"Eesti keeles esineb varieeruvust suhteliselt palju," ütleb Tartu Ülikooli (TÜ) psühholingvistika professor Virve-Anneli Vihman. Varieerumise on osalt tinginud eesti kirjakeele kujunemislugu, kus mõjutusi on võetud erinevatest murretest ja kontaktkeeltest. Erinevaid sõnavorme võidakse kasutada ka sõltuvalt ametlikkuse astmest või ühiskondlikust taustast ning nende kasutamine muutub ajas. "Näiteks enda elus olen märganud muutust selles, kas me ütleme head reisi või head reisu. Minu isa, kes kasutas sõjaeelse põlvkonna eesti keelt, ütles head reisu. Nüüd öeldakse head reisi: -i kasutus on laienemas," toob professor näite.

Keele varieerumisega seonduvat käsitles ta ka oma uues uuringus. Koos TÜ morfosüntaksi teaduri Mari Aigro ning kolleegidega Horvaatiast uuris ta võrdlevalt, kuidas omandavad rööpvorme eesti ja horvaatia emakeelega lapsed. Uuringus osales 60 eesti ja 80 horvaatia last vanuses kolm kuni kuus eluaastat. Eesti keeles vaatasid uurijad mitmuse osastava, horvaatia keeles aga mitmuse omastava käände erinevate vormide omandamist. "Kahes keeles olid väga erinevad tulemused ning keele omandamise protsess nägi välja väga erinev," märgib Vihman.

Eesti laps kuuleb mitmekesist keelt

Uuringus osalenud lapsed läbisid sõnade esilekutsumise katse. See tähendas, et neile näidati joonistatud pilte näiteks jänesest ja õuntest. Alguses ütles salvestatud heliga käpiknukk igale lapsele, et pildil on õun ning laps pidi kordama sõna õun. "Siis näidati pilti, kus jänes vaatab palju neid asju. Laps pidi nukule seletama, kuidas "Jänku näeb palju..." ning ütlema siis kas õunu või õunasid või õune või õuni," kirjeldab Virve VIhman.

Varasematest uuringutest on tema sõnul teada, et Eesti lapsed on kolmeaastaselt käänete ja käändevormide moodustamises suhteliselt osavad. Võrreldes kolmeaastaste ingliskeelsete lastega on neil hästi selged näiteks ka mitmuse ebareeglipärased vormid ja minevikuvormid. "Küsimus on, kas nad kasutavad mõlemaid rööpseid vorme? Ühtlasi, kui nad eksivad, siis milliseid vigu nad teevad?" arutleb Vihman. 

Tema uuringu katses tegid lapsed mõlemas keeles rohkem vigu sõnades, kus on rööpvormid olemas. Eesti keele korral moodustasid nad sel juhul valesti pigem täishäälikulõpulisi vorme nagu õun-õunu, kus lõpuvokaal on sõnati erinev. Seejuures oli laste jaoks lihtsam moodustada -sid lõpulisi vorme nagu õun-õunasid.

Vihmani sõnul on tulemus huvitav, sest sõnad, mida saab käänata vaid ühtmoodi, nagu kass-kasse ja porgand-porgandeid, ning sõnad, millel on käänamisvõimalusi mitu, nagu luik-luiki-luikesid, ja saba-sabu-sabasid, kuuluvad mõlemad eesti keele süsteemi. Kui süsteem võimaldab ühte sõna mitmel moel õigesti moodustada, võiks tema sõnul arvata, et lapsel on eksimisruumi vähem. "Tal on sõnaga õun kaks varianti ning mõlemad on õiged. Samas näiteks banaani või auto puhul on ainult üks variant õige. Ometi tuli välja, et lapsed eksisid rohkem just sõnadega, kus on rööpvormid," osutab Vihman.

Professori sõnul näitab leid, et isegi kui lapsed ise kasutavad ainult ühte rööpvormi, on sõna erinevad kujud neid mõjutanud. "Võib-olla on lapsed märganud, et nende sõnadega on seotud mingi ebakindlus, sest kasutatakse erinevaid vorme," oletab ta. Sellisel juhul laps alles otsib selles ebakindluses selgust ning loksutab süsteemi enda jaoks paika. Näiteks püüab ta tabada, kas kahe vormi kasutuses või tähenduses on mingi erinevus. "Teisalt on kõik mitmuse vormid vähem sagedased kui ainsuse vormid ning laps ei kuule neid nii palju. Kui on kaks erinevat vormi, kuuleb ta seda ühte vormi veel vähem," arutleb Vihman.

Horvaatia keeles on -a kõige sagedasem mitmuse omastava vorm, nii rööpsetes kui ühtemoodi käändega sõnades. Üldine sagedus mõjutas laste vormikasutust: nad eirasid professori sõnul rööpsust ning valisid ainult ühte ehk -a vormi. "Vormide jaotumus horvaatia keeles ongi teistmoodi ja -a vorm on Horvaatia keeles sagedamini üks rööpvormidest. Kõhkluse korral on -a n-ö turvaline valik," kirjeldab Vihman. 

Eesti keeles on lapse kuuldud sisend seevastu professori hinnangul mitmekesisem: "Ei ole mingit ühte vormi, mida laps saaks enamasti kasutada ja olla enam-vähem täpne. Ta peab ära õppima erinevad vormid, sest ka need sõnad, millel on ainult üks vorm, võivad olla nii vokaalilõpulised kui ka -sid lõpuga."

Keelte võrdlusi napib

Uuring annab Virve Vihmani sõnul küll logopeedidele ja õpetajatele uut teadmist, kuidas eesti keelt esimese keelena omandatakse, ent katse eesmärk oli tema sõnul teine. "Keeleteadlasi ja psühholooge huvitab üldisem küsimus, kuidas omandatakse keele varieerumist. Kas laps kasutab kahte rööpvormi alguses läbisegi ja siis õpib ära nende erinevad kasutuskontekstid? Või vastupidi, teeb endale ülesande lihtsamaks, valib ühe ja hakkab siis teist juurde võtma?" arutleb ta. Samuti huvitab teadlasi, mismoodi õpib laps teise rööpvormi juurde ning kuivõrd märkab ta kahe variandi kasutamises vahet.

"Teoreetikud pakkusid mõned aastad tagasi, et alguses kipuvad lapsed valima ühte vormi. Siis võtavad nad juurde teise ning kasutavad ühte ühes, teist teises kontekstis. Viimaks tekib nende vormikasutuses kattuvus," sedastab Vihman. Eesti lastega tehtud katse näitas samuti, et nende keelekasutuses on mõlemad vormid kolmandaks eluaastaks juba olemas ning nad kasutavad mõlemat.

Küll sai selgeks, et kui sõnas esineb rööpvorme, ei omanda lapsed neid sõnu nii kiiresti. "Sul võib olla nii -sid lõpp kui ka vokaalilõpp, aga sa pead veel teadma, milline on see vokaalilõpp. Sellega läheb rohkem aega," seletab professor. Sõnades nagu kala-kalu, nuga-nuge või muna-mune tähendab mitmuse osastav sedagi, et muutub tüve lõpuvokaal. Sellised sõnad tulevad Vihmani sõnul veaohtlikena välja igas eesti keele esimese keelena omandamise uuringus. "Kus on rööpvormid, valivad lapsed pigem turvalisema -sid vormi. Näiteks nad ütlevad kivisid mitte kive," osutab ta.

Üldpildis on eesti keel Vihmani sõnul käänderikas, mistap võtab eesti keelt emakeelena omandav laps need kohe kasutusse. "Ta püüab üksiksõnana kinni mingi vormi ning hakkab seda kasutama. Näiteks ütleb ta õue enne kui õu, sest inimesed räägivad õue minekust," toob professor välja. Ühte sõna kahes erinevas käändes või ühte käänet erinevate sõnadega hakkab laps kasutama umbes teiseks eluaastaks. "Kolmeaastaselt on lastel juba enamik käändeid vähemalt mingite sõnadega kasutusel, kui välja arvata kõige harvem eisnevad käänded," märgib Vihman.

Uus uuring oli tema sõnul oluline, sest andis võimaluse võrrelda kahte erinevasse keelkonda kuuluvat keelt. "Nii keeleteaduses üldiselt kui ka laste keele omandamises on liiga suur rõhk inglise keelel ja teistel indoeuroopa keeltel," ütleb ta. Ehkki eri keelte uuringuid tuleb juba juurde, on nende metoodika võrdlemiseks liiga erinev. "Meie kasutasime oma Sheffieldi Ülikooli juhitud morfoloogia uurimisprojektis mõlemas keeles täpselt sama metoodikat. Nii saame kergemini ära defineerida, kust erinevus keelte vahel tuleb," tõdeb Vihman.

Virve-Anneli Vihman ja kolleegid kirjutavad oma uuringust ajakirjas Journal of Child Language.