta. Praktilises mõttes tähendab see seda, et Ahmedov võttis endale ülesandeks kirjeldada, kuidas haridus klassiruumis õpetaja ja õpilase vahelisse suhtesse inkarneerub. 

Kõnealuse protsessi uurimisel oli Ahmedovi lähtekohaks Taani filosoof Søren Kierkegaard. "Kierkegaard on väga kasulik, sest ta alustab oma mõtteprojekti küsimusega: kuivõrd saab tõde teada. Tema jaoks on see samasugune paradoks nagu Kristus, kelles sai jumal inimeseks. Õpetaja ja õpilase vahelises suhtes tähendab see, et kui ma ei tea, mis on tõde, siis ei saa ma seda ka otsida või õpetada, aga kui ma juba küsin tõe kohta, siis ma ka eeldan, et tean, mis see on või millised on selle piirid. See ongi paradoks," mõtiskles ta.

Kuna kristlik jumal pole ainult absoluut, vaid ka kolmainsus isa, poja ja pühavaimu vahel, kus on alati sees suhe, siis tähendabki see Ahmedovi sõnul, et lisaks õpetaja-õpilase suhtele on hariduslik suhe ise juba alati jumalasuhe.

Näiteks toob Ahmedov liitmise õpetamise koolis. "Kui õpetaja õpetab liitmist, väites, et üks pluss üks teeb kokku kaks ja arvab, et see pole väga tähtis, siis ei pruugi ta arvestada sellega, et hetkel, mil õpilane saab aru, kuidas liitmine toimib, on tema maailm igaveseks muutunud. Ta ei saa enam tagasi minna süütusse olekusse. Nagu jumal pakub midagi uut läbi lunastuse, toimub sama protsess, kui õpetaja avaldab õpilasele midagi uut," selgitas ta.

Taolist "kristlik jumal on haridus" mudelit eristab metafüüsilisemast "esmane printsiip on haridus" mudelist see, milline on inimese suhe jumalaga. Kui viimases jääb see pelgalt abstraktseks, seletades lihtsalt, miks inimene midagi teeb, siis kristlik jumal on inimesest päriselt huvitatud. Temaga saab näiteks vaielda või talle esitada küsimusi. 

"Frustreeriv näide haridusest oleks see, kui õpilane küsib õpetajalt pika jutu peale "aga miks" küsimuse. Õpetajat võib see häirida, kuna see tundub tüütu. Kui lähtuda esimese printsiibi mudelist, siis õpetajat ei huvitagi sellele küsimusele vastamine. Kui me võtame aga teise mudeli, siis on õpetaja huvitatud ja lahke," näitlikustas teoloog. 

Kui küsida, milline haridus on parem – kas abstraktne, mis õppijast ei huvitu, või selline, mis on isiklik ja suhestuv –, eelistabki Ahmedov viimast. Selle kaudu defineerib ta Jumala kui hariduse. See tähendab, et tema mudelis pole tõde abstraktne ja väljaspool õpilase-õpetaja suhet, vaid midagi personaalset, mis võib muuta õpilase igapäevaelu. 

Milline on õige haridus?

Igor Ahmedovi sõnul ei tohiks haridus piirduda ootusega "õige vastuse" järele, vaid peaks väärtustama kahtlusi ja küsimusi. Mõnikord ongi parim haridus see, kui kindla vastuseni ei jõuta. "Vana Aristotelese loogika eeldab, et iga paradoks tuleb lahendada – saab olla A või B. Hegelist peale teame aga, et paradoksis või dialektikas viibimine võibki ise olla vastus. Pedagoogika, mida ma arendan, tähendab, et inimene jõuab ise vastuseni – ja vahel ongi vastus vastuolulus viibimine või see, et konkreetset vastust pole", selgitas ta. 

Näiteks on Ahmedovi sõnul hariduses probleemiks eksamid ja kontrolltööd, kus oodatakse üht õiget vastust, aga ka olukorrad, kus üliõpilane kukutatakse mõnes õppeaines läbi, sest tema lõpuessee ei vasta nõutud standarditele. Taoline haridus on tema hinnangul juba eos läbikukkunud, kuna hinnatav ja selle kaudu väärtustatud komponent pole mitte eksistentsiaalne teekond, mille õpilane õppeprotsessis läbis, vaid tühipaljas lõpptulemus. 

"Võib küsida, kas minu kraaditöö annab üldse vastuse – jah, mingis mõttes annab akadeemilise diskussiooni kontekstis, aga samas ei anna ka. Ma tahan, et iga inimene leiaks sealt oma vastuse, isegi kui see on mittenõustumine; tõlgendus, mis erineb minu omast või segadus," lisas teoloog.

Eriline kasu võiks Ahmedovi hinnangul tema doktoritööst tõusta õpetajaks õppivatele üliõpilastele, kelle puhul olla olulisim, et nad jõuaksid vastusteni, kuidas haridus töötab, iseseisvalt. Nimelt peab õpetaja mõistma, et tema roll ei piirdu teadmiste edasiandmisega. Ta mõjutab õppijat ka isiklikul ja eetilisel tasandil. "Minu töö peaks õpetajaid hirmutama – mitte halvas mõttes, vaid näitama, milline on nende võim, aga ka sundima neid mõtlema väga ebapopulaarsele küsimusele – mis asi see haridus üldse on. See ei ole lihtsalt kellegi harimine, vaid midagi enamat," selgitas ta.

Hariduse eesmärk on Ahmedovi sõnul eksistentsi-kommunikatsioon ehk õpilase ja õpetaja vahelises suhtes teadmiste jagamise kaudu inimeste elude muutmine. Vahet pole, kas õpitakse teoloogiat, matemaatikat või füüsikat, mõjutab see õppija elu. Ta ei saa jääda õpitu suhtes neutraalseks. "Igal erialal on selline eksistentsiaalne aspekt. Aga näiteks kui õpetame ülikoolis teoloogiat ja tudengid hakkavad usklikuks, siis peetakse seda probleemiks. Justkui me polnud piisavalt neutraalsed. Samal ajal matemaatika puhul me ju tahame, et teadmine õpilast mõjutaks, et ta teadmist kasutaks. See näitab ka, et neutraalsus on illusioon," selgitas teoloog.

Kokkuvõttes tähendab see, et haridus peaks ennekõike toetama õppija eksistentsiaalset arengut – võimalust küsida, mõelda ja jõuda omaenda järeldusteni. Haridus pole valmis lahenduste jagamine, vaid vastutusrikas ruumi loomine teadmise ja mõistmise protsessile. 

Ahmedovi sõnul ei kirjuta ta kellelegi ette, kuidas haridust teha, vaid proovib aidata lugejal iseenda kogemuse kaudu mõtestada, miks nad õpetavad ja õpivad ning kuivõrd oluline on seejuures tegeleda fundamentaalsete küsimustega. "Ma loodan, et kui keegi loeb mu doktoriväitekirja, siis ta saab aru, et haridus on vähemalt sama dramaatiline kui seks, armastus ja kõik need teised asjad," võttis Igor Ahmedov teema kokku.

Igor Ahmedov kaitses doktoritöö "Kierkegaardian Theology of Education" ("Kierkegaardlik haridusteoloogia") Tartu Ülikooli usuteaduskonnas 2. juunil. Juhendasid professorid Anne Kull Tartu Ülikoolist ja Nigel Tubbs Winchesteri Ülikoolist. Oponeeris professor Solveig Magnus Reindal NLA Høgskolenist ja retsenseeris endine Canterbury peapiiskop Rowan Williams.