Eesti on maailmas tuntud ühe teadusavastuse poolest. Avastus tehti küll ligi 200 aastat tagasi, aga on oluline tänapäevalgi: see aitab bioloogilisi protsesse mõista ja meditsiinitehnoloogiaid arendada. Teadusavastuse käigus kirjeldas Liivimaa juurtega baltisaksa teadlane Karl Ernst von Baer imetajate munarakku kui väiksemat bioloogilist ühikut, millel on võime elu tekkeks. 

Tänapäeval koguvad munarakkude ja munasarjade uuringud populaarsust. Huvi taga pole ainult süvateaduslik püüe paremini mõista elu algust, viljastumist ja raseduse arengut. Sellel on ka otsene mõju paljude meditsiiniliste probleemide lahendamisele. 

Piiratud ressurss

Munarakud tekivad naisel looteeas. Alates sünnihetkest on munasarjades üks-kaks miljonit munarakku, mis moodustavad naise kogu eluaegse viljakuse reservi. Naise organismi ja tervise üks olulisemaid funktsioone on aga tagada munarakkude säilimine ja kõrge kvaliteet pikkade aastakümnete jooksul.

Munarakud hakkavad aga peale tüdruku sündi kiiresti hävima. Kiire hävimise bioloogilisi põhjuseid on raske mõista, kuna selle tulemusena surevad munasarjades peaaegu kõik munarakud. Naise elu jooksul ehk puberteedist menopausini vabaneb munasarjast ainult 400 munarakku. Suurem osa neist ei viljastu ja ainult väga vähesed läbivad lapse sünniga lõppeva arengu. Seega on munarakkude kaod märkimisväärsed.

Olukorra muudab veelgi keerulisemaks asjaolu, et naise vananedes munarakkude surm kiireneb ja seda ka naistel, kes ei ole veel emad. Lisaks on munarakud vanemas eas kehvema kvaliteediga, kuna vanusega tekib üha rohkem muutusi ka kromosoomides, mis ohustab munarakkude geneetilist profiili. Munarakkude väiksem hulk ja kehvem kvaliteet vähendab märgatavalt võimalust  naise rasestumiseks. 

Lapsevaemaks peale edukat kasvajarvi?

Teatud juhtudel hävivad aga munarakud naise tervise probleemide tõttu liiga vara. Enneaegne munarakkude hävimine ohustab ligikaudu iga sajandat naist. Sageli on munarakkude hävimise põhjus naisel esinev geneetiline muutus, näiteks kromosoomide või geenide haigus. 

Üha tähtsamal kohal on patsiendid, kes saavad kasvaja tõttu munarakke hävitavat keemia- või kiiritusravi. Nooremas eas on kasvajad loomulikult haruldased, näiteks on kasvaja diagnoosi risk alla 20-aastastel üks protsent, mis suureneb 35–45-aastaste seas viie protsendini. Samas on noorematel naistel ligikaudu kaks korda suurem oht kasvaja diagnoosi saada kui samaealistel meestel. 

Sagedasemad kasvajad noorematel patsientidel on rinnavähk, lümfoom ehk vereloome kasvaja ja melanoom. Kuigi kasvajaravi on muutunud täpsemaks ja kahjustab vähem patsiendi teiste, kasvajast puutumata, elundite talitlust, on endiselt murekoht raviga kaasnev mürgisus teistele elunditele, näiteks südamele, neerudele ja munasarjadele. 

Kuna kasvajate ravi on muutunud oluliselt tõhusamaks, on kasvajadiagnoosiga patsientidel, eriti naistel, tekkinud huvi viljakuse säilitamise vastu ravi käigus. See on teema, mis kipub sageli ununema: elu jätkub ka pärast diagnoosi ja noortel naistel on soov peale tervenemist emaks saada. 

Uuringud on näidanud et ligikaudu 60 protsendil nooremas eas kasvajaravi läbinud patsientidest esineb viljatuse probleem. Tihti pole seda võimalik ka meditsiiniliselt kõrvaldada, sest kasvajaravi tulemusel on munarakud munasarjades hävinud. Seetõttu on oluline, et patsientide nõustamine hõlmaks ka nende teavitamist võimalikest ravijärgse viljatuse riskidest. Seda saab vältida, kuid see vajab erinevate meditsiinispetsialistide koostööd. 

Üks võimalus on munasarja koe külmutamine aastakümneteks. Sel juhul säilivad munarakud külmutatud koes ja patsiendi tervenemisel siiratakse kude naise organismi tagasi, näiteks munasarja. 

Eestis sündis esimene laps munasarja koe siirdamise toel 2013. aastal. Tookord külmutati rinnavähi diagnoosiga naisel enne kasvajaravi algust munasarja kude, mis siirati talle tervenemise järel tagasi. Siiski läks vaja lapse sünniks vaja kehavälist viljastamist. Ehkki see oli esimene munasarjakoe siirdamise tulemusena sündinud laps Ida-Euroopas, pole sama tehnoloogiat Eestis piisavalt kasutatud. Patsientide nõustamisel tuleks seda teemat rohkem käsitleda.  

