Mida rohkem seoseid inimene tunneb, seda enam on ta just nende protsesside või konfliktidega seotud, ütleb Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni- ja praktilise ajaloo dotsent Vanamölder. Samas kimbutab ajalugu tema sõnul tõdemus, et see näib kuuluvat igaühele. "Ajaloos on justkui igaüks ekspert. Kutselised uurijad jäävad sageli tahaplaanile diskussioonides ja debattides, kus jutt kisub hoopis kuhugi mujale – näiteks poliitikasse," selgitab Vanamölder.

Analoogina oleks tema sõnul mõeldamatu, et inimesed laseks oma hambaid parandama kellegi, kellel puudub erialane ettevalmistus, kuid kes on stomatoloogia kohta palju lugenud. Ajaloo puhul sageli sellest põhimõttest kinni ei peeta, lisab Vanamölder.

Ajalugu kui selline kujutab paksu kultuurikihti. Vanamölder märgib, et see aitab sarnaselt teistele humanitaarteadustele näha mitmeid ja esmapilgul mitte nii märgatavaid kihistusi. "Iseasi, kas ajalugu mallatakse ära kuulata või soovitakse humanitaaride arvamust teada," tõdeb ta. 

Teaduse rahastamine on muutunud

Probleemidest enam näeb 42-aastane Kaarel Vanamölder ajaloos positiivset, mida õhkub ka tema ta vastustest ja faktist, et on tegelenud seos ajalooga akadeemiliselt juba 24 aastat. Ajaloohuvi tekkis Vanamöldril varasest noorusest ja 1999. aastal viis ta paberid Tartu Ülikooli kindla sihiga õppida üksnes ajalugu. Tõsi, Vanamölder kandideeris samal ajal Tartu Ülikooli õigusteadusesse ning Tallinna Ülikooli eripedagoogikasse. Enda sõnul tegi ta seda siiski selleks, et igal juhul ajateenistusest pääseda. Nimelt kehtis toona reegel, mis vabastas ülikooliõpingute ajaks kaitseväekohustusest.

"Ilmselt kuulun nende õnnelike hulka, kelle hobi on ka töö ja vastupidi. Ma pole üldse kindel, kas oskaksin või tahaksin midagi muud teha," räägib Vanamölder, miks on saatnud ajalooteadus teda rohkem kui pool elu. Töö on teda viinud ajalooarhiivi, Tartu Ülikooli Narva kolledžisse ja viimasel kümnendil Tallinna Ülikooli.

Eesti teaduse puhul on terav teema alarahastus. Ajalooteaduse projektipõhist finantseerimist vaeb Vanamölder põhjalikult. "Vahest tasuks mõelda nii, et rahastus pole kokku kuivanud, vaid selle eesmärgid ja prioriteedid on lihtsalt muutunud. Tõesti on keeruline leida toetust uuringutele, mis keskenduvad üksnes kitsale kohaliku mõõtmega ajalooteaduslikule probleemile," selgitab ta. Tänapäeva rahastuspoliitika ootab Vanamöldri sõnul pigem erialadeülesust ja rahvusvahelist koostööd, mille keskmes on näiteks digihumanitaaria või keskkond.

Samas toob Vanamölder välja, et projektipõhine teadus on ebastabiilne, sest pole kindel, kas eelmise projekti lõppedes leidub kohe uus vankriserv, millele maanduda. "Siin peab riiklik rahastus neid pingeid tasandama, võimaldades teadlasel jääda teadlaseks ka siis, kui projektides on paus. Vahel on see tegelikult äärmiselt vajalik – võimaldab mõtteid koguda. Muidu oleksid teadlased nagu vabakutselised näitlejad, kes liiguvad ühest lavastusest teise. Kuhu jääb siis aga sügavam tunnetus, mõtestamine ja muu, mida ühiskond temalt ootab?" arutleb Vanamölder.

Ta toob lisaks välja õpetamise, mida peaks ideaalis tegema teadlane, kes tutvustab oma uurimisvaldkonna viimaseid teadmisi. Kõigi nende rollide majandamine selliselt, et rahul on nii õpetlane kui ka üldsus, pole samas kerge.

Kirgastus rootsiaegsest ajalehest

Kaarel Vanamölder on enda töös palju aega pühendanud arhiividest mitme sajandi vanuste materjalide otsimisele ja vanade lugude jutustamisele. Seejuures ütleb ta, et paralleelide toomine ammuse aja ja tänapäeva vahel ei ole olnud tema eesmärk. Pigem on ta püüdnud mõista tollast maailma. "Selle käigus loomulikult aeg-ajalt üllatud, kui vähe on midagi võrreldes tänasega muutunud. Äratundmine võib olla vastupidi just julgustav ja kindlust pakkuv – juba 17. sajandil korraldati raamatuoksjoneid ja loteriisid, varastati arveraamatuid ja kuulutati sellest kõigest ajaleheveergudel," lausub dotsent.

