Minutiloeng: miks tähistavad riigid rahvuspühi? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Veebruari lõpus tasub endalt küsida, mis on Eesti iseseisvuspäeva tähendus. Mis ajast pärineb rahvuspüha tähistamise komme nii Eestis kui kaugemal ja kuidas üldse saab ühest ajaloosündmusest riiklik tähtpäev? Küsimustele vastab Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm.

Ühiskondade toimimist võib tinglikult võrrelda üksikisiku toimimisega – selleks, et säilitada oma identiteet ja suuta seada sihte tulevikuks, peab meil olema arusaam, kust me tuleme ja kelleks ennast peame. Teisisõnu, meil peab olema mälu.

Iga toimiv ühiskond eeldab kollektiivset mälu, jagatud arusaama ühisest minevikust. Erinevalt individuaalsest mälust ei ole kollektiivsel mälul ühte konkreetset asupaika. Kollektiivset mälu hoiavad tallel, kujundavad ja kannavad edasi paljud tegevused ja abivahendid. Neist kõige olulisemad on mitmesugused kultuurimeediumid, nagu kunst, kirjandus, film, teater jne.

Kuid kollektiivset mälu kujundab samuti avalik võim, reguleerides näiteks ajaloo kooliprogramme, püstitades monumente, tähistades ajalootegelaste juubeleid jne. Riiklik tähtpäevakalender on üks avaliku võimu kõige tõhusamaid mälupoliitilisi vahendeid. Mingite ajaloosündmuste regulaarne ja avalik tähistamine aitab kinnistada neid kollektiivsesse mällu ja seeläbi kujundada ühist arusaama kollektiivi möödanikust. Riiklik tähtpäevakalender on rahvusele umbes nagu südamelöögid inimesele, need panevad paiku meie igapäevaelu rütmi.

Rahvuspüha tähistamine sai alguse rahvusriikide loomisega 19. sajandil. Kaks kõige varasemat ja olulisemat verstaposti on 18. sajandi lõpul kujunenud tava tähistada Ameerikas 4. juulil iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamist ja Prantsusmaal 14. juulil Bastille' vangla vallutamist.

Komme tähistada Eesti iseseisvuse väljakuulutamist sündis väga vara, juba 12. veebruaril 1919, kui Eesti Ajutine Valitsus kinnitas 24. veebruari vabariigi väljakuulutamise päevaks. Nädal hiljem muudeti selle avalik tähistamise kohustuslikuks kõigis asutustes ja ettevõtetes. Ametliku iseseisvuspäevana seadustas 24. veebruari Eesti Asutav Kogu 1920. aasta aprillis. Rahvuspüha nimetuse sai 24. veebruar Riigikogu otsusega 1998. aastal.

Tänapäeval on väga vähe neid riike, kus rahvuspüha üldse ei tähistata, nimetada võib näiteks Taanit ja Ühendkuningriiki. Seevastu mõnes riigis on rahvuspühi koguni mitu, näiteks Bulgaarias on neid kolm.

Praeguse seisuga on Eestis kokku pea veerandsada rahvus- ja riigipüha ning riiklikku tähtpäeva. Neist ajaloolisi sündmusi meenutavad ja tähistavad kaheksa. Ainus rahvuspüha on Eesti iseseisvuse väljakuulutamine 24. veebruaril.

Riigipühade seas on võidupüha, mis tähistab võitu Võnnu lahingus 23. juunil, ja taasiseseisvumispäev, mis meenutab Eesti Vabariigi taastamisotsust 20. augustil. Riikliku tähtpäevana tähistatakse veel näiteks Tartu rahu lepingupäeva 2. veebruaril, kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeva 23. augustil ja vastupanuvõitluse päeva 22. septembril.

Sellest nimekirjast on hästi näha, et Eesti riikliku mälupoliitika keskmes on iseseisvuse põlistamine, kõik ajaloosündmused, mis on tõstetud riikliku tähtpäeva seisusesse, on seotud kas iseseisvuse loomise, taastamise või selle eest võitlemisega. Või pidulikumalt öeldes, meie kollektiivne mälu on rajatud riikliku järjepidevuse ja rippumatuse ideele.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: