Kaasaegset ajaloofilosoofiat iseloomustab kriitiline hoiak inimkeskse ja progressi ideest lähtuva tõlgenduse suhtes. Kui ajalugu ei nähta enam helgema tuleviku suunas liikuva protsessina, siis kuidas kirjeldada uusi, just meie ajastule omaseid ajakogemuse vorme?

Minu uurimuse fookuses olev ajateemaline arutelu on viimastel aastatel kujunenud üksjagu viljakaks. Seetõttu oli doktoritöö esimene eesmärk luua ühine raamistik, mis võimaldaks erinevaid teoreetilisi lähtekohti süstematiseerida ja üksteisega dialoogi viia.

Presentistlik ajateooria
Töö kitsam eesmärk oli kriitiliselt analüüsida laialdast kõlapinda leidnud presentismi-hüpoteesi. Presentismi mõiste tõi laiemalt käibele prantsuse ajaloolane François Hartog. Iseäranis on oluline tema 2003. aastal ilmunud ja 2015. aastal inglise keelde tõlgitud teos "Ajaloolisuse režiimid: presentism ja ajakogemused".

Presentismi keskne tees on, et dünaamilise, minevikust tuleviku poole kulgeva ajaloolise liikumise asemel valitseb kõikehõlmav, aina paisuv ja laienev, aga olemuslikult staatiline olevik.

Rõhutades, et ajalooline liikumine on lakanud toimimast, erineb presentism vaatekohast, mille järgi ajalugu kulmineerub oma sihi ja eesmärgi saavutamise kaudu. Viimane seisukoht on tuntud Francis Fukuyama 1992. aastal ilmunud teose "Ajaloo lõpp ja viimane inimene" kaudu.

Ühelt poolt toob presentism esile tuleviku tähenduse radikaalse muutumise. Kui varasemalt oli tulevik midagi, mille poole liikuda ja püüelda, siis nüüd tuleb teha kõik selleks, et ähvardavaks ja tumedaks muutunud tuleviku saabumist ära hoida.

Teiselt poolt rõhutavad presentistliku ajateooria pooldajad, et ka mineviku ja oleviku suhe pole enam endine. Vastukaaluks ideele, et mineviku ja oleviku vahel valitseb lõhe ja distants, toonitab presentistlik tõlgendus tänapäevast mälu- ja nostalgiakultuuri, mis täidab oleviku lõputul hulgal minevike ja nendega seotud ettekujutustega.

Presentism väljendab niisiis ajas orienteerumise vormi, milles liikumine tuleviku poole on tõkestatud ja kus minevik muutub aina enam olevikuliseks ja presentseks.

Presentismi ületamine
Kuigi presentism pakub välja olulise mõistelise mudeli tänapäeval domineerivate ajalisuse vormide tõlgendamiseks, on sellel ka olulised kitsaskohad. Doktoritöös väidan, et tänapäeva maailma kujundavate tehnoloogiliste ja ökoloogiliste muutuste mõtestamiseks tuleb ületada presentismile omane paigalseisev olevikukesksus.

Tänapäeva keskkonnakriisi kontekstis vaadeldakse inimest geoloogilise toimijana, kes mõjutab Maa loodussüsteemide süvastruktuure. Selles olukorras orienteerumiseks on vaja inimtegevust mõtestada pikaaegsete, kuni tuhandeid ja miljoneid aastaid vältavate loodusprotsesside osana.

Doktoritöös järeldan, et presentismist väljumine eeldab uue ajateadvuse kujundamist, mis asetab inimühiskonna looduskeskkonna ja sellega seotud ajahorisontide konteksti. Sellest lähtuvalt ei saa ajalugu enam mõista üksnes inimese loona, vaid erinevatel ajaskaaladel kulgevate nii looduslike kui ka inimesega seotud protsesside põiminguna.

Juhan Hellerma kaitses oma doktoritööd "Mapping Time: Analysis of Contemporary Theories of Historical Temporality" ("Uurides aega: ajaloolise ajalisuse tänapäevaste käsituste analüüs") Tartu ülikooli filosoofia osakonnas 3. detsembril 2020. Doktoritöö juhendajad olid Jaanus Sooväli (TÜ), prof Marek Tamm (TLÜ) ja prof Ethan Kleinberg (Wesleyan University)