Vanamölder meenutab kirkalt meelde jäänud hetke, mil ta adus, et oskab vastata küsimusele, kuidas ja miks pandi kokku Tallinna rootsiaegset ajalehte. "Kõndisin seejärel üle Emajõe poodi ja ostsin veini. Oli jube kerge ja ärev olla. Ühest küljest viis äratundmiseni pikk ja käänuline eksitee. Teisalt paistsid asjad nüüdsest kuidagi jube lihtsana. Liiga lihtsana," sõnab ta. Selgushetkele järgnesid hiljem uued küsimused ning uuritav aines muutus taas mitmetitõlgendavaks ja turvaliselt keerukaks.

Kuna Vanamöldri uurimisvaldkond on kommunikatsiooniajalugu, siis oskab ta Eesti meediavälja hetkeseisule vaadata mitmesaja aasta perspektiiviga. Sellegi teema kohta on Vanamöldril varnast võtta üks lugu. Nimelt oli ta stipendiaadina Bremeni pressiajaloo keskuses 2011. aasta jaanuaris, mil Egiptuses arenesid uskumatu tempoga sündmused, mida teame tagantjärgi Araabia kevadena.

"Hommikuti sirvisin hostelis pätikohvi kõrvale regionaalset häälekandjat Weser Kurier ja lugesin äärmiselt põhjalikke, asjakohaseid ja mitmekülgseid analüüse. Nii igal hommikul. Samal ajal kirjutas Eesti meedia samal teemal, aga peaasjalikult üksnes sellest, kuidas pered ei pääse soojale maale puhkusele või sealt ära. Ilmusid ärevad reportaažid Tallinna lennujaamast jms. Tekkis kuidagi veider tunne – miks üks suhteliselt väike Põhja-Saksa väljaanne saab lubada endale lugejaskonda, keda päriselt toimuv huvitab, ja Eesti suurlehed seda teha ei saa või ei võimalda. Kes keda ala- või ülehindab? Kohati on mul tõesti tunne, et vähemalt veebimeedia on naasnud või püsib ikka selles vanas heas varauusaegses uudiste müügi faasis, kus lihtsalt edastatakse toorteateid," räägib Vanamölder.

Uurija kui parandamatu romantik

Tänapäeval on palju polariseeritust ja omavahel võistlevad erinevad ideoloogiad. Vanamölder viskab õhku küsimuse, miks eeldada, et uurija on tingimata kaldu mõne ideoloogia suunas, kui tegelikult võib olla tegu hoopis parandamatu romantiku või optimistiga, kes suudab näha süngeteski teemades helgusnoote. "Meenub kuulus lause ühelt teises maailmasõjas Saksa poolel sõdinud eestlaselt: kokkuvõttes jättis teine maailmasõda positiivse mulje…," lausub dotsent. 

Samas meenutab ta, kuidas juba poole sajandi eest laineid löönud ajaloolane Hayden White leidis, et ajalugu polegi muud kui ilukirjanduse üks osa. "Eks korüfeel ju õigus ole – kui hakkame millestki kirjutama, lisame sõnade vahele ja sõnadesse endasse alati autori," ütleb Vanamölder.

Vanamölder osaleb lisaks teadustööle aktiivselt ühiskonna arvamusplatsil, võttes sõna ka päevakajalistel teemadel. Ajalugu näitab, et see on tal veres, sest juba 2008. aastal kirjutas Vanamölder koos paljude tuntud inimestega alla pöördumisele sellisel kujul Vabadussõja võidusamba püstitamise vastu. Allakirjutanuid häiris protsessiga kiirustamine, riigi surve ja ajaloolise sügavuse vähene tajumine.

Viisteist aastat hiljem on Vanamöldril endiselt eredalt meeles hetk, kui võidutöö välja hõigati. "Olin esmalt jahmunud ja arvasin, et tegemist on kas nalja, paroodia või sügavalt iroonilise tööga. Kummastus aina kasvas, kui selgus, et see sugugi nii ei ole. Täna ma muidugi kuhugi uisapäisa alla ei kirjutaks, aga 27-aastasena ilmselt peabki olema veidi äkilisem," meenutab ta.

Samas kinnitab Vanamölder, et on valmis praegugi alla kirjutama pöördumistele, mille õigsuses on täiesti kindel. Kirg oma asja ajada pole ajaloorindel veedetud ligi veerandsaja aastaga tuhmunud.

Kaarel Vanamölder (sündinud 23. veebruaril 1981) on Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni- ja praktilise ajaloo dotsent ning ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse teadur. Tal on doktorikraad Tartu Ülikoolist. Oma väitekirja kirjutas Vanamölder 2012. aastal Rootsi ülemereprovintside esimestest trükitud ajalehtedest 17. sajandi lõpul. Õpingud ja teadustöö on viinud lisaks veel Göttingeni, Helsingisse, Bremenisse ja Riiga. Tema peamised uurimisvaldkonnad on pressi- ja kommunikatsiooniajalugu varauusajal. Samuti pakub huvi Balti ajaloo historiograafia, linnaajalugu ning ülikoolide ja üliõpilasorganisatsioonidega seonduv. Hiljutised uurimisteemad on viina ajalugu varauusajal ning perekonna- ja rahvusülene ajalugu. Talle meeldib väga veeta aega arhiivides, otsida jälgi ammukadunud maailmadest ning sellest kõigest pärast teistele jutustada. Allikas: Tallinna Ülikool, ETIS