Mida peate oma senise elu või karjääri kõige nauditavamateks hetkedeks ning kui palju võivad ühtida need põhjustega, mille pärast teid akadeemikukandidaadiks esitati?

Igaüks, kes on kogenud naudingut, mida pakub millegi uue loomine või avastamine, teab, et elul on vähe midagi paremat pakkuda. Nii et minu senise elu ühed kõige nauditavamad hetked on kindlasti need, mis seotud akadeemilise loometöö viljadega ja kindlasti ei puudu neil seos võimalusega akadeemikuks kandideerida.

Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Mulle tundub, et kõige olulisem on küsimus, kuidas mõista paremini kultuuri ja looduse vahekordi ja kuidas seada uutele alustele inimeste suhted teiste eluvormidega. See eeldab ka inimeste minevikupildi ümbermõtestamist ja avardamist. Ajaloolastel, sh kultuuriajaloolastel, on selles töös väga vastutusrikas roll.

Millisena näete te akadeemikute rolli 21. sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid nad olema argielus?

Akadeemiasse valimine tähendabki minu käsituses ennekõike uue ja olulise ühiskondliku rolli pälvimist. Teaduste Akadeemia ei ole teadusasutus, st seal ei tehta teadust, vaid see on ühiskondlik institutsioon, mille peamine ülesanne on pakkuda Eesti ühiskonnale ja selle juhtidele parimat teadmist tuleviku kavandamiseks ja erinevate probleemide lahendamiseks. Individuaalne nähtavus pole kindlasti esmane, küll aga valmidus oma pädevuse piires avalikkuses sõna võtta.

Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Eesti keeles on sõna "akadeemik" teinud viimastel aastatel inglise keele mõjul läbi teatava devalveerumise, "akadeemikuteks" nimetatakse nüüd sageli kõiki akadeemilisi töötajaid. Mu meelest on siiski oluline säilitada "akadeemiku" esmane ja tegelik tähendus – Teaduste Akadeemiasse kuulumine.

Kuna akadeemikuks saamise otsustavad teised akadeemikud, siis ennekõike on see kollegiaalne tunnustus, ja kuna see tuleb oma valdkonna parimatelt, siis on see mõistagi väga hinnaline.