1. september uue aasta algusena ulatub 6. sajandi Vahemeremaadesse – Bütsantsi, kus oli see seotud saagikoristuse lõpuga. Kui 10. sajandil võttis Venemaa vastu õigeusu Bütsantsist, hakkas ka kirikuaasta algus põhinema omaaegsel Bütsantsi kalendril. 1700. aastal sätestas Vene tsaar Peeter I dekreediga küll uue aasta alguseks 1. jaanuari, kuid kirikuringkondades loeti endiselt aasta alguseks 1. septembrit.

Kuna koolid olid tsaariajal kirikuringkondade järelevalve all, võib öelda, et 1. septembri kui kooliaasta alguse traditsioon põhineb omaaegsel kirikuaasta algusel.

On selge, et 1. september oli tsaariaja jaoks liiga varajane aeg õppetöö alguseks: õppeaasta oli siis lühem ning koolilaps kui karjahoidja selgelt arvestatud. Eesti keskõppeasutustes nimetati ülevenemaalise põhimäärusega 1. september õppetöö alguseks siiski juba 1893. aastal.

Eesti Vabariigis sätestati 1931. aastal algkooliseadusega küll õppeaasta alguseks 1. september, ent põllutööde rütmi tõttu seadus reaalselt rakendust ei leidnud. 1. september kujunes õppeaasta alguseks Eesti koolides alles 1945. aastal. 1984. aastast tähistatakse 1. septembril tarkusepäeva.

See tähtpäev on jäänud oluliseks tänini ning esimese koolipäeva tavad on üle kolmveerand sajandi püsinud ühesugustena: pidulikult riietatud abituriendid viivad 1. klassi lapsed käekõrval aktusele. Klassikaline esimese koolipäeva riietus on olnud läbi aja valge pluus, mõnikord on tüdrukutel seda asendanud tume kleit piduliku valge krae ja kätistega. Valge pluus esimese koolipäeva riietusena tundub enesestmõistetavana praegugi, kui mingeid ettekirjutusi pole – valdav osa kooliastujaid on ikka sellises pidurõivastuses.