Ämblikuvõrgust kasvulava

Iga kord pole aga võimalik pärast vähipatsiendi tervenemist munasarjakudet siirata. Näiteks lümfoomide korral võib külmutatud munasarja kude sisaldada kasvajarakke, mis võivad tagasisiirdamisel viia uue haigestumiseni. Sellises olukorras on vaja tehistingimusi, et kasvatada ja küpsetada IVF protseduuri tarbeks sobivaid munarakke. 

Eesmärk on tehniliselt väljakutsuv. Kude peab väljaspool naise organismi kasvatama mitu kuud, enne kui munarakud on viljastumiseks küpsed. Tehnoloogia toimib hästi katseloomadel, näiteks hiirtel, aga inimese munasarjade kasutamisel on seni edu jäänud piiratuks.  

Rootsi ja Eesti teadlased leidsid sellele probleemile nüüd uudse lahenduse. Meetodit edasi arendades võib see aidata naisi, kellel munasarja kude on külmutatud ja kes soovivad lapsi saada. Nimelt kasvatasid teadlased naise minimunasarju poole aasta jooksul tehistingimustes, mida toetas ämblikuvõrgu sünteetilise valgu loodud keskkond. Viimast katsetatakse hoogsalt uudse rakkude ja kudede kasvu ja siirdamise keskkonnana. Uut tüüpi kasvukeskkond tagab, et rakud ja kude ei sure kasvukeskkonnas oleva madala hapniku kättesaadavuse tõttu. 

Minimunasarjad säilitasid poole aasta jooksul kõik munasarjarakkude talitlused ja tulemused julgustasid töörühma uuringut jätkama. Saadud tulemused annavad autorite sõnul ka julgust uskuda, et tehnoloogiat saab tulevikus kasutada patsientide ravis, kui on vajalik toetada munarakkude küpsemist rasestumiseks. 

IVF aitab, aga pole võluvits

Ükski teine naise elund ei vanane nii kiiresti kui munasari. Liiatigi on munarakud närvirakkude kõrval naise organismis ühed vähestest rakkudest, mis ei uuene. Munarakkude arv on piiratud ja selle langus vananedes suurendab viljatuse riski. Samuti suurendab see riski, et tekkinud rasedus katkeb munarakus esinenud kromosomaalse muutuse tõttu. 

Paraku muudavad naise reproduktiivtervise iseärasused emaduse temaatika laiemaks pelgalt sotsiaalsest ja majanduslikust olukorrast lähtuvast pereplaneerimise otsusest. Iga rahva nn demograafiline potentsiaal on võrdeline viljakas vanuses paaride ja perekondade arvuga ning nende sooviga saada järglasi. Samas tähendavad praktikas kõik tulevikku edasi lükatud rasedused palju rohkem soovimatult lastetuid paare ja algselt soovitust väiksemat arvu lapsi perekonnas. Lisaks kasvab vajadus meditsiinilise abi järele: nii viljatuse kui ka raseduste katkemiste riskide korvamiseks. 

Munarakkude bioloogia mõistmisel on palju kaasa aidanud kehaväline viljastamine. Meetodi abil on maailmas sündinud rohkem kui 12 miljonit last ja Eestis sünnib viis protsenti lastest IVF-i kasutamise tulemusena. 

Sama protsessi käigus on võimalik munarakke teaduslikult uurida ja see on andnud ainulaadse võimaluse mõista paremini elu alguse bioloogiat. Huvitava leiuna on munarakkude kromosoomide muutuste ehk mutatsioonide uuringud näidanud, et kõige n-ö tervemad munarakud on 20–30 aastastel naistel, kellel on 70 protsenti kõikidest munarakkudest geneetiliste muutusteta. 

Samas esineb nii alla 20-aastastel kui ka üle 30-aastastel naistel munarakkude kromosoomide muutusi rohkem. Näiteks on 45-aastastel ja vanematel naistel ainult iga viies munarakk geneetiliselt sobiv uue põlvkonna eostamiseks, samas kui 80 protsendi munarakkude areng lõpeb raseduse katkemisega. 

Seega saab kinnitada, et naise vanus, mis omakorda määrab ära munarakkude kvaliteedi, on peamine IVF ravi tulemuslikkust mõjutav tegur. Alla 35-aastastel naistel on sünnituseni jõudmise tõenäosus 40 protsenti protseduuri kohta. Seevastu 40-aastastel või vanematel naistel on lapse sünnitamise tõenäosus IVF abil madal: viis kuni kümme protsenti. 

IVF protseduuri tulemuslikkust saab siiski suurendada ka vanematel naistel, kasutades nooremate suguõdede loovutatud munarakke. Selle tulemusena rasestub 40–50 protsenti naistest. Doonorite munarakke on aga vähe ja nende kasutamine on kallis. Seetõttu peaks iga naine mõtlema, kuidas oma paljunemispotentsiaali ajaliselt parimal moel ära kasutada. 

Teadustulemused avaldati ajakirjas Human Reproduction Open.