Minutiloeng: miks tänapäeval ollakse nii olevikukesksed? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Ryan Stefan/Unsplash

Ela hetkes ning minevik on miski, mis kuulub muuseumisse ning see ei innusta ega paku eeskuju - miks see nii on, arutleb Tallinna Ülikooli kultuuriajaloo professor Marek Tamm.

"Kas aeg on liigestest lahti?" küsib saksa kultuuriteadlane Aleida Assmann oma 2013. aasta samanimelist pealkirja kandvas raamatus. "Kuhu kadus tulevik?" uurib prantsuse antropoloog Marc Augé oma 2015. aasta sama pealkirjaga raamatus.

Me elame keset üha laienevat olevikku, väitis 2014. aastal saksa-ameerika kirjandusteadlane Hans Ulrich Gumbrecht: "Viisid, kuidas tajutakse tuleviku ja mineviku horisonte ning seotakse neid üha laiema olevikuga, on pannud aluse veel nimetule kronotoobile (aegruumile), mille raames 21. sajandi globaliseerunud elu aset leiab".

Tõepoolest, meie ajastut iseloomustab üha suurem olevikukesksus. Me ei looda enam liiga palju tulevikult, pigem tõotab see tuua õnnetust ja katastroofe, nagu seda pidevalt meenutab meile ka Hollywoodi filmitööstus.

Minevik on aga kauge eksootiline maa, mida on tore vaadata muuseumis, klaasi all, või nutiekraanilt, ent mis ei paku enam ei eeskuju ega innustust. Tuleb elada hetkes, kõlab meie ajastu päevakäsk.

 Seda tänapäeva läänemaailma uut ajataju nimetavad uurijad presentismiks (François Hartog) – selliseks ajarežiimiks, kus olevik on meie peamine või koguni ainus silmapiir. Presentismi esiletõusu põhjuseid on mitmeid.

Esiteks suurte poliitiliste utoopiate luhtumine läinud sajandil.

Teiseks kapitalistlik tarbimisühiskond, mis paneb keskenduma sellele, mis on silmaga nähtav ja koheselt ostetav.

Kolmandaks tehnoloogia kiire areng, mis toob maailma reaalajas koju kätte ja lubab kõike lihtsalt salvestada. Kõige üldisemalt võib öelda, et presentism on väljumine modernistlikust ajakorrast, progressiusu lahkumine.

Kuid presentism ei tähenda üksnes olevikus elamist, pigem viitab see erinevate aegade kooselule oleviku tähe all. Presentismi ajastu peamine õppetund on arusaam, et aeg ei ole ühtne ja lineaarne, vaid pigem paljutine ja kohalolev. Presentism ei tähenda niisiis mineviku ja tuleviku kadumist, vaid nende neeldumist olevikku. Või nagu tõdes juba Püha Augustinus oma "Pihtimustes", et ei ole olemas eraldi minevikku, tulevikku ja olevikku, vaid erinevad oleviku modaalsused – mineviku olevik, oleviku olevik ja tuleviku olevik.

Meie ajastu üks suuremaid väljakutseid seisnebki selles, kuidas neid erinevaid oleviku modaalsusi omavahel kõige paremini ühendada, ehk teisisõnu, kuidas edukalt sünkroniseerida erinevaid aegu.

Ühe sissevaate presentismi ajastusse ja meie võimalustesse mõtestada "paljutist aega" pakub Marek Tamme ja Laurent Olivier' koostatud koguteos "Ajaloolise aja ümber mõtestamine: uued lähenemised presentismile", mille avaldas tänavu augustis Londoni kirjastus Bloomsbury. Kogumiku tosina autorite seas on ajaloolasi, antropolooge, arheolooge, filosoofe, kirjandus- ja visuaalkultuuri uurijaid väga mitmelt maalt, järelsõna on teosele kirjutanud nimekas saksa kultuuriteadlane Aleida Assmann.